Kadi Soonberg

Sport aitab hoida igapäevaelu tasakaalus

Olen sündinud 8. märtsil 1986.aastal Tartus ja kuni ülikooli minekuni elasin kaunis linnakeses Elvas. Kui Elva Gümnaasiumi lõpetasin, jätkusid edasised õpingud Tartus Tervishoiu Kõrgkoolis, esmalt õenduse-, hiljem füsioterapeudi erialal.

Margit Aidla muudab sporditegemise mõnusaks

Minu esimesed kokkupuuted spordiga olid juba varakult. Elasin kortermajas ja õues oli sõpru palju, kellega sai peaaegu iga päev erinevaid mänge mängitud. Õhtuti käisime (mina ja mu õde Kai) isaga võimlas kaasas, kus isa korvpalli mängis. Minu vanemad on alati pooldanud spordi tegemist, eriti isa. Ta on ise ka kunagi kergejõustikuga tegelenud (põhiala 100 m jooks) ja käinud korvpalli mängimas. Ka minu vend ja õed tegelevad spordiga.

Minu spordiala valik tuli tegelikult juhuslikult. Sõbranna Triinu käis kergejõustikus ja kutsus mind ka kaasa. Kohe alguses meeldis mulle kergejõustikutrennis väga mitmekülgne tegevus. Esimesed aastad kergejõustikus olid põnevad, kogu protsess toimus läbi mängu ja suvel olid põnevad spordilaagrid. Kui Margit Aidla Elvasse kergejõustiku treeneriks tuli, muutusid ka sporditegemise eesmärgid. Margitil on seda tahtmist ja energiat nii palju, et ta suudab igaühel sporditegemise mõnusaks muuta.

Kergejõustikus tegelesin algusaastatel rohkem kettaheite ja kuulitõukega. Hiljem lisandusid ka odavise, tõkkejooks ja kaugushüpe. Kui juba alasid rohkem oli, hakkasin tegelema seitsmevõistlusega, mis kokkuvõttes jäigi minu põhiliseks spordialaks. Seitsmevõistlus on väga mitmekülgne ja peaaegu kõik üksikalad tulid mul hästi välja (üldse ei meeldinud 200 m ja 800 m, kuid suure pingutusega sain ka nendega hakkama). Peale vigastust tegelesin rohkem 400 m tõkkejooksuga.

Lisaks kergejõustikule käisin ka võrkpalli mängimas. Treeneriks oli Riina Jaani, hiljem Enn ja Kaja Kangur. Võrkpalliga tegelen siiamaani.

Toetajad on olulised

Sporditegemisel on mul alati olnud perekonna tugi. Lapseeas viisid vanemad meid (ka õdesid) alati spordiüritustest osa võtma. Eks sealt see spordipisik külge hakkaski. Kui kergejõustikus käima hakkasin, siis tuli ka minu õde Kai kaasa ning edaspidi käisime koos trennis ja treeninglaagrites.

Kõik need aastad, kus ma kergejõustikuga tegelesin ning kõik need inimesed, keda ma tundma õppisin ja kellega tuttavaks sain, olid minu jaoks juba suureks toeks nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Kes vähem, kes rohkem kaasa elas, eks see olenes perioodist ja võistlustest.

Lapseeas olin ma ikka “hellake” ja talusin ka kriitikat vähem, kuid sellegipoolest suutsin sportimisega edasi minna. Kuna kergejõustikus ja võrkpallis treenitakse ühes grupis, mitte üksinda, siis tahes-tahtmata suudab sõprade ja treeneri abiga edasi minna. Eks vanusega kasvas ka iseloomu ja tahtejõudu.

Eeskujusid spordis pole mul niiväga kunagi olnud. Pigem olen seadnud endale eesmärgid ja need ka poolenisti või täielikult täide viinud.

Kergejõustikuradadelt Strongman maratonile

Kui hakkasin kergejõustikuga tegelema, oli mul eesmärk tipptasemele jõuda. Kahjuks pidin aga 17 – aastasena aktiivse sporditegemise lõpetama põlvevigastuse tõttu. Käisin kahel korral ka operatsioonilaual. Pärast seda kustusid minu eesmärgid. Oleksin tahtnud spordiga tipptasemel edasi minna. See vigastus on jäänud mul kripeldama. Edasine eesmärk oli lihtsalt tegeleda edasi mitmekülgse spordiga, hoida ennast tugevana ja tervena.

