Kalmer Vaht

Eesti rallikrossis erandlik ja silmapaistev nähtus

Sündinud olen 1967. aastal 1. detsembril Elvas. Lõpetasin 1983. aastal aastal Elva koolis 8. klassi ja edasi õppisin kolm aastat Tartu 17. Kutsekeskkoolis treiali erialal.

Esimesed kokkupuuted spordiga olid 13-aastaselt kui Elvasse tuli motosporti tutvustama Tartust Jaak Väärsi. Tema oli mul ka esimene treener. Muud spordialad pole selle kõrval huvi pakkunud ja mootorite maailmas olen siiamaani. Olen rahul, et see spordiala sai valitud. Isa Enn Vaht on mind igati mu tegevuses toetanud. Ta ise oli omal ajal kõva jalgrattur ja Elva parimaid kiiruisutajaid, Eesti koondise liige ning NSV Liidu meistersportlane jalgrattaspordis.

Elva kooli ajal alustasin ma motospordis mopeedidega – 50 cm3 klassis, hiljem kutsekoolis istusin juba 125 cm3 tsikli selga. Hakkasid auhinnakohad ja võidud krossirajal tulema ning kutsekoolis õppimise ajal sain juba NSV Liidu noortekoondisesse. 1987. aastal võeti mind sõjaväkke ja teenisin Moskvas. Tegelikult läbisin seal ainult noorteaja ning siis värvati mind juba CSKA (Relvajõudude spordiklubi) ridadesse ja sõjaväega kokkupuude oli ainult selline, et käisin kasarmus magamas. Ülejäänud aja tegelesin motokrossiga.

Kaks uut tsiklit aastas

Sõitsin nii 125 cm3 kui ka 250 cm3 masinaklassides. Eesti meistrivõistlustel olin esimese kolme hulgas alati. Kui 1990ndate aastate alguses Eesti taasiseseisvumine oli, algasid motospordis ka segased ajad. Nõukogude ajal said Eesti koondises igal aastal kaks uut Tšehhoslovakkia tsiklit CZ – üks 125 cm3 ja teine 250 cm3. No putitama neid pidi, aga osasid oli saada ja sõita sai küll. Nüüd aga ajad muutusid, Eestisse oli juba 1980-ndate lõpus hakatud sisse tooma välismaa tsikleid ja pilt motokrossimaastikul muutus. Sain ka ühe vana Honda 250 m3, aga see hakkas lagunema, osasid polnud ka saada. Ei pidanud see mootorratas krossivõistlustel vastu, tuli katkestamisi ja polnud enam mingit tuju niimoodi võistelda. Niii see motospordikarjäär mul lõppeski.

Kõige kaalukamateks tulemusteks sportlaskarjääris pean ilmselt kuulumist NSV Liidu noortekoondisesse motokrossis 1984.-1986. aastal ja mitmeid noorteklassi meistritiitleid. Edasi Eesti meistriks tulemist täiskasvanutes 125 cm3 motokrossis. Pärast vahepausi motospordis, mis kestis 2007. aastani, pühendusin autospordile ja olen oma legendaarse punase Ladaga tulnud rallikrossis viiel korral Eesti meistriks.

Kripeldama jääb vahest see, et nooremana oleks võinud motokrossi kauem edasi sõita ja võibolla ka välismaale võistlema saada.

Praegu tegelen veoteenuse pakkumisega ja ikka veel ka autospordiga. Käsil on viieteistkümnes hooaeg autospordis. Vana Lada on alles, kuigi ega Ladast seal peale nime enam suurt midagi järel ei ole – enamus juppe kuulub juba teistele automarkidele. Nokitsen ikka tema kallal ja käin ka võistlemas. Viimati siinsamas kevadel Kulbilohus (2022 a), kus tulin kolmandaks. Edasi on plaanis kas Põltsamaa või Misso etapp. Kaugemaid võistlusi enam kaasa teha ei taha. Teen veel niikaua kui auto vastu peab ja kus osaledes ikka võistlusrivi eesotsas olen. Ega võistlemise isu ei ole mul otsa saanud, tahtmist jätkub!

Elva spordielul hoian ikka silma peal niipalju kui meedias seda kajastatakse.

Stabiilsus on edu pant

Intervjueeris Ott Tõnissaar, Rallikrossi Eesti MV meediajuht. Avaldatud ajalehes Elva Postipoiss 2017.

Kümnendat hooaega rallikrossi sõitev Kalmer Vaht on piloot, kes kuuluks kindlasti oma punase Ladaga Eesti Rallikrossi Kuulsuste Alleele, kui selline asi olemas oleks. Kalmeri kogemus tehnikaspordis sai alguse aastatel 1984 – 1985 motokorssis, millega jõudis Nõukogude Liidu koondisesse ja tuli ka NL noortemeistriks. Uuesti tuli ta tehnikaspordi juurde tagasi 2006. aastal.

Kaua sa oled rallikrossis tegev olnud ja kui palju tiitleid kogunenud on?

Esimene tiitel oli 2012. aastal. Ära sai võidetud ka kahel järgneval ja eelmisel aastal. 2015. aastal olin teine, võitis Rommi Pukk. See teeb kokku siis neli Eesti meistritiitlit. Esimest korda sõitsin rallikrossi aastal 2011, olin siis kolmas. Tol ajal olid mootorite võimsused vabad, kubatuur võis olla seal vast 3,5 liitrit, nüüd aga maksimaalselt 2 liitrit. Tegelikult alustasin juba 2007. aastal, toona superkrossi sarjas, kus võitsin ka tagaveoliste klassi mitu aastat ära. Mingi hetk superkross lihtsalt ammendas end ja siis läksingi rallikrossi.

