Kalle Kiiranen

Otsin ikka neid erilisi hetki, kui tunnen, et olen üks osa loodusest

Sündisin 7.aprillil 1953. aastal Tartus. Kuni aastani 1962 elasime Tartu lähedal Ülenurmel, siis kolisime Elvasse, kus elasin 1983. aasta kevadeni, pärast seda olen olnud tartlane.

Esimesed kaks kooliaastat lõpetasin Reola 8-klassilises koolis, hiljem õppisin Elva keskkoolis ja olen selle kooli 23.lennu (1971) vilistlane. Aastatel 1971-1976 õppisin Tartu Riiklikus Ülikoolis füüsikat, aastatel 1978-1982 olin kaugõppe-aspirantuuris Füüsika Instituudis teoreetilise füüsika erialal, füüsika-matemaatikakandidaadi kraadi kaitsesin 1989.aastal.

Hariduselt olen füüsik, füüsika pedagoog. Keskkooli füüsikaõpetajana olen töötanud viis aastat (Elva õhtukeskkoolis 1974-1979), hiljem (1986-1987) lugesin ka elektrodünaamika kursust Tartu Ülikooli üliõpilastele. Teadlase ja õppejõu karjääri ei õnnestunud mul mitmetel põhjustel siiski jätkata, 1990-ndate keskpaigast kuni tänase päevani olen töötanud IT-spetsialistina, kõige pikemat aega Tartu Ülikooli Biomeedikumis (alates aastast 1999). Olen Tartu Ülikooli infotehnoloogia osakonna kasutajatoe talituse peaspetsialist. Alates 2016.aastast saan ka pensioni, tööstaaži on hetkel 53 aastat.

Esimene auhind – karp värvipliiatseid

Hiljuti leidsin üles oma esimese „treeningpäeviku“ – väike sametkaantega märkmik, kus lapsekäega tehtud esimene sissekanne on kuupäevaga 12.01.1960. Tollal ma ei teadnud, et nelja päeva pärast läheb lahti 1. Tartu Maraton, millest hakkan 21 aasta pärast ka osa võtma. Oma esimesest lühikesest suusavõistlusest võtsin osa aga juba järgmisel aastal – see toimus Reola kooli lähedal ja järgmisel päeval sain klassijuhatajalt auhinnaks karbi värvipliiatseid. Aastatel 1967-1971 käisin Elva spordikooli suusatrennis, kus minu treeneriks oli Heino Mäesalu.

Keskkooli ajal tegelesin samas ka laskesuusatamisega ja innustajaks (lisaks isale) oli ka minu hea sõber Margus Rein. Margus jätkas sporditegemist ka pärast kooli lõpetamist, oli hea pikamaajooksja. Minu sporditegemine taandus tagaplaanile ülikooli õpingute ajal. Natuke ikka liigutasin – tollal oli tudengitele mingi „kehaline“ kohustuslik ja sattusin jälle suusagruppi, mida juhendas Kaarel Zilmer.

Tundub, et mulle istuvad vastupidavusalad – jooks, suusatamine, rattasõit. Seda on näidanud ka Vomaxi koormustestid – hapniku omastamisvõime on mul siiamaani kõrge. Pallimängudes ja teistes osavust nõudvates tegevustes olen aga tagasihoidlike oskustega. Seega sattusin kohe õigele alale.

Isa oli esimene suunaja

Minu isa Eduard Kiiranen oli hea pikamaajooksja – 5000 meetris jõudis 15 minuti piirimaale, wikipeedias võib leida, et ta tuli 1957.a. Eesti meistrivõistlustel hõbemedalile. Tema treeningpäevikud on mul siiamaani alles. Isa oligi minu esimene suunaja sportliku eluviisi juurde. Tema 5000 m jooksu ajale pole ma ligilähedalegi saanud. Kuid see-eest olen jällegi läbinud mitu korda 42 km, isa minu teada seda distantsi ei jooksnud. Ema Inge soosis ka alati nii isa kui minu sporditegemisi, käis ka ise suusatamas.

