Kalle Kukk

Võimekusele vastav tase jäi saavutamata

Olen sündinud 26. oktoobril 1950. aastal Abja-Paluojal. Esimesed kokkupuuted spordiga olid juba poisikesena, kui viskasime naabripoistega kaigast ja loopisime kive kauguse peale. Jooksime, hüppasime kaugust ja kõrgust liivakasti. Mul oli hea viskekäsi ja olin naabripoistest igal alal ikka parem. Need olid meie suvised mängurõõmud!

Treeninguid jäi väheks

1963. aasta sügisel läksin õppima Rakvere Internaatkooli spordikallakuga klassi. Seal õppis juba minu vanem vend Vello, kes oli mitmekordne Eesti noortemeister vasaraheites ja tuli 1973. aastal vasaraheites ka Eesti täiskasvanute meistriks.

Hakkasin tegelema heite-tõukealadega – kuulitõuge, kettaheide, odavise. Nendel aladel oli mul eeldusi headeks tulemusteks. 1964. aasta sügisel võitsin vabariiklikul internaatkoolide kergejõustikuvõistlusel kettaheite ära. 1965. aastal parandasin kaks korda Rakvere rajooni odaviske rekordit 13-14- aastaste vanuseklassis ja tulin Eesti noortemeistriks neljavõistluses. Rakvere Internaatkooli kergejõustikuvõistlustel võitsin oma vanuseklassis kõik kuus ala, milles osalesin – heite-tõukealad, lisaks kõrgushüpe, tõkkejooks ja kaugushüpe.

Pärast kaheksanda klassi lõpetamist oli aga kodune olukord selline, et pidin tööle minema. Ema ja isa olid haiged, kodus olid mul kaks nooremat õde-venda, 3-4 aastased kaksikud. Käisin tööl ja keskkooli lõpetasin kaugõppeosakonnas.Treeninguid jäid vähemaks. 1968. aastal jätkusid treeningud Tartu Kõrgemas Kergejõustikumeisterlikkuse Koolis, kus treeneriks oli minu iidol, suurmeister ja kahekordne Nõukogude Liidu meister odaviskes Mart Paama. Mul oli väga kahju, et ei saanud töö ja õppimise kõrval korralikult trenni teha, minu võimekusele vastav tase jäi mul saavutamata. Kuigi saavutasin veel Eesti juunioride meistrivõistlustel kuulitõukes 1969. aastal kolmanda koha ja 1970. aastal odaviskes teise koha.

Alati võistlusvalmis, ka mälumängus

Kui 1973. aastal abiellusin, tulin Elvasse elama. Jätkasin sportimist hobi korras igal võimalusel ja võistlesin palju asutustevahelistel võistlustel ning esindasin Elva linna. Tööl käisin 1978. aastani Tartu Laeivakombinaadis, seejärel töötasin ETKVL Tootmiskoondise Kooperaator Tartu filiaalis puidutislerina. Asutustevahelistel võistlustel võitsin vabariiklikel ETKVL suvespartakiaadidel mitmel korral odaviske ära. Tartu linna asutuste spartakiaadidel võitsin odaviske ja tulin ka tõstmises medalile.

Elvas olin alati suvespartakiaadidel osalemas ja kutsuti mind võistlema ka Elva asutuste eest erisüsteemide vabariiklikele võistlustel. Põllumajandustehnika Tootmiskoondiste (EPT) vabariiklikul suvespartakiaadil olen odaviskes saanud nii kuld- kui ka hõbemedali. Kui esikoha võitsin, oli Lembit Talpsepp teine ja Elva mees Mart Sikk kolmas. Hõbeda sain Eesti meistri Ain Veenpere järel ja Mart Siku ees.

Lisaks võistlesin Tartu rajooni eest ja Lätiski sai käidud. Osalesin palju ka lauatennises, mis on üks minu lemmikalasid ja mälumängus.

Kui 2003. aastal järjekordsed vabariiklikud maaspordimängud toimusid, olid eelmisel päeval just mu tütrel pulmad. Olin kella kaheni öösel pulmas, hommikul juba võistlemas. Kuulitõuke võitsin ära, kettas ja odas sain teise koha. Otse staadionilt läksin kohe mälumängutuniirile.

