Kalev Külv

Endine kettaheite rekordimees tunnistas dopingu pruukimist

Maarja Värv, Õhtuleht 4. september 2007

25. aprillil 1981 püstitas kettaheitja Kalev Külv Leselidzes 65.34ga Eesti rekordi, mille Aleksander Tammert ületas alles 17 kevadet hiljem. Ta ei varja, et kasutas siis juba aastaid dopingut, ent kahtleb, kas sellest rekordiks kasu sai. „Meie ajal oli dopingukontroll teistsugune, põhiliselt uuriti ju suurvõistluste medalivõitjaid. Mina ei pääsenud korrakski Liidu koondisse ja mind ei kontrollitud kordagi,“ meenutab Külv. „See Leselidze võistlus oli ainus, millel ma tõsiselt dopingukontrolli kartsin. Olin suurtele ässadele saba peale astunud ega teadnud, mis karistuseks teha võidakse. Oli selge, et ühel või teisel moel pruugivad dopingut kõik paremad. Kellelegi „ära teha“ olnuks tühiasi.“

Vaid üks heide ajendas Külvi asja uurima.

Pikk Adleri laager oli lõppemas ja Külv kibeles koju. Vormi ei paistnud, aga Liidu kevadvõistlus tuli kaasa teha. „Tundsin end puisena, alles tagantjärele uurisin, et biorütmid olid sel päeval eriti heas seisus.“

Külv mäletab päeva detailideni. „Hommik oli lämbe, pärast sööki läksin magama. Kui ärkasin, oli jahedamaks läinud. Sõitsin täiskiilutud bussis seistes tunniga Leselidzesse. Esialgu puhus ideaalne tuul, aga kui 33 mehe võistlus kell 15 algas, jäi tuul aina vaiksemaks. Kohal oli peaaegu kogu paremik eesotsas esinumbri Juri Dumtševiga. Tuulega ei saanud keegi hakkama ja enne minu viimast katset juhtis Dumtšev 64 meetriga. Ise olin 59.32ga viimasena finaali pääsenud ja seal 60.86ga seitsmendaks tõusnud. Viimasest katsest mõtlesin loobuda.“

Treeningupäevikus seisab: „Esimestel katsetel andsin jalgadega üles. Alumised roided pressisid vastu vaagnaluud. Väga valus.“ Juurde on joonistatud must ristimärk, mis väljendavat olukorra äärmist tõsidust. „Olin nii ergas, et tajusin kõike ümbritsevat. Kuulsin, kuidas Valgevene treener Penzikov lausus omadele, et see eestlane võib täna veel virutada. Sain julgust ja otsustasin siiski minna. Valitses juba täielik tuulevaikus. Viisin ketta valu maha surudes taha ja järgmisel hetkel see lendas. Imestasin, et seal, kus ketas harilikult langeb, see ikka veel tõusis. Olin teinud tehniliselt väga hea heite. Ketas tuli alla ja publik vaikis, kuni kohtunik Spassovhodski käed möiratades üles lõi ja märgi maha torkas. Puhkes aplaus.

Järgmisel päeval tuli ligi vasaraheite esimene 80-meetri-mees Boriss Zaitšuk ja ütles: „Kuulsin, et sa torkasid eile soome pussi gigantide ribide vahele! Õnnitlen!“ Zaitšuk oli kah lühikest kasvu mees ja minusuguse edu rõõmustas teda.“

Kirjeldatud võistluseta poleks Külvilt veerand sajandit hiljem mõtet tookordse kohta midagi uurida. Ta oli siis sama vana kui Gerd Kanter praegu ja võis suuri plaane teha, ent kogu karjääri järgmiseks tulemuseks jäi 62.08.

Anaboolne steroid rikkus täielikult keha tasakaalu.

Kuulitõukaja Valeri Voikin küsis Külvilt Leselidzes: „Mida sa sööd, habe, et nii kaugele heidad?“ Külv heitis üle õla: „Kama! See on selline rohekas pulber.“ Veel aasta hiljem uurinud üks treener vargsi: „Mis roheline pulber see on, millest leningradlased räägivad?“ Olnuks see nii…

„Tarvitasin metandrostenoloni, lihtsama nimega neroboli kevadest 1977. Ega ma siis veel teadnud, et see on just anaboolne steroid. Seda teadsin küll, et tegemist on keelatud ainega,“ meenutab Külv. „Ma ei teadnud esialgu ka seda, mida nerobolist täpselt kasu peab olema, ja palju seda võtma peab. Üks minust vähem heitnud vend muigas umbes 1982. aastal: sul on lapsedoos…“

Lapsedoos või mitte, aga mõjus. „Kõige esimene tabletikuur oli kestnud vaid mõne päeva, kui tundsin nägu pestes, et käte ja näo vahel on midagi võõrast. Ma polnud enam mina ise! Üks sensitiiv, kellega hiljem tihedalt suhtlesin, järeldas: steroide pruukima hakates muutsin oma geneetilist koodi.“