Kiitus, kriitika ja närvisüsteem

Kiitus meeldib ilmselt kõigile, kriitikat talume vähem. Nooremana võtsin kriitikat ehk enam südamesse, vanemas eas on enam kogemust seda kainelt analüüsida ja järeldusi teha. Närvisüsteemi tugevuse hindamisel tuleb alati täpsustada situatsiooni – kas looduses või ühiskonnas. Esimene on ükskõikne, teise liikmed võivad olla ka pahatahtlikud. Usun, et vähemalt esimeses keskkonnas on mu närvisüsteem tugev, olen testinud. Aja jooksul on ehk ka inimestevaheliste konfliktide osas paksem nahk tekkinud.

Maakera ümbermõõdust puudub vaid 5000 km

Suusatamine on minu lemmikspordiala tänaseni ja 2023.a. seisuga olen läbinud 29 Tartu Maratoni. Aja jooksul on lisandunud ka teised Estoloppeti maratonid ning olen püüdnud kõigil neil igal talvel ka osaleda. Eestist kaugemal olen samuti maratone sõitnud: Vasaloppet (2002), Jizerska Padesatka (2008), Marcialonga (2009), Finlandiahiihto (2009), Birkebeinerrennet (2012), Saami Ski Race (2014), Engadin (2018). Oma seni pikima suusatamise tegin 2013. aastal Suusahundi sõidul, kus raskel Kekkose rajal õnnestus 8 tunniga läbida 105 km.

Viimastel aastatel teen reeglina talve esimese pikema (30-40 km) suusavõistluse Suusahullude öömaratonil – see toimub jaanuari keskel Tehvandil. Hooaja jooksul kogunebki tavaliselt 6-8 pikemat suusavõistlust. Ei põlga ära ka lühemaid distantse – omal ajal toimusid asutustevahelised võistlused (nt kõrgkoolide meistrivõistlused jt.), nüüd aga osalen Lemeks Tartu Suusatalve etappidel. Lumevabal ajal teen kaasa ka rahvajooksudel ja rattasõitudel – reeglina Tartu maratoni omadel, Viljandi Järvejooksudel ja teistel. Aeg-ajalt olen käinud orienteerumas ja korra proovinud ka triatloni.

Treeningpäevikut olen pidanud aastaid – varem kaustikutena, alates 2019. aastast ainult elektrooniliselt, pulsikella andmed on vastavas keskkonnas. Suusatamine, rattasõit, jooksmine, imitatsioon, rullsuusatamine, jõutreeningud, ujumine, matkamine. Viimastel aastatel on tulnud keskmiselt 3200 km (330 tundi, 160 treeningkorda), sealhulgas 1000 km suusatamist. Sellega võib rahule jääda. On olnud ka aastaid, kus kogukilometraaž on ulatunud 5000 kilomeetrini, sealhulgas suusatamises 1300 kilomeetrini. 2022.aastal tegin aga rekordi, kui sain kokku 5400 kilomeetrit. Lõviosa selles andsid rattasõit, rullsuusatamine ja suusatamine. Olen hinnanud ka elu jooksul suusatatud kilomeetreid – kusagil 36000. Maakera ümbermõõt on 40000 km – on lootust see number täis saada.

….jõudsin ikka õnnelikult finišisse

Minu esimene suusamaraton oli 1981. aasta Tartu Maraton. Start oli Kääriku lähedal Matul ja finiš Elva lähedal Illil. Kuna elasin Elvas, siis see sobis mulle. Maratonikogemust aga polnud, alustasin ilmselt liiga ägedalt ja lõpus oli „kollane loor“ silme ees – spordimeeste sõnul sain „haamri“. 50 km ajaks tuli 4:05 – praegu sõidan umbes sama ajaga ca 13 km pikema maa. Sama vea tegin ka järgmisel maratonil. Alles kolmandal Tartu maratonil 1983.aastal suutsin end algul tagasi hoida ja hea enesetunde ning parema tulemusega lõpetada.

