Jürgen Kuresoo

Kehalise kasvatuse õpetaja ja treeneri töö on ideaalne kooslus

Sündinud olen 11.veebruaril 1987. aastal Tartus, aga terve oma lapsepõlve veetsin Elva kandis. Kuni 13nda eluaastani elasin Käärdis ning hiljem Peedumäel.

Aastatel 1994-2003 õppisin Elva Gümnaasiumis, pärast põhikooli lõpetamist asusin koos pinginaabri ja hea sõbra Martin Järveojaga õppima Audentese Spordikooli, mille lõpetasime koos 2006. aasta kevadel. Õpingute kõrvalt liitusin Tallinnas koheselt ka jalgpalliklubiga FC Flora.

Jalgpallitreeningud algasid Tartus

Olen pärit väga sportlikust perest ning liikumine ja sportimine on meie peres olnud alati väga oluline. Kõik sai alguse õuespordist, kus oma tänava lastega mängisime hommikust õhtuni erinevaid liikumis- ja pallimänge. Perega kuulusime Elva Tenniseklubisse ning enamus meie suvisest vabast ajast möödus tenniseväljakutel ning seal kõrval oleval staadionil. Talviti käisime aktiivselt suusatamas ja uisutamas. Juba lapsepõlves tuli meie telekast ainult spordisaateid ning sellesse olen nakatunud tänaseni.

Tänu toetavatele vanematele olen saanud väga tugeva sportliku põhja. Isa Andrus mängis aktiivselt korvpalli, tennist ja jalgpalli ning võttis mind juba väiksena alati trennidesse kaasa. Elvas oli erinevaid spordiklubisid tol ajal vähe. Ema Rita aitas tuua judo treeningud Elvasse, mis andis mulle kindlasti hea põhja enne jalgpallitreeningutega alustamist.

Lapsepõlves sai proovitud väga paljusid erinevaid spordialasid ning suurima armastuse – jalgpallini jõudsin alles hiljem. Kuna Elvas tol ajal veel jalgpalliklubi ei olnud, siis sai proovitud palju teisi spordialasid. Jalgpalliga alustasin alles 10 aastasena kui hakkasime koos noorema vennaga käima jalgpalliklubi Tartu SK10 treeningutel. Enne jalgpalli tegelesin võistlustantsu, judo, tennise, kahevõistluse ja kergejõustikuga.

Kuna jalgpallitreeningud toimusid Tartus, siis nägid vanemad kõvasti vaeva, et kooli kõrvalt jõuaksime vennaga treeningutele. Ei mäleta, et oleks isegi nooruses mõni treening ilma suurema põhjuseta vahele jäänud. Mäletan hästi, et sügis-talvisel perioodil, kui treeningud toimusid saalis, oli korra nädalas võimalik meil treenida Tartu Ülikooli spordihoones. Treeningud algasid pühapäeva hommikul kell kaheksa ning olime alati vennaga kohal. Vanemate jaoks polnud see kunagi probleemiks.

Edu tuli liiga kiiresti

Usun, et mul olid kõik eeldused, et teenida leping mõnes välismaa klubis. Noorena tuli kõik minu jaoks liiga kiiresti. 17-aastaselt mängisin juba Eesti parimas jalgpalliklubis FC Flora. 18-aastasena tegin debüüdi Eesti meeste koondises. Mingi hetk tulid tagasilöögid. Mänguaeg ja enesekindlus vähenes. Tõestamise soov oli liialt suur, mis tekitas pingeid ning pärssis sooritust. Ei tulnud vaimselt sellega toime ning tol ajal puudusid ka klubidel inimesed (spordipsühholoogid), kes oleks aidanud reele tagasi.

Eeskujuks on tennisist Rafael Nadal. Imetlen tema keskendusmivõimet ning seda, et just rasketel momentidel mängus suudab ta hoida pea külmana ning seisu enda kasuks pöörata. Jalgpalluritest on läbi aegade lemmik endine Prantsusmaa koondise ning Arsenali ründaja Thierry Henry.

Enda sportlaskarjääri suurimaks saavutusteks pean kindlasti seda, et sain esindada Eesti koondist. Selle kõrvale võiks veel lisada selle, et 2006. aastal valiti mind Eesti parimaks alla 21-aastaseks mängijaks. Aasta varem teenis sama auhinna Eesti koondise ja FC Liverpooli legend Ragnar Klavan.

