Kaja Kangur

Võrkpalliga läbi elu

Sündisin Puka haiglas 8. detsembril 1945. aastal. Elasime tookord Puka ja Otepää vahel Orumäel. Ema sünnitalu oli Vetsli ja 1953. aastal kolisime sinna elama. Seal algas minu sporditegemine karjas käies lammaste taga jooksmisega. Karjamaa oli mägisel maastikul, lambad oskasid väga hästi küngaste vahele kaduda. Loen karjas olles raamatut ja kuulen, et lambad nahistavad ümberringi siinsamas. Natukese aja pärast tõstan raamatult silmad– loomad kadunud! Lippan siia- ja sinnapoole mäge, lambaid ei kuskil. Nii jooksingi lambaid taga ajades mägedest muudkui üles-alla, edasi-tagasi. Egas lambakarjas pidid kiired jalad olema.

Kooli läksin Aakresse, aga järgmisel aastal pandi mind Puka kooli, kus lõpetasin 8. klassi ja 9. klassi (keskkooli) läksin juba Lähte kooli.

Kehakultuuriteaduskond jäi pooleli

Spordiga puutusin tõsisemalt kokku Puka koolis, kus käisin kergejõustiku trennis.

Sprindid ja kaugushüpe olid minu alad. Jooksmine mulle meeldis, jooksin tennistega liivarajal 100 meetrit ajaga 13,0. Lähte kooli kutsus mind tookord sealne kehalise kasvatuse õpetaja Enn Kangur. Lähtel oli põhiliseks ikka võrkpallimäng ja kergejõustik jäi tahaplaanile. Saime kokku tugeva võrkpallinaiskonna ja mängisime tüdrukutega ka Sootaga sovhoosi all. Võistkonda kuulusid ka tuntud võrkpallurid Ene laanes ja Ellen Liik.

Kui Lähte kooli lõpetasin, tahtsin ülikooli kehakultuuri teaduskonda õppima minna. Sisseastumiskatsetel oli mul nõrk ala ujumine. Kuu aega harjutasin ja kuidagi ma selle ujumise ära solberdasin ning saingi kaugõppesse sisse. Kuna töötasin tol ajal EPAs rohumaaviljeluse kateedris laborandina, kus suvi oli üsna vaba ja olin oma aja peremees, jäi mul piisavalt aega ka spordiga tegelemiseks. Põhiline oli ikka võrkpall.

Ülikooli ajal olin Tartu Näidissovhoosi spordistipendiaat, sain 35 rubla stippi kuus. See oli sel ajal noorele suur raha. Ülikool jäi mul aga võõrkeele tõttu kolmandal kursusel pooleli. Olin õppinud koolis saksa keelt, aga ülikool nõudis tol ajal inglise keelt võõrkeelena ning mul oli raskusi. Ka õppejõuga tekkisid probleemid ja sellepärast jäigi kool pooleli. Pärast kümneaastast laboranditööd EPAs läksin tööle Tartu informatsiooni- ja arvutuskeskusesse.

Ülikoolis õppimise ja EPAs töötamise ajal mängisin võrkpalli ja võistlesin põhiliselt Tartu näidissovhoosi all, kus vedasid sporti entusiastid Kaja ja Rein Raid. Nendega koos hakkasin ka talvise VTK mitmevõistlusega tegelema. Käisime koguni Venemaal Arhangelskis võistlustel ära. Suvel tegelesin suvise VTK mitmevõistlusega, kus olin ka Eesti koondises ja käisin neljal korral ka üleliidulistel võistlustel.

…ujusid 100 meetrit kahe mehega…

Informatsiooni- ja arvutuskeskusesse kutsuti mind tööle suures osas spordi pärast. Seal mängisin muidugi võrkpalli, aga tegin ka kergejõustikku ja asutustevahelistel võistlustel võitsin kõikidel aladel, kus kaasa tegin. Ühel aastal pandi parimale välja eriauhind – raadio, selle võitsin ka mina.

Hakkasin VTK mitmevõistluseks tõsisemalt treenima. Algus oli raske küll, olin juba 30 ja kergejõustiku treeningutel pikk vahe sees. Oma esimestel vabariiklikel võistlustel VTK mitmevõistluses tulin oma vanuseklassis teiseks ja nii olingi kogu selle alaga tegemise ajal igavene teine. Ujumine oli minu nõrgim ala, konkurendid aga kõik kõvad ujujad. Jagu ei saanud ma Piia Tšernovist ja hiljem, vanemas astmes, oli ikka Milde Kade esimene.

Eesti koondisega sai ka mitmetel VTK mitmevõistluse üleliidulistel võistlustel käidud. Ühel aastal olid võistlused kusagil Nõukogude Liidu lõunavabariigis, sõjaväeosa territooriumil. Ujumine toimus õhtul välibasseinis. Pärast lõunat läks seal juba pimedaks ja elekter puudus. Kohtunik kirjutas küünlavalgel. Kohalikud võistlejad kasutasid olukorra ära ja ujusid 100 meetrit kahe mehega. Üks ujus 50m ära ja teine ujus siis 50m tagasi. Ei uurinud seal keegi, kas ikka lõpetas sama mees, kes stardis oli. Väga head ajad tulid! Oleksid nad rohkem pingutanud, võinuksid kahe peale maailmarekordi ära panna. Kui võistlus läbi, saime loa majutuskohtadesse minekuks. Aga keegi ei teadnud, kuhupoole minna, sest oli ju kottpime. Sai seal seigeldud küll.