Kusagil 1970ndate aastate teises pooles toimusid haridustöötajate suusavõistlused, meie Tartumaa võistkonna esindajaks oli üks tore mees, kelle nime kahjuks enam ei mäleta. Jõudsin finišisse ja mees surus mulle kätte ühe välipudeli. Oli janu ja võtsingi suure lonksu… konjak! Välja ei sülitanud ja tükk aega oli lõbus olla.

2005. aasta talv oli mul kepimurdmiste aeg. Kõigepealt lõin Tallinna maratonil suusaninaga kogemata katki kõrvalsõitja suusakepi – loomulikult andsin enda oma talle kasutada. Lõpuni oli vaid 7 km ja me mõlemad lõpetasime. Sama aasta Haanja maratonil aga sõitis üks mees järsus kurvis enne Kurgjärve TP-d katki minu kepi. Ühmas vaid et „miks ette jäid“ ja sõitis edasi. Jätsin numbri meelde. Sain TP-st uue kepi ja lõpetasin päris hea ajaga. Pärast vaatasin protokollist et see teine mees lõpetas minust ca pool tundi hiljem – oli siis vaja algul tormata!

Meeldejääv oli Saami suusamaraton 2014. aastal – 90 km vabastiilis, enamus rada oli lauge, kulgedes suurtel järvedel. Kuni 60. kilomeetrini kulges sõit lõbusalt, siis aga sain „haamri“, koos krampidega. Rada kulges inimtühjal alal ja mõnisada startinut olid selleks ajaks juba laiali hajunud. Hommikune ilus ilm oli asendunud kerge tuisuga, mis kohati kattis raja, mina aga olin õhukese suusakombega. Vahepeal tekkis juba kahtlus, kas olen ikka õigel rajal. Kaugel siit on Põhja-Jäämeri ja jääkarud – sellised lõbusad mõtted tulid pähe. Kaasavõetud geelid ja batoonid olid otsas. Ühe soomlase käest sain varem meresoola, viimases teeninduspunktis aga kohvi Coca-colaga – see mõnevõrra aitas ja jõudsin ikka õnnelikult finišisse.

Enamus suusasõite on olnud rahulolupakkuvad, aga kui peaks ainult ühe välja tooma, siis oleks see 2009. aasta Finlandiahiihto, kus 50 km läbimiseks kulus mul aega 20 sekundit alla 3 tunni. Suusk libises ja pidas ning ka endal oli hea vorm. Suusalegend Juha Mieto osales sellel sõidul ka ning lõpetas 37 minutit hiljem.

Esimene mäetipp oli Elbrus

Olen aastast 2000 Alpiklubi Firn liige, aga alustasin mägironimisega hulga varem. 1979. aasta kevadel lugesin tolleaegsest ajalehest „Edasi“, et tööd alustab Tartu Matkaklubi mägimatkakool – läksingi sinna kohale. Kevadel oli õppelaager Süvahavval ja samal suvel sain minna oma esimesele mägimatkale Kaukasusse, grupijuhiks oli Leonhard Matisen. Ja nii see läks. 1982. aastal juhtisin juba ise esimest korda mägimatkagruppi. Tol ajal tehti väga vahet, kas oled alpinist (kes on saanud ettevalmistuse alpilaagrites) või mägimatkaja. Viimased ametlikult mäetippu ei tohtinudki ronida, vaid üle mäekurude.