Minu tulemused spordikarjääris pole nii olulised ja kõik tulemused ei tule mulle meeldegi. Eks iga võistlus oli omamoodi tähtis, et ennast ületada ja saavutada oma isiklik rekord teatud alal.

Magusaim võit oli Eesti meistrivõistlustel võidetud esimene koht 4×100 m tõkkejooksus. Võistkonda kuulusin mina ja kolm Tartu Kalevi spordiklubi tüdrukut. Lisaks sellele on meeldejääv ka seitsmevõistluses saavutatud neljas koht Eesti meistrivõistlustel. Erinevaid võitlusi oli igasuguseid ja mäletan, et neid oli palju.

Ühed meeldejäävamad võistlused on olnud kolmepäevased Rukkilille spordimängud Hiiumaal. Meil oli väga tore seltskond ja pärast võistlusi toimus suur pidu, kus sai nalja ja palju tantsitud. Meelde on ka jäänud erinevatel aastatel toimunud Tartu maakonna koolide meistrivõistlused, mis toimusid Ülenurmes. Meil oli alati lahe seltskond ja võistkonnaga saavutasime häid tulemusi.

Minu magusaim ja raskeim sporditulemus pole aga kergejõustikuga seotud. Itaalias toimus iga aasta septembris “Strongman maraton”, kus tuleb läbida 21 km jooksudistants koos raskete takistustega (jões või basseinis ujumine, ronimine, poris jooksmine jne). Olen osalenud neli korda ja saavutanud naiste arvestuses alati hea koha. Seal on vaja jõudu ja vastupidavust.

Sporti jätta ei saa

Elan juba kaheksa aastat Itaalias Veronas. Itaaliasse kutsus mind armastus. Töötasin seitse aastat füsioterapeudina neurorehabilitatsioonikeskuses ja hetkel töötan lasteintensiivravi osakonnas õena. Spordiga tegelen ikka aktiivselt edasi ja seda ma ei jäta. Sport annab mulle energiat ja jõudu.

Käin iga päev jooksmas (10-15 km). Kuni selle aasta maikuuni mängisin ka võrkpalli naiste esiliigas (trennid kolm korda nädalas). Kodus teen ka lihasjõu trenni. Mul on kolme aastane poeg, keda ma suunan ka hoolega liikuma. Lasen tal palju kõndida, käime mägedes, kord nädalas käib ta liikumistunnis. Sport on minu elus väga tähtsal kohal ja loodan anda seda “pisikut” edasi ka oma lapsele.

Minu soovitus lastevanematele oleks see, et laske lapsel valida spordiala, mis talle meeldib, mitte see, mis teile meeldib. Peaasi, et laps liigub. Liikumine on see, mis hoiab teie lapse tervena ja tugevana. Ei ole selleks ei telefon ega televiisor.

Algajad pidagu meeles, et trenni tuleb teha ikka rõõmuga. Igas spordialas on ka midagi negatiivset, kuid see ei tähenda kohe loobumist. Tuleb alati edasi minna, hinnata erinevaid olukordi ja võimalusi oma eesmärkide täitmiseks. Sport on tegevus, mis annab meile energiat ja jõudu ning aitab hoida meie igapäevaelu tasakaalus.

Treenisime koolitreppidel

Elva sporditegemistega olen alati kursis tänu oma perekonnale või loen uudiseid internetist. Õnneks tänapäeval on meil info edasiliikumine kiire. Kui Eestis käin, siis käin kohe heameelega jooksmas Elva metsaradadel ja võimalusel korral ka uues spordihallis. Elva on väike linn, suurte võimalustega, ja minu arvates ka suurte ootustega linn.

Lõpuks sai valmis ka spordihall, mis oli plaanis juba aastaid. Mul on selle üle väga hea meel, sest tean, kui rahul on hetkel minu endine treener Margit. Margit saab lõpuks treenida noori nii nagu peab. Meie omal ajal treenisime lauluväljaku- või koolitreppidel. Erinevad metsarajad on sobivad suusatajatele, motosporditegijatele, jalgratturitele, jooksjatele a teistele. Kahjuks on Elvas puudu veel ujula. Mõtlen alati noortele ja ka vanemaealistele, kes tahaksid vees mõnuleda ja peavad selleks Tartusse sõitma. Loodan, et Elva linn saab ühel päeval ka endale ujula.