Soomes tööl ja treeneriks

Järgmine töökoht oli mul Elva vetelpäästes. Enn oli siis seal juba ülemus. Peaaegu kaks aastat olin töötanud vetelpäästes ja kogu aeg ka aktiivselt spordiga tegelenud, võistlustel käinud. 1982. aasta septembris sündis Sven ja sellega lõppes minu sportlasekarjäär. Tollel aastal olid üleliidulised VTK võistlused Jerevanis, kus mul jäi käimata. Võrkpallimäng aga jätkus, mängisin ise ja alustasin koos Ennuga ka noorte treenimist. Tulin treeneriks Elva võrkpalliklubisse „Sponte”. Treeneripabereid mul tookord polnud, ainult praktika. Siis käisin erinevatel kursustel ja lõpuks oli mul juba neljas kategooria. Nüüd on see juba aegunud, aga töötan nüüd ringijuhina ja seda paberit ei nõuta.

Vahepeal olime Ennuga Soomes Parkanos tööl, läksime kogu perega sinna 1989. aastal. Poeg Sven läks seal teise klassi. Päeval töötasime Fennosteeli summutitehases, õhtuti käisime koos Ennuga lastele võrkpallitrenni tegemas. Trennis olid väikesed lapsed, oli eelkooliealalisi ja algkooli lapsi. Treeningud olid Parkano keskkoolimajas ja spordihallis.

Kevadel tulime tagasi, Enn läks aga sügisel tagasi, oli aasta Perniös võrkpallitreener.

Ilma võrkpallita olla ei saa

Õpilasi on mul palju olnud. Priit ja Eve Luik jõudsid neist kõige kaugemale. Poeg Sven on võrkpalliga üles kasvanud, tema on ka kahekordne noortemeister.

Olen veel treeneriks olnud Rannu ja Konguta lastele. Väga palju tegime treeninguid koos Ennuga – nii Rannus, Kongutas kui Rõngus. Elva, Rõngu, Rannu, Konguta võrkpallilapsed käisid palju aastaid Soomes rahvusvahelisel noorte võrkpallivõistlusel Power Cup. See on maailma suurim noorte võrkpalliturniir, väga populaarne. Vanuses 7-22 eluaastat on seal võistkondi erinevates vanuseklassides sadasid. Ühel aastal oli võistkondi koguni tuhande ringis. Enn oma bussiga neid vedas sinna võistlustele. Lapsi oli meil üle kolmekümne kaasas, neli vanuseklassi. Tookord pidi lastele ka passid tegema ja dokumentide korda ajamisega oli väga palju janti. Aastal 2013 toimus Power Cup Mikkelis ja meie kõige nooremate segavõistkond saavutas seal esikoha. Viimane Power Cup, kus käisime oli Vaasa.

Minu Elva treeningrühma võrkpallipoisid võitsid ühel aastal Koolispordi Liidu vabariikliku finaali, tulid võitjaks. Tubli tulemus, väga suur rõõm poistele ja minule.

Elva treeningud lõppesid mul siis ära kui Marek Pihlak oma treeninggrupi avas ja temaga ma konkureerida ei tahtnud.

Eelmisel aastal, kui sain 75. aastaseks tahtsin oma vanad õpilased kokku kutsuda ja teha selline väike turniir, nagu Ennu 80. juubeliks sai tehtud, kuid koroona segas ära. Aga treeneriametit tahan pidada veel nii kaua kui tervis vähegi lubab. Praegu käin kaks korda nädalas Rannus lastele võrkpallimängu tutvustamas ja treenimas. Olen ringijuht, annan 1.- 9. klassi lastele võrkpallitunde. Ega mina ei saa ilma võrkpallita kuidagi olla. Nii on mul tegevust, saan kodust välja, on mingi kohustus, mugavaks minna ei tohi! Poisse väga huvitab võrkpall. Algus on raske, ei saa hästi hakkama, aga kui mäng juba minema hakkab, siis on võrkpall nende südamed võitnud ja mängivad innukalt. Tahavad väga mängida! Mõned poisid ja tüdrukud on aga läinud üle ka jalgpallitrenni – seal ju palju lihtsam palli taga ajada.

Elva võrkpallieluga olen ikka kursis. Poeg Sven käib trennis ja võistlustel. Uues spordihoones olen ka korra võistlusi vaatamas käinud. Ikka head tingimused sportimiseks on nüüd küll! Suur ujula oleks muidugi väga hea, aga kes seda üleval jõuab pidada? See on tore, et Elvas on lastel ja noortel juba oma sporditee alguses võimalik valida erinevate alade vahel. Tulebki käia paljudes trennides, et siis leida see, mis kõige sobivam ja meeldivam.