1982. aastal pärast Baksani turiaadi õnnestus 82-l eesti mägimatkajal tõusta Kaukasuse kõrgeimasse tippu, milleks on Elbrus. See oligi minu esimene mäetipp. Olin just esimest korda juhtinud mägimatkagruppi, matka lõpus laskusime Gruusia poolel alla Musta mere äärde. Pärast puhkust liikusime kahe sõbraga tagasi üle Kaukasuse peaaheliku ja tõusime Elbruse nõlval olnud „Prijut 11“ mägihütti, kus ööbisid ka teised turiaadil olnud matkajad. Varahommikul algaski Edgar Haaviku juhtimisel tõus Elbruse idatippu (5621 m). Tehniliselt seal midagi keerulist ei ole, tuleb lihtsalt kindlalt kassidega jäise lume peal astuda ja vajadusel kirkaga julgestada. Tõusuks kulus viis tundi ja tipus oli enesetunne hea. Laskumisel aga sain kerge mägihaiguse – mäletan, et tahtsin kogu aeg lumele istuda, sõbrad ergutasid edasi liikuma. Kui aga alla Azausse jõudsime, oli jälle nii hea enesetunne, et õhtul läksime kohalikku baari pidutsema.

Mägimatkadelt tippudeni

Kokku tuleb mul 40 aastaga (1979 – 2019) 32 kaugmatka. Käidud on nii Kaukasuses, Pamiiri-Alais, Tjan-Šanis, Pamiiris, Altais, Alpides, Norras, Koolas. Alpilaagrites pole käinud, kuid Alpiklubi Firn mõnedest üritustest võtsin juba 1980-ndatel osa. Põhiliselt olen käinud ikka iseorganiseeritud mägimatkadel, millede käigus oleme nüüd hiljem lisaks kurude ületamisele tõusnud ka tippudesse, viimastest on meeldejäävamad ehk Elbrus (Kaukasus, 1982), Beluhha (Altai, 2001), Mont Blanc (Alpid, 2005), Tetnuldi (Kaukasus, 2010), Dufourspitze (Alpid, 2012), Chimtarga (Fan, 2013). Olen ennast testinud ka 7000+ mägedel – Lenin (Pamiir, 2016), Ismoili Somoni (Pamiir, 2017) ja Han Tengri (Tjan-Šan, 2018).

Kõrgemate mägedeni olen jõudnud vanuses 60+. Varem huvitas mind mägimatkamine, kus grupijuhina tuli ise koostada jõukohane marsruut, panna kokku grupp ja mägedes kõigega ise hakkama saada. Mägimatkajad reeglina tippudes ei käinudki. 1990ndate alguses Tõivo Sarmet küll kutsus mind oma gruppi, Pamiiri Kommunismi tippu ronima, kuid mul olid lapsed väikesed ja ma loobusin. Alles aastaid hiljem, alpiklubi Firn ühel klubiõhtul 2014.aastal ajasime ühe sõbraga juttu ja ütlesin hajameelselt, et “kunagi peaks proovima ka 7-tuhandelist”. Kunagi, ütleb 60+ mees… Vaatasime teineteisele otsa ja hakkasime naerma. Aga ma ei loobunud sellest uitmõttest ja kui märkasin Nipernaadi kodukal teadet “Tipuekspeditsioon Leninile“, siis olin üks esimesi, kes end kirja pani ja 3.augustil 2016. aastal saingi hingata õhku 7134 m kõrgusel. Loomulikult oleksin võinud ka ise organiseerida, kuid 7-tuhandelisele tõus pole siiski tavaline mägimatk, nii et seekord eelistasin olla lihtliige. Kuid juba järgmisel, 2017. aastal organiseerisin ise Pamiiri-ekspeditsiooni, mille käigus kõik grupiliikmed said kätte oma 7-tuhandelise tipu: viis inimest käisid 7495-meetrise Ismoili Somoni (varem Kommunismi) tipus ja üks inimene – 7105-meetrise Korženevskaja (praegu Azadi) tipus.Selle ja järgmise aasta dramaatilised Pamiiri seiklused on talletatud Katrin Merisalu filmis „Valgele mäele“.