Loodan, et tööd jätkub veel pikkadeks aastateks

Kuna olin aastaid mänginud meistriliigas jalgpalli professionaalsel tasemel, siis olude sunnil pidin tegema vaheaasta tipptasemel mängimisest. Otsustasin liituda oma kodulinna klubiga FC Elva, kes tol ajal (2011. aastal) mängis tugevuselt Eesti neljandas liigas. Kaasaelamine ja publiku arv oli Elva linnastaadionil kohati suurem kui meistriliigas mängides ning tekkis eriline side nii võistkonnakaaslastega kui kaasaelajatega. Otsustasin, et tahan olla klubile ja esindusmeeskonnale abiks, et aidata neid lähemale Eesti tippjalgpallile.

Tänasel päeval võib öelda, et oleme üheskoos teinud väga suure sammu selles suunas ning Eesti meistriliigasse jõudmine on olnud mitmel korral väga lähedal ning kindlasti me sinna peagi ka jõuame. Elva-suguse väikelinna jaoks oleks see suur saavutus. Väärtust lisab asjaolu, et enamjaolt on võistkond komplekteeritud vaid kohalikest mängijatest.

Kuna olen terve elu spordi sees olnud, siis treeneritöö tuli loomuliku käiguna. Teadsin, et tahan spordiga seotuks jääda ja muid valikuid isegi ei kaalunud. Kehalise kasvatuse õpetaja ja treeneritöö kombinatsioon on minu ideaal ja loodan, et tööd jätkub veel pikkadeks aastateks.

Kuna FC Elvas oleme kõik amatöörid ja mängimise eest palka ei saa, siis käiakse trennides töö ja kooli kõrvalt. Treeningud toimuvad õhtuti ning päeva lõpetuseks on see hea viis vaimu puhata. Õpetajatöö ja treeningute vahele mahub veel ka treeneritöö. Kui oled terve päev laste õpetamisega tegelenud, siis on õhtune treening parim lõõgastus.

Tõesti, 2021. aastal lõpetasin ise jalgpalli mängimise ja keskendusin rohkem treeneritööle. Pärast pikki tööpäevi tundsin puudust liikumisest. Metsa all üksinda sörkimine või rattasõit pole kunagi minu meelistegevuseks olnud. Aasta hiljem taasliitusin FC Elva esindusmeeskonnaga. Tundsin, et mul on veel midagi võistkonnale anda ning vastupidi.

Kripeldama oma elus ja sporditeel ei jää midagi. Olen uhke selle üle mida saavutasin. Tean, et andsin endast alati trennides ja võistlustel maksimumi.

Olen üritanud nakatada ka oma lapsi spordipisikuga. Poeg Kristofer alustas jalgpalli treeningutega juba kolme-aastaselt ning vabal ajal tegeleb aktiivselt ka muude spordialadega. Tütar Riti on veel pisike ja tema valikud ootavad veel teda ees. Tähtis on see, et leiab endale ise sportimis/liikumisviisi, mis talle sobib ning mida teeb rõõmuga. Elukaaslane Annika toetab igati meie sportimisarmastust ning perega koos üritame võimalikult palju värskes õhus liikuda/sportida.

Töö noortega on oluline

Andekaid lapsi, keda treeninud olen, on olnud palju. Andekus on vaid eeldus saamaks kunagi heaks sportlaseks. Lõpuks taandub kõik sellele, et kui suur on treenitava sisemine motivatsioon, kui palju ollakse nõus ohverdama tippu jõudmise nimel ning kuidas suudetakse hoiduda suurematest vigastustest. FC Elva teeb kindlasti aasta-aastalt aina paremat tööd noortega. Oleme teinud suure sammu treeningute kvaliteedilt edasi, aga arenguruumi on veel kõvasti. Eesmärgiks peab olema see, et Eesti noortekoondistes mängiksid iga aasta regulaarselt FC Elvas jalgpallihariduse saanud mängijad. Siis saame öelda, et teeme Eesti mõistes oma tööd hästi.

Liikumise/sportimise juures on tähtis see, et sa naudiksid seda mitte ei teeks seda sellepärast, et targad raamatud ütlevad, et päevas on vaja liikuda nii palju minuteid või samme. Proovige erinevaid spordialasid/liikumisviise ja leidke endale kõige südamelähedasem, mida tehes tunnete end hästi.

Hoian pöialt kõikidele Elva spordiklubidele. Sotsiaalmeedia kaudu olen kursis ka nende tegevustega. Loodan, et lähitulevikus renoveeritakse ja kaasajastatakse Elva linnastaadion. Peame ennast väga sportlikuks linnaks, aga esindusstaadion on kehvas seisukorras ja ajale jalgu jäänud. Natuke isegi piinlik on, sest paljud väiksemad kohad on sellega juba ammu hakkama saanud. Loodetavasti saab kauaoodatud ujula küsimus ka peagi lahendatud. See annaks kindlasti linna sportimisvõimalustele lisaväärtust.