Kust tuleb sinu tehniline tase ja sõidukindlus, et oluliselt nooremad mehed võistlustel vaid punase Lada tagatulesid näevad?

Üritan sõita stabiilselt ja kindlalt. Eks kogemusi on ka. Ega oskagi täpsemalt seletada – istud peale ja tuleb. Poolfinaalsõit on see kõige hullem, pead finaali jõudmiseks kolme hulka ära mahtuma. Sealt edasi on vaja siis veel lõpuni ka jõuda. Kogu aeg peab hoog üleval olema, üritan kõik ringid ühe sekundi sisse ära mahutada. Ja see, kuidas stardist ära saad, on juba pool võitu. Võib-olla konkurendid pingutavad natuke üle ja stabiilne sõit laguneb seepärast ära? Teised on ka ju kiired, aga õnn loeb ka.

Kas Kulbilohu rada, kuhu saad võistlustele oma kodust kohale sõita lausa krossiauto roolis, on sinu lemmik?

Võib öelda küll. Rada on pigem tehniline ja ei ole nii kiire ning sobib minu autole hästi. Samas on siin pinge peal, kogu Elva tuleb vaatama ja siis ei tahaks sõiduviga teha. Enne võistlust tuleb mul iga kord hoovist hulga rahvast läbi, siit ju otsem minna. Ja pärast võistluse lõppu tulevad tagasi ka, pärast on seda läbu päris pikalt. Ikka uurivad ja vaatavad, ajavad juttu. Õnneks tuppa sisse ei tulda, kogu traali-vaali käib väljas. Kui võistlustel läheb hästi, on rahvast koduhoovis rohkem, kui kehvemini, on vähem.

Kas väljaspool Eestit võistlemise peale ei ole mõelnud?

Ei ole jah. Seal on vaja suuremat rahakotti ja auto peab teine olema. Minu aparaat on ikka sisesõitudeks.

Aga kui rahakott ei oleks takistuseks?

Siis läheks küll, sõidaks hea meelega – kui hea auto oleks, lääne pill.

Milline on sinu legendaarse punase Lada lugu?

Tavaline tänavamootoriga auto sai ostetud 2006. aastal tuhande krooni eest kohaliku külamehe käest. Talv otsa nühkisin jäärada sõita, siis lasin turvapuuri sisse teha ja läksin superkrossi. Esimene plokikaas ja nukkvõll tehti Soomes, karburaator sai ka sealt toodud. Edasi Volvo sillad alla ja külge otselülitusega käigukast. Teraskepsud on ka peal. Hooaja lõpus olen saaled ära vahetanud. Vahepeal tahtsin Opeli mootorit peale panna, aga loobusin sellest mõttest.

On suuremaid avariisid ka olnud?

Üle-eelmisel aastal sattus Missos konkurent risti ette ja panin suurel kiirusel külje pealt sisse. See tõmbas natuke hinge kinni. Auto nina oli päris kõhu all, salongis sees, rikkus ikka tuju ära. Aga auto läks venituspinki ja mootori sain ka juba järgmiseks võistluseks korda.

Adrenaliini ka veel tekib või enam mitte?

Tuleb ikka! Kui seda poleks, pole enam mõtet sõitma minnagi! Viimane öö enne võistlust magada ei saa, hakkab ketrama. Siis pead mõtted mujale viima, aga üle ei tohi ka mõtelda. Võistluspäeval pead täielikult keskenduma, kui mõte kusagil laiali, siis on kõik laiali. Kui sõita, siis sõita, kui mitte, siis mitte – selline on minu põhimõte.

Kes on sellel aastal suuremad konkurendid?

No konkurente on sel aastal palju, kõigil uued autod tehtud. Margo Soomets on Fordi valmis saanud ja Siim Sündema on ka kõva. Rommi Pukk jättis hooaja vahele, aga nüüd tegi uue auto, eks näis, mis ta seal valmis teinud on. Andrus Karu, kes oli kaks aastat eemal, ostis ka ägeda pilli. Kohal on kõik ja kiired on nad ka ning võita tahavad kõik hirmsasti. Ega tiitlit kaitsta on ikka hulga raskem kui sinna pürgida.

Millega väljaspool rallikrossi tegeled?

Pakun veoautoga veoteenust. Ja koduses majapidamises jagub ka tegemist. Aga eks rallikaga on ikka vaja palju õiendada, see ei saagi kunagi päriselt valmis. Tuleb jälle mingi idee, muudad seda ja toda, katsetad ja proovid. Ja siis avastad, et vana oli ikka parem… Sedasi see aeg läheb.

Kas sinu ettevalmistusse üldfüüsiline treening ka kuulub?

Psühholoogiliselt tuleb rohkem ette valmistada, pea peab olema puhas. Aga üldfüüsilist ei tee ma midagi. Kangi tõstan vahepeal, et jõuaks roolist kinni hoida. Kodus nurgas on 32-kilone sangpomm, seda loobin ka vahepeal möödaminnes.

Kas vanus on eelis?

Ei usu, et ta siin eelis on. Motokrossi enam ei sõidaks, aga autoga võib veel panna. Kui pidevalt asja sees oled, siis pole hullu, aga kui vahele jätad, siis on raske. Aga ma ei näe, et midagi siin autoroolis veel lõppemas oleks. Muidugi, kui oleksin viis aastat noorem, siis oleks kindlasti teravam. Vanus toob ehk stabiilsust juurde, sõidad nagu jõgi voolab – ühtlaselt.