Parim alpinist on elus alpinist

Svaneetia-2007 matk ebaõnnestus, mägedest väljumisel juhtus ka õnnetus – üks kaaslane kukkus kaljudel, murdis käeluud ja sai põrutada. Mul tuli esmakordselt välist abi kutsuda, õnneks oli selles kohas mobiiliside. Umbes 20 meest Mestiast jätsid pühapäeva õhtul oma toimetamised ja tõttasid meile appi. Mul jäi tollal svaanide ees hinge võlatunne. Kodus kirjutasin lausa meie presidendi kantseleisse, et ka ametlikult tunnustada ja tänada sealse piirivalve ülemat ja teisi, kes tookord abistasid. Ei vastatud, kuid kui 2008. aasta Vene-Gruusia sõja ajal meie president sõitis koos teistega Tbilisi grusiine toetama, oli mul ütlemata hea meel ja nagu vabanesin mingist süükoormast. Tookord aga sõitsime Eesti Saatkonna asjuri Harry Lahtheina soovitusel just Kutaisi ja vigastatud kaaslast opereeriti sealses haiglas. Esimesel saabumisõhtul oli meil vastas umbes minuvanune mees, kes tervitas meid sulaselges eesti keeles – selgus, et Leon Dzotsenidze õppis samal ajal Tartu Ülikoolis arstiteadust, kui mina füüsikat. Leon näitas tookord meile Kutaisi ümbrust ja kostitas eht gruusia külalislahkusega. Suhtleme temaga siiamaani, ta on käinud ka Eestis. Kolm aastat hiljem olime uuesti Svaneetias ja kõik õnnestus, matka kroonis tõus Tetnuldi tippu.

Meeldejääv on ka Han Tengri 2018. Pärast Lenini ja Somoni tippe otsustasime kahe varasema matkakaaslasega minna proovima seda tehniliselt hulga raskemat ja ohtlikumat 7-tuhandelist tippu Tjan-Šani mäestikus. Juba teekond baaslaagrist selle ilusa mäe jalamile on väga ohtlik – kitsas orus tuleb tihti alla laviine ja on palju liustikulõhesid. Me läbisime seda koos aklimatiringiga neli korda ja iga kord oli seal vahepeal midagi suurt alla tulnud. Tõus viimasest laagrist tippu kulgeb mööda väga järsku mäeharja, kus kohati on kalle 70 kraadi. Kilomeeter pikk, järsematesse kohtadesse on pandud köied, kusjuures ka vanad kahtlased köied on sinna jäetud. Köie peal saab korraga olla vaid üks ronija, kinnituskohtades peab turvaliselt ümber haakima.

Tõusu alustasime südaöösel, nii nagu ka paljud teised grupid. Igaüks liikus oma tempoga, siin omavahelist julgestamist ei toimunud. Mu kaaslased liikusid ees minema ja jõudsid tippu. Kohtusin nendega umbes 6850 m kõrgusel, kus tipuni oli veel ca 200 m vertikaalis. Kuid kell oli juba palju ja otsustasin ka laskuma hakata, et mitte pimeda peale jääda. Kuid jäin ikka. Mäletan, et mingit paanikat ja hirmu ei olnud, pea töötas masinlikult – laskuda või veeta öö siin kusagil kaljunukil? Olin väga väsinud ja käed olid kohmetunud, minu laskumisvahend lendas mingil hetkel kaljude vastu kõlisedes alla. Õnneks tuli ülaltpoolt veel paar laskujat – bulgaarlased. Sain nende käest uue laskumisvahendi ja pealampide valgel laskusime koos edasi.

Kusagil 6100 m peal laugemal alal oli õnneks kellegi telk, sees tuttav türklanna. Võttis kolm surmväsinud meest enda juurde ja nii veetsime seal selle öö. Pärast vaatasin GPS-i salvestust – ca 23 tundi olin teel olnud. Vaid natuke juua ja batoone oli kaasas. Hommikul laskusime edasi ja jõudsime õnnelikult viimasesse laagrisse, kus telgis ootasid minu kaaslased. Üks minu sõrm sai siiski külmakahjustusi, järgmisel päeval tekkis sinna suur vill, mille laagri arst avas ja andis ravimeid. Õnneks paranes see kuu ajaga, ei pidanud amputeerima.

