Juhan Väärsi

Intervjueeris Ville Oengo, 2013. aastal.

Mul oli vaja ema juurde ujuda!

Ujuma õppisin ma kahe ja poole aastaselt. See toimus niimoodi, et Elva Verevi järvel oli väikelaste bassein, kahekümne viie meetrine. Pärast sõda oli Verevis kolm basseini – kaks kahekümne viielist ja üks viiekümnene. Ema oli siis seal vees ja mina olin purde peal ja oli vaja ema juurde saada! Hüppasin vette ja – oligi ujumine selge! Tegin päris õigeid liigutusi. Ja tollest ajast siis esimene asi, kui oli vaba moment, nagu ma pääsesin – nii kohe ujulasse! Niimoodi läks siis elu – mujal ei olnudki kui ujulas. Vana, 1936. aastal ehitatud hüppetorn oli muidugi veel alles. See tõmmati maha vist 1950. aasta paiku.

Kooliprogrammis minu ajal ujumist ei olnud. Mäletan, et ükskord oli Tõrvas mingisugune koolinoorte spartakiaad. Seal olid õpilased gruppidesse jaotatud, esimene grupp ja teine grupp. Elva oli teises grupis, no ei olnud meil ju siseujulat, kus harjutada. Tolle järgi olid grupid pandud. Minul oli tookord kool läbi ning võistlesin Ilmar Saare nime all ja lõin ujumises kõik kinni. Ja pahandust ei tulnudki. See oli vist 1957. aastal, mul on selle kohta isegi diplom alles.

Elva ja ümberkaudsed supluse- ning ujumiskohad

No, hakkame Elva jõest pihta – Elva jões oli varem väga hea ujumiskoht, mida kutsusti Liivamägi. Supelrandadest oli tuntum alati muidugi Verevi järve ujula. Arbi järves oli kaks ujumiskohta, mõlemad olid laudpõrandaga. Üks oli lauluväljaku all, teine oli suusahüppetorni juurest järve poole allamäge minna (seal oli talvel slaalomirada), seal oli ilus suur laudpõrand. Kaldal seisis üks ilus maja, seal elasid vene ohvitserid. Ujumissild lagunes ära 1960ndatel aastatel, seal on praegu veel järve ääres kaikaid sees. Paisjärv tekkis hiljem Pulgaojale, see on ka ujumiskoht.

Vaikses järves oli ka korralik ujumiskoht, siinpool ääres oli ka laudpõrandaga vettemineku sild. Meie, Elva poisikesed, käisime Vaikses järves teiselt poolt järve kaldalt vees, kust vene tank olevat sisse sõitnud ja seal ta praegu põhjas on. Meie sõpradega käisime seal järves veel selle tanki tornikupli peal. Üsna värsked tankijäljed olid veel järve ääres näha. Tankiväeosa seisis tookord ju Elvas „professorite linnaosas,“ kus pärast pioneerilaager hulka aega oli. Ja neid tankid sõitsid siin ka ringi.

Siis on Jaani järv, Kogre järv, Karijärv, Vissi järv, Viisjaagu järv, Vellaveres kaks järve. Vellaveres Kogre järve ääres oli kellegi villa, kus tehti ka pioneerilaagrit – seal oli ilus liivane põhi, maru äge oli. Nüüd on kõik kinni kasvanud. Inimene sai maad ja värgid tagasi ja nüüd on roogu kinni kasvanud. Muidu oli hea järv, kogu aeg käisin seal ujumas. Rannu, Valguta ja Rõngu pool supluskohti praegu ei ole, kui Lõve veski järv alla lasti. Hellenurme mõisas on ilus paisjärv, mis ehitati välja nõukogude ajal. Enne oli ainult Middendorffi vesiveski paisjärv. Elva EPT mehed tegid ta põhjalikult korda, tegid suuremaks. Kolm aastat vedasime sealt tohutu muda välja. Talvel hakkasime kaevama, kolm või neli koppa oli.

Illi metsas on kaks mudajärve. Üks mudajärv, too on ikka päris tipp-topp, see esimene suur. Ma olen seal suplemas käinud küll ja küll. Sinna on nüüd tehtud juba supluse koht puupõrandaga ja saad ilusasti vette minna. See on kui Illile minna, enne Etsastet tuleb vasakule alla keerata, metsa juurest, seal on Tennovi talu. Siis on suur Pangodi järv oma supluskohtadega. Ja Nõo poole jääb järvesid küll ja küll.