Elva linna võistkonnal oli tookord mälumängus ikka väga kõva tulemus. Saavutasime 32 võistkonna hulgas kolmanda koha ja olime väikelinnade arvestuses esimesed! Kohal olid vabariigi paremad mälumängurid, kes osalenud suurtel ja tähtsatel mälumänguturniiridel. Elva mälumängu võistkonnas olin mina, Rein Pender, Ülo Haljasorg, Andres Lensin ja Endel Kitsnik.

Tere, noormeister!

Käisin Elva linnastaadionil väikestviisi harjutamas ka. Olen seal treeninud 1972. aastast 2010. aastani. Küll mitte iga päev, aga kaks korda nädalas kindlasti. Staadioni juures metsa all oli Richard Antonil spordiinvantari kuur, sealt võtsid siis kuuli, ketta või oda ja nii ma siis omaette harjutasin. Kui Richardiga staadionil trehvasime, siis tõstis tema alati juba kaugelt käe ja hõikas üle staadioni: Tere, noormeister! Mart Sikk käis ka seal treenimas, olime temaga kamraadid. Mart on minust aasta vanem.

Oli palju võistlusi ja palju medaleid… Kokku on mul 99 medalit. Veteranide 50+ vanuseklassis tulin aastatel 2000 – 2010 väga palju kordi Tartumaa meistriks kuulitõukes ja kettaheites.

Odaviskes oli põhikonkurendiks Mart Sikk, tema oli ikka parem. Aga ükskord Valmiera võistlusel (kas 1975. või 1976. aastal) õnnestus minul tema ees esikoht võita. Mina viskasin 61 meetrit, Mart 58 meetrit. Ega Mart oli tookord tegelikult juba 70 meetri mees. Aga Valmieras odaviske võistlus venis, lükati aina edasi ja see oli võistlejatele paras proovikivi.

Tartumaa kergejõustikuvõistlustel osalesin 50+ veteranide klassis kümme aastat, lõpupoole oli juba raske medalit võita, sest pidin oma võistlusklassis endast kümme aastat noorematega võistlema.

Tiitlivõistlustel Saksamaal ja Hispaanias

Kuna olin saavutanud Tartu maakonna võistlustel häid tulemusi, siis tehti mulle ettepanek, et võib-olla sooviksin osaleda ka veteranide võistlustel välismaal. Räägitigi mulle „auk pähe“ ja aastal 2002. sõitsin veteranide Euroopa meistrivõistlustele Saksamaale Potsdami. Tegin heidete mitmevõistlust, kus on kavas viis ala – kuulitõuge, kettaheide, odavise, vasaraheide ja raskusheide. Võistlejaid oli minu võistlusklassis palju, kuskil 40 osalejat. Kokkuvõttes oli mul tulemus esimese poole sees, kahekümne hulgas. Nii, et läks keksmiselt. Võistlesin kahel päeval, ühel päeval oli mitmevõistlus ja teisel päeval kuulitõuge. Kuulitõukes sain kümnenda koha.

Kõige toredam oli see, et võistlus oli ühlasi ka puhkusereis, see kestis 12 päeva. Nii, et sain ka puhata Saksamaal. Kuna mulle hakkas see asi meeldima, et kaks asja ühe hinnaga, siis otsustasin ka 2005. aastal minna veteranide MMile Hispaaniasse San Sebastiani. Osalesin jällegi heidete viievõistluses. Olin konkurentsis esikümnes, aga kahjuks kettaheide ebaõnnestus ja langesin kokkuvõttes 15. kohale. See oli minu pika spordikarjääri jooksul esimene kord, kui kettaheite ringis üle astusin.

Oli jällegi ilus võistlus- ja puhkereis seal imekauni Biskaia lahe ääres. Ilmad olid palavad, varjus oli 36 kraadi. Oli huvitav võistelda staadionil, kuhu mahub 40 000 pealtvaatajat. Meie võistlusel nii palju pealtvaatajaid muidugi polnud, vanade võistlus ju…

Veteranide MMil oli tookord võistlemas ka Elva kõva maratonimees Matti Silber. Tundsin Mattile kaasa, kes pidi selles hullus kuumuses jooksma 42 kilomeetrit ja 195meetrit! Mina olin nagu kuningas – sain iga ala järel puhata ja endale vett pähe valada. Minul oli lihtsam.