On olnud mitu juhust, kus ma tippu polegi jõudnud, kuigi raskem osa oli ronitud – Džigit (Terskei, 2009), Matterhorn (Alpid, 2012) ja eespoolkirjeldatud Han Tengri (Tjan-Šan, 2018). On ütlus, et parim alpinist on elus alpinist. Kui jõud või aeg otsa saavad, on mõistlik tagasi pöörduda. Kuid ka taolised „lüüasaamised“ on õpetlikud, eriti kui pärast analüüsida põhjuseid.

Loomult positiivse meelega

Paraku me kõik aja jooksul kulume ja organism hakkab vigu tegema. Kui kaua kavatsen veel alpinismiga tegeleda, sõltub palju tervisest. Kuid ega pea siis alati 30+ kilogrammise kotiga ja nii mitu nädalat liikuma! Saab käia ka kergema kotiga – teenusepakkujaid jagub! See pole küll sportlik matkamine, kuid emotsiooni ikka saab.

Praegu on mul jooksmine takistatud põlvevigastuse tõttu. Aga teen siis lumevabal ajal enam rattasõitu ja rullsuusatamist, olen selles osas ka varustust täiendanud. Mul on seni alati olnud plaane ja mõtteid edaspidiseks, ka alternatiivtegevusteks – nii saab rasketest hetkedest üle. Mugavustsooni ja nukrutsema ei tohi pikalt jääda. Palju on aidanud positiivset meelt säilitada ka harjumus panna nii loodus- kui ka ühiskonnanähtused mingisse filosoofilisse süsteemi. Näiteks kui saad aru, et bürokraatia kasv meie ühiskonnas vastab kenasti Parkinsoni seadustele, siis võtad seda rahulikumalt. Ehk mõjutab minu maailmapilti ikka see füüsiku taust.

Alpinism ja üldse matkamine on andnud mulle hulga toredaid emotsioone ja kogemusi, palju toredaid sõpru. Targad matkajad räägivad, et nad teevad matka kolm korda läbi: marsruudi ettevalmistus, tegelik matk ning pärast matka muljete kirjapanek ja piltide valik. Nii on tehtud matkad „kaasas“ elu lõpuni, on mulle lausa ajaskaala eest. Kuid ega ma ainult mägedes matka, mulle meeldivad ka ratta- ja paadimatkad. Kui suvel mägedesse pole saanud minna, siis olen reeglina teinud pikema (ca 1000 km) rattamatka kas Eestis või lähinaabrite juures. Näiteks möödunud suvel tegin 15-päevase rattamatka Soomes, ümber Saimaa järvistu. Kodune Eesti on risti-rästi läbi sõidetud, kuid pole kindlasti ammendunud – eri aastaaegadel on sama koht ju täiesti erinev. Ja otsin ikka neid erilisi hetki, kui tunnen et olen üks osa loodusest.

Estoloppeti etappidel reeglina omal kohal

Kaalukamatest tulemustest rääkides oli Elva spordikooli ajast minu parimaks tulemuseks kolmas koht “Dünamo” noorte üleliidulistel laskesuusatamise võistlustel 3×5 km teatesõidus 1970. aastal. Päris tippspordis pole ma kunagi olnud, aga rahvasportlasena on olnud samuti hea meel, kui mõni võistlus õnnestub. Näiteks Estoloppeti sarjas olen pidanud vanuseklassi parimana „puki otsas“ käima – 2007.aastal Haanja maratonil (M50), 2013.aastal Tallinna maratonil (M60) ja 2023.aastal nii Tartu kui Haanja Maratonil (M70). Viljandi Järvejooksul olen paar korda (2018, 2019) vanuseklassi kiireim olnud, paar korda (2015, 2016) ka Tartu jooksumaratonidel. Lemeksi Tartu Suusatalve sarjast on rida karikaid kodus riiulil ja eks neid poodiumikohti rahvaspordiüritustel on veel olnud. Aga ise pean kõige kaalukamaks asjaolu, et püsin aastaid Estoloppeti etappidel reeglina ikka 100.-150. koha vahel (osavõtjaid ca 400), Tartu maratonil aga kusagil 500+ koha kandis. Et paigalolek on edasiminek?

