Janar Muttik (paremal) ja Riko Muttik karate juunioride MMil 1999. aastal. Foto: erakogu. 

Tänapäeva karate on Okinawa saarel tekkinud võitluskunstide ja Hiina võitlusstiilide segu.

Karate loojaks peetakse Tode Sakugawat (1733-1815), kes hakkas pärast enda täiendamist Hiinas oma võitlusvõtteid õpetama Jaapanis Okinawal.

Karatele tänapäevase kuju andjaks ja levitajaks peetakse Gichin Funakoshit (1868-1957), kes tutvustas seda võitluskunsti Jaapanis esimest korda 1917. aastal. Karate tähendas algselt ”hiina kätt”, aga Funakoshi muutis selle nime 1933. aastal „tühjaks käeks”.

Tänapäeva karate tunneb põhiliselt kahte võistlusviisi: üksikharjutust kata ja kumite vabavõitlust, kus on keelatud kontakt näo ja kaela piirkonda, liigestesse ja alakõhtu.

Karatele on iseloomulik ühesugune riietus ja vööastmete süsteem, mille väljatöötajaks oli kaasaegse judo looja Jigoro Kono.

Euroopasse jõudis karate 1950ndate aastate lõpul, Eestisse väidetavalt 1969. aastal kui NSV Liidus oli karate mittesoovitatavate spordialade nimekirjas. Karate legaliseeriti 1979. aastal ja Eestist sai üks nõukogudemaa karatekeskusi ning eestlased võitsid medaleid üleliidulistel võistlustel. Tallinnas peeti ka esimesed ametlikud üleliidulised karatevõistlused.

Karate keelati jälle 1983. aastal ja kuni 1989. aastani tegutses spordiala „põranda all”. Pärast Eesti taasiseseisvumist oli karate Eestis küllaltki populaarne.

Esimeseks Eesti karateõpetajaks peetakse Rein Siimu. Tuntud selle ala treenerid on olnud ka Lembit Kolk ja Rein Randlane.

Eesti Karateföderatsioon (EKF) loodi 1992. aastal ja järgmisel aastal sai EKF Euroopa Karate Föderatsiooni täisliikmeks. Maailma Karateeföderatsiooni täisliikme staatus saadi 1994. aastal.

Esmakordselt esinesid Eesti karatekad Aleksander Zõkov ja Marko Luhamaa maailmameistrivõistlustel 1996. aastal.

Praegu kuulub Eesti Karateeföderatsiooni 20 klubi või stiili organisatsiooni.

EKF president on 2022-2026 Toomas Vitsut ja juhatuse esimees Etker Jõeleht.

Elvas tegeldi karatetrennidega ka 80ndatel kui see ametlikult keelatud oli. Üheks initsiaatoriks oli siin Enn Mumm. Ka kooli juures oli väike grupp Viktor Pooli juhendamise. Tõsisemaks läks asi siis kui kooli juurde tuli treeneriks Kalev Korbun . Tema käe all alustasid treeninguid ka vennad Muttikud, kes hiljem esinesid väljapaistvalt nii Eestis kui rahvusvahelisel areenil.