Tollal ei osanud Külv toimuvat kuigi täpselt hinnata. Seda enam on ta resoluutne nüüd: „Doping võimendas kõike, mida ma juba varem valesti tegin. Treenisin aina rohkem paremat kehapoolt. See muutus massiivsemaks, vasak kõhnus – ja keha tasakaal telje suhtes oli tugevalt rikutud. Seega ei saanudki ma tabada heitetehnikat, mille poole püüdlesin.“

Kunagi lapsepõlves oli mänguhoos Kalev lakast heintesse hüpanud, ent õhukese kihi all oli kivikõva põrand. Ta põrutas kandu sedavõrd, et liikus mõnd aega neljakäpukil ega julgenud hiljem aastaid toolilt alla hüpata. Koolipõlves lõhkus ta kive pildudes küünarnuki ning odaviskest, mida võinuks pidada 187 cm pika mehe õigeks alaks, ei tulnud enam midagi välja. Nii tuli valida kettaheide ning tugineda jalgade võimsale ja kiirele tööle. Nerobol tõstis aga kehakaalu, liigesed said kahjustada ja pöiad hakkasid valutama.

Järgis loosungit „Mõõgaga kuulipilduja vastu ei saa!“

Leselidze võistlusel saadud seljavigastus osutus nii tõsiseks, et kartus jäi veel järgmiseks hooajaks hinge. „Pidur oli peal ja lõhutud tehnika lõhkus omakorda lihast,“ ütleb Külv. „Mu toitumine, taastumisvahendid ja massaaž jäid nii kehvaks, et nerobol oli igal juhul kurjast. Olen täiesti kindel, et puhta sportlasena olnuks ma stabiilsem ja saavutanuks ka kokkuvõttes parema tulemuse!“ kinnitab sportlane, kes end nüüd harrastusfilosoofiks nimetab. „Pruukisin dopingut, kuid selleta heitnuks kaugemale.“

Kust dopinguidee tuli? „Mitte treenerilt, treenerit mul tol ajal polnudki. Liidu koondisse ma ei kuulunud. Kohtla-Järvel treenisid minuga koos tõstjad, aga kindlasti ei saanud ma inspiratsiooni ka nendelt. Küllap need pillid kuidagi kergejõustikuliini pidi tulid,“ arutleb Külv. „Küllap see oli kuulujuttudel põhinev süsteem, mis järgis tuntud loosungit „Mõõgaga kuulipilduja vastu ei saa!“. Esimeseks kuuriks andis keegi tabletid, teiseks ostsin juba ise – Adleris sai neid apteegist retseptita, sajatabletiline purk maksis mõne rubla.“

Külv ütleb, et tal pole tõesti teiste dopinguasjust midagi rääkida: ise kuulis, ise hankis, ise võttis. Alles aastaid hiljem hakanud spetsialistidega nõu pidama. Püüdes siiski idee lätetele jõuda, uurib Külv treeningupäevikut ja ümiseb: „Olen dopinguasjad isegi enese eest salastanud…“ Ei, siiski! 1977. aasta 5. mai kohal on lause: „Alustasin tänasest kaalutõstmist.“ Ja märge M-3. „Nojah,“ noogutab Külv. „Siin võtsin ma kolm esimest tabletti.“ Eelmisel päeval oli heitja naasnud Kääriku laagrist, ent talle ei meenu, et seal olnuks kellegagi dopingust juttu.

Rahulolu tuleb vaid siis, kui oled sina ise.

Külv ei mäleta, et dopingu kasutamine tekitanuks erilisi hingepiinu: „Esimese ukse avamine oli viga, edasi läks kõik rutiinselt. Nägin ju, mis ümberringi tehakse. Kogenumana võisin esimeselt pilgult öelda, kes on pille pannud ja kes pole. Dopingusportlaste silmadesse sigines kurjus, naised muutusid hoobilt vanemaks.“

Aga Veljo Kuusemäe, kelle nimel püsis Eesti eelmine rekord, peaaegu niisama tugev 64.54? „Veljoga ma küll võistlesin, kuid olin siis veel nii noor, et ei osanud sedasi vaadata,“ tõrjub Külv. „Vaat ehk 1980 eristasin nägusid juba selgelt. Kuulitõukaja Vladimir Kisseljov, kettaheitja Viktor Raštšupkin… Polnud kahtlustki.“

Külv pruukis pille 1985. aastani. Ise treenerina töötades hoidis ta õpilasi enese vigadest eemal, kuid teab, et vähemalt üks tema juures harjutanutest andis hiljem ikka kuradile käe. „Tõsi ta on, et steroidid lükkavad mõne psühholoogilise barjääri teelt, ent neid saaks lükata ka lubatud vahenditega. Samas nihkub ette mõni hoopis uus barjäär, millest ei saagi lahti. Elu peab minema loomuliku arengu teed, püsima pideva kontrolli all, siis tuleb rahulolu. Pead olema kogu aeg sina ise,“ arutleb harrastusfilosoof.

Ta vaatab teleekraanil askeldavaid tänaseid MM-kettaheitjaid ja ütleb rõõmsalt: „Ajad on muutunud. Ühtegi kurja nägu ei paista.“