Siiani kripeldama midagi pole jäänud. Kahetsemine on viljatu tegevus. Pigem mõelda edaspidisele. Praegu on mul mõttes laiendada edaspidi oma matkapiirkondi – näiteks pole ma käinud Himaalajas ja Aafrikas (Kilimandžaro/Uhuru!).

Spordis oleks pidanud ehk targemini treenima – põhitreeningud madalama pulsiga, soojendused-venitused, mõistlikud raskused jõutreeningutel, nõupidamisi treeneritega. Oleksid ehk olemata mitmed vigastused – mul oli 1997. aasta lõpus seljaopp (disk proplaps) ja 2021. aasta lõpus põlveopp (parema põlve mediaalse meniski rebend). Aga nagu targad mehed ütlevad – elu on vigade kogumine.

Nüüd koos Suusahulludega

Viimasel ajal treenin enam ratta ja rullsuuskadega, vähem jooksu. Selleks et suusatamises oma vana-kooli-tehnikat muuta-parandada, hakkasin 2022.a. sügisel osalema ka Suusahullude treeningutel, üks kord nädalas. Treeneriteks on Jaak Teppan ja Andres Laur, mõnikord ka teised. Enamus minu treeningukaaslasi on ca 20 aastat nooremad. Seni harjutame rullsuuskadega, augustis oli meil laager Jõulumäel. Juurdeviivad tasakaalu nõudvad (keppideta!) harjutused rullidega olid esmalt ikka väga harjumatud. Tavaliselt tuleb mul nädalas neli trennipäeva. Detsembri alguses oli meil suusalaager Norras Hafjellis, jaanuaris aga Käärikul. Estoloppeti 2023.a. oli edukas, Tartu maratonil on vaja nüüd teha veel üks sõit, siis tuleb kokku 30 Tartu Maratoni ja 31. sõidule saan juba suursaadiku kirjaga rinnanumbri. Püüan Estoloppeti sõitudel püsida ikka „oma tavalisel kohal“.

Lapsed kuulasid särasilmi

Abikaasa Kariniga kohtusime 1985.aastal Käärikul suusavõistlustel. Olin pannud ähmiga rinnanumbri pahupidi peale, üks neiu tuli juurde ja aitas. Karin ise tegeleb rahvatantsuga. Meil on kolm last (Keiu, Kaupo, Kaarel), kes kõik on arstideks õppinud ja nüüd elavad oma elu, tegelevad ka spordiga. Omal ajal käisime perega ikka Käärikul Kekkose rajal suusatamas – mina tegin kaks ringi, abikaasa koos lastega ühe ringi. Nüüd on meil ka kolm lapselast, kes veel otsivad oma spordiala. Vanim neist on praegu kaheksane, kuid osalenud juba laste suusavõistlustel (Norras!), praegu aga käib koos emaga ratsutamas. 2021.aasta sügisel käisin tema koolis vanavanemate päeval rääkimas oma matkadest – esimese klassi lapsed kuulasid särasilmi!

Elva sporditegevust ja üldse Elva elu jälgin huviga, olen vastavas Facebooki grupis. Nädalavahetustel käin tihti Elvas sportimas – tavaliselt kas suuskade või jalgrattaga. Elvas on ju suurepärased võimalused sporditegemiseks, nüüd ka uues spordihoones. Meeldivalt on uuenenud ka Elva linnaruum.