Spordipisik on edasi antud

Kripeldama on jäänud nii mõnigi asi. Minu eesmärk oli visata oda 70 meetrit, kuid see ei täitunud. Kui eesmärgi täitmiseks õige aeg oli, käisin tööl ja õppisin. Võimed sihile jõudmiseks olid mul olemas. 18-aastaselt viskasin Tartus ühel võistlusel meeste oda 60.84, mis oli väga hea saavutus.

Oli ka mõte ja soov spordiga seonduvat õppida kõrgkoolis, kuid ka see jäi teostamata. Kuid kurvastada ei ole millegi üle. Väga suur rõõm on olla viie lapselapse vanaisa. Rohkem olen tegelenud tütrepoegade Janise (sünd. 2002) ja Joosepiga (sünd. 2007) , kes olid juba väikesest peale spordihuvilised. Spordipisik on poistel jah, ikka minult päritud. Enamus aega veetsime Elva staadionil, põhiliselt tegime jooksmist. Kui poisid võistlustel osalema hakkasid, olin kogu aeg neile kaasa elamas ja kui vaja, sõidutasin autoga võistluskohta.

Janis on kiire ja terava jalaga, temale sobib hästi kaugushüpe. Kahjuks ta tervislikel põhjustel trennis praegu ei käi, kuid kui vaja, osaleb võistlustel ja teeb seal alati auhinnakoha väärilisi tulemusi. Maakonna võistlustel hüppas viimati kaugust 5.42, sai teise koha.

Joosep on praegu U16 vanuseklassis, õpib Elva koolis. Tublid spordisaavutused on tal olnud mitmel alal, on võitnud kahel korral ka Elva sügisese jalgrattasarja ning tulnud jooksusarja kokkuvõttes ikka esikolmikusse.

Joosepil on minu käsi, tõukab kuuli, heidab ketast, viskab oda. Läheb vanaisa jälgedes. Kettaheites on ta oma vanuseklassis kõva käsi. Joosepit soovin küll suunata kettaheite peale, potentsiaali on. Ta on küll põikpäine, aga ta on andekas. Soovin, et Joosep tegeleks edaspidi ikka tõsiselt spordiga, vähemalt noorte klassis.

Loodan siiski veel staadionile jõuda ja lauatennist mängida

Elule tagasi vaadates ei kahetse ma midagi. Sport on andud mulle vastupidava tervise ning olen saanud palju sõpru ja tuttavaid spordiringkondades. Paar korralikku võistlusreisi välismaale on olnud elamuslikud ja meeldejäävad. Kutsuti palju võistlustele ja alati läksin hea meelega. Kui kutsutakse, järelikult olen vajalik. Oma kodulinna eest võistelda on auasi.

Kahjuks nüüd juba paar aastat ei ole ma tervislikel põhjustel üldse saanud sportida. Ei tee enam midagi, jalg on ära ja õlg ka. Loodan aga siiski veel staadionile jõuda ja ka lauatennist mängida. Sport minu elus praegu on televiisor. Võimalusel käin aga võistlusi Elva staadionil ja spordihallis vaatamas. Viimati käisin Tartus Ülikooli spordihallis võrkpalli vaatamas.

Ja muidugi kui poisid võistlevad, olen alati platsis. Kui vaja, sõidutan autoga võistlustele ja olen ikka kaasa elamas. Viimati käisime Joosepiga juunikuus Võrus Rukkilillemängudel, kus oli Eesti noorte kergejõustikuparemik koos. Joosep tuli U16 vanusklassis kettaheites viiendaks tulemusega 38.88. Parandas sellega tublisti oma isiklikku rekordit.

Heameel on sellest, et Elvas on sportimiseks väga head võimalused – staadion ja spordihoone, looduslikud spordirajad. Noorte jaoks on siin suurepärane kasvulava oma võimete realiseerimiseks.