Kalev Pulla

Tahtmine oli jõuda kõrgele ja kaugele

Sündisin Tartus, Elvasse tulime 1954. aastal. 1957. aastal läksin Elva Keskkooli esimesse klassi. Elasime Supelranna tänaval, sel ajal kandis see 21. juuni tänava nime.

Esimesed kokkupuuted spordiga olid Mäesalu Heino ja Puki Kalevi suusatrennis. Tol ajal oli suusatamine põhiala Elvas. Selles trennis oli kõige rohkem lapsi. Käisin siis viiendas klassis. Treeningbaas oli Arbi järve ääres see puuhoone. Sealt said alguse me treeningud – nii jooksu- kui suusarajad. Tegelikult tuleb meelde, et kõige alguses oli treeningbaas Kesk tänaval, kus praegu on antiigipood. Hiljem kolisime järve äärde.

Trenni võtsin väga tõsiselt

Treeneriks oli ikka Heino Mäesalu. Suurepärane treener, ta kohe oskas meid harjutama panna. Koolis oli mul õppimisega kõik enam-vähem korras. Siin ma erilisi järelandmisi ei teinud. Mõlemat tuli korralikult teha, nii õppida kui trenni teha. Aga trenni võtsin ka väga tõsiselt – ikka 4-5 päeva nädalas. Trennid läksid vanemas eas järjest pikemaks. Põhiline oli ikka jooksmine, nii suusakeppidega kui ilma. Talvel muidugi suusatamine. Siis olid ikka lumega talved ja suusatada sai mitu kuud. Põhiliselt jooksime Pirnakul ja Peedul. Igal hommikul enne kooli tegin metsajooksu staadioni ümbruses. Metsa all meeldis mulle paljajalu joosta. Andis sellise hea tunde. Vanemad mul eriti sportlikud ei olnud, küll aga ema elas ikka mu võistlustele kaasa. Põhiline spordiala oli mul ikka suusatamine, aga kui vaja, osalesin ka kergejõustikuvõistlustel. Põhiliselt jooksudes ja hüpetes. Treeningud ei olnud meil ainult jooksmine, tegime mitmeid kergejõustikualasid ka trennis.

Muidugi eriti on meelde jäänud spordilaagrid. Spordikoolil oli lahtise kastiga veoauto. Sellega käisime näiteks Musta mere ääres treeninglaagris. Oli tore sõit. Poisid ja tüdrukud kastis segamini. Autojuht oli ka vahva mees. Vahete-vahel käisime ka Otepääl selle autoga trennis. Venemaa treeninglaagrid olid vahvad. Käisime Murmanskis, Uuralites ja veel mitmes kohas. Mäesalu Heino organiseeris neid. Eks see oli tal suur ettevõtmine. Kõik need toitlustamised ja elamine. Meie asi oli ainult trenni teha.

Korra olen osalenud ka Tartu maratonil. Sõitsime koos naise õemehe Tiit Talvariga koos, lõpus ta võitis mind ja oli selle üle väga uhke.

Kui olin jõudnud juunioride klassi, siis hakkasin omaette treenima. Leidsin, et koormused on minu jaoks liiga väikesed ja tahtmine oli jõuda kusagile väga kõrgele ja kaugele. Iga nädala lõpul võtsin ette ühe pikema maratoni. Näiteks üks ring oli mul Elvast Otepääle, sealt Käärikule ja Pangodi kaudu tagasi Elvasse. See teeb 50-60 kilomeetrit. Mõnikord mõni üritas kaasa joosta, aga minuga seda ringi nad vastu ei pidanud. Sellega sai ilmselt üle pingutatud. Polnud ju mul sel ajal neid teadmisi. Eks see annab nüüd tunda.

Nooruse sporditegemisele tagasi vaadates pean oma kõvemateks saavutusteks võite ja medaleid tolle aja võistlustelt: 1966. aastal Eesti noorte meistrivõistlustel esikoht 5km distantsil, spordiühingu Dünamo üleliidulistel meistrivõistlustel 1967. aastal kaks esikohta ja üks teine koht, Eesti koolinoorte meistrivõistlustel 1968. aastal kaks esikohta, esikohad Eesti „Nooruse” talispartakiaadil 1966. ja 1968. aastal. Ja eks neid häid tulemusi oli veelgi.

Nõmmel treeneriks ja 26 aastat Soomes

Pärast keskkooli läksin ülikooli kehakultuuri õppima, aga mul jäi see asi pooleli. Esimesed kursused olid nii täis neid poliitilisi aineid, et ma ei tahtnud enam. Trennid olid nagu teisejärgulised. Läksin ehitusele tööle ja Sakku elama. Sport jäi tahaplaanile. Algul ikka natuke tegin, aga siis jäi nagu soiku. Hundi Artur tuli ka Sakku elama – naabermajja. 1980. aastal kutsus Tõnu Pääsuke mind Tallinna Nõmmele treeneriks. Tal oli palju lapsi seal.

Võtsin siis ülikooli uuesti käsile ja lõpetasin selle ära ja sain õpetaja ja treeneri paberid. Kümme aastat olin seal treener. Andekamad õpilased olid seal Marko Palm ja veel mitu head poissi. Nendega läksin lõpuni välja, aga siis sai nõukogude aeg otsa ja spordis olid ka segased ajad. Paljud lõpetasid sporditegemise ja hakkasid äriga tegelema ja mul sai ka nagu tahtmine otsa. Sõbrad kutsusid Soome ehitusele tööle, kuskil aasta olin nendega. Siis sai Soome viisa otsa. Naine on mul ingerlane ja tema sai lihtsalt viisa ja siis mina ka. Ja läksin Soome tagasi ja jäingi sinna. Algul töötasin mööblifirmas, mis tegi uutele korteritele sisustust. Seal korterid ei läinud enne müüki, kui vähemalt köögimööbel oli paigas.

Olin 26 aastat Soomes. Pojaga tegime seal oma väikefirma, ikka ehitusega seotud. Poeg tegeleb praegugi seal edasi, mina tulin pensionipõlve Eestisse veetma. Tütar oma perega elab ja töötab ka Soomes ühes ehituspoes. Saan Soome pensioni ja Eesti oma ka, nii et rahaliselt pole viga. Soome pensionid on ikka korralikud.

Poisid jalutasid, kepid käes pool tundi ja oligi kogu trenn

Soomes ma ka ikka käisin suusatamas ja tegin mõned kohalikud võistlusedki kaasa. Kotkas elasime siis ja üks kohalik treener kuulis, et olen treenerina töötanud ja kutsus mind ka trenne andma. See on seal nagu selline vabatahtliku töö, selle eest ei maksta. Käisin seal algul. Ma ju ei teadnud, mismoodi need asjad seal käivad. Arvasin, et soomlased on kõvad tegijad ja Kotka ju talispordibaas. Aga kui nägin, kuidas nende trenn välja näeb, siis sain aru, et mul pole siin midagi teha. Poisid jalutasid, kepid käes pool tundi ja oligi kogu trenn. Nad nagu ei jooksnud üldse. Ma proovisin sel teemal rääkida ka, aga treener ütles, et selles eas ei tohi üle pingutada. Ma ikka mõned korrad käisin ka trenni andmas ja näitamas, kuidas trenn peaks välja nägema, aga kohalik treener kukkus kätega vehkima, et nii küll ei saa, lapsed surevad ära… Sinna see asi jäigi. Kui Kotkast ära Helsingisse kolisin, siis suusatamisega enam eriti ei tegelenud. Ju oli elus siis küllalt saanud sellega tegeleda. Enam nagu ei tahtnud.

Pensionipõlv tõi Elvasse tagasi

Minu lapsed pole ka kunagi nii tõsiselt sporti teinud nagu mina. Tütar pisut tegeles kergejõustikuga ja käis võistlustel ja mulle tundus, et ta on päris andekas, aga midagi tõsist sellest ei tulnud. Sundida ka ei tahtnud.

Kui tuli plaan vanaduspõlve veeta, siis oli kaks kohta, kuhu tahtsime tulla – kas Otepääle või Elvasse. Naine on mul Otepäält pärit. Leidsime, et Elva on ikka parem. Soomes elades olin ka tihti siin sõbral Enn Petersonil külas käinud. Ikkagi tuttav ja turvaline koht. Leidsimegi 2016. aastal maja Väike -Tähe tänavas. Caspar Austa elab kohe meie vastas. Maja on ehitatud 1968. aastal ja talvel väga külm. Tuli seda põhjalikult soojustada ja remontida. Oleme otsustanud jah oma vanaduspõlve, nii palju kui seda antud on, veeta siin Elvas. Igav siin pole, oma maja juures on alati midagi nokitseda. Nooruses sai ikka kõvasti trenni tehtud ja see annab nüüd tunda. Spordist olen üsna kõrvale jäänud. Ikka uudistest kuulen, aga Eesti suusatamine on praegu üsna nukras seisus.

Muidugi ei saa võrrelda seda Elvat, kui ma 1974. aastal siit ära läksin, praeguse Elvaga. Linn on kõvasti muutunud, paljusid kohti ei tunne äragi. Loodan, et tänapäeva noored oskavad neid võimalusi, mida selle aasta Euroopa spordilinn neile pakub, hästi ära kasutada.