Treenerid ja selili ujumine

Elvas oli treeneriks Maret Koorits ja ta ütles mulle, et vaat, sihuke lugu on, et sina hakkad ujuma selili! Ujud selili ja ujud vabalt kah. Seliliujujat oli Elva võistkonnale vaja. Mina ütlesin, et „harašoo“ ja nii ta läkski. Maret Koorits tegi avajärve treeningut. Mitte nii, et sa ujud basseinis ühest otsast teise edasi-tagasi, vaid, et – vot nüüd paned mööda järve siit sinna. Tookord oli Verevi järve tagumine osa ilus, puhas, praegu on aga täis kasvanud. Verevi järv on ju täitsa hukka lastud. Seal, kus oli sügavust seitseteist meetrit, on praegu, noh, ütleme õlgadeni vett. Rikuti ühesõnaga loodus ära. Ökoloogiline keskkond läks uppi!

Maret Koorits oligi minu treener ja ta ei osanud mulle mitte midagi õpetada. Aga tookord oli kogu aeg Eesti ujumiskoondis Elvas treeninglaagris, vaat siis seal õpetasid. Siin oli niivõrd palju neid häid Eesti koondise mehi, kes kõik õpetasid. Üks õpetas niimoodi ja teine õpetas naamoodi. Mati Eliste oli ja Veiko Siimar, no Imand Kompus ja siis Ütsid ja tüdrukud – Krista Rüütel, Ulvi Voog, Eve Uusmees. Hünersoni-Volli (Voldemar Hünerson) oli väga hea treener! Ta oli Tartu mees, teadsin teda Tartu sisebasseinist, kus talviti ujmas käisin. Volli siis õpetas mind, neid pöördeid ja puha ja viis isegi niikaugele, et õpetas saltopöörde selgeks. Selili on küllaltki halb ju saltopööret teha. No ikka käsi läheb vastu, viskad jalad üle ja siis sa jääd kõhuli.

Suhtlesime koondiserahvaga. Tookord oli küllaltki vaene aeg. Toidutalongid jaotati sõbralikult ujujate vahel. Läksid üheskoos sööma, trehvasid ühte lauda. Ja siis sai käidud igal pool vabariiklikel võistlustel, ka Järvakandis. Järvakandi basseini direktor oli Endel Edasi. Oli treeninglaager ja Endel Edasi oli ka seal, tema elas basseini kõrval – pisike väike maja oli.

Elvas toimunud Eesti-Soome maavõistlustelt ujumises oli silmapaistvalt hea korraldus. Mina ja teised minu tasemega Eesti ujujad said ainult basseinis soojendusujumist teha, seejärel kamandati meid kõiki välja, kui võistlus oli algamas. Julgeolekuabinõud olid väga ranged.

„Jõudi“ koondis, uljad tembud ja rästikud

Ja siis tehti „Jõudi“ koondis. Spordiühingu Jõud uisutreener Silvi Laurits siis organiseeris neid asju, siia ja sinna. Võistlusi oli jälle rohkem, spartakiaade oli üsna tihti. Ja siis sai ikka alati pjedestaalikohale jõutud ja nii trehvasingi üleliidulistele võistlustele. Sain Eesti koondisesse, kuusteist või seitseteist aastat olin siis vana. Võistlused olid Krasnodari krais, Musta mereni oli kas 26 kilomeetrit või nii. Seal ma jäin neljandaks. Ujumine oli välibasseinis, aga muidu soe – lõunamaa värk. Pöördega läks nihu, oli betoonsein, libe ja käsi libises alla. Kaotasin pöördega, muidu oleksin ilmselt medalile tulnud. Meie omadest sai üks Tallinna tüdruk medalile, kuid meestest ei saanud vist keegi.

Minuga koos ujus Elva poistest tollal veel Einar Saks, Heiki Uibopuu ja tüdrukutest Aino Viikmäe, olime koos „Jõudi“ koondises. Elva vettehüppajatest rääkides – kõik kolm Saart: Mati, Kalle ja Aivo. Agu Tani oli Tartu poiss, Tartu mehed käisid siin ju hüppamas, 10-meetrilist torni ju mujal ei olnud.

Tartu ujulas Emajõel olen ma ka võistelnud. Sinna oli bassein ehitatud, kuid ma ei mäleta, kuidas seal pöördetegemine käis, igatahes keeruline värk ta oli. Ühe otsa tegid ju vastavoolu, teise tegid pärivoolu.

Elvas oli Eesti vettehüppajaid palju. Mul oli üks foto, kus me hüppame tornist jalgrattaga. Sõidan alla, 10 meetri pealt! Einoh, niikui üle otsa said, pidid ratta ära tõukama, muidu oleks tükkeks-puruks olnud! Lihtsalt pulli pärast sai hüpatud. Sealt sai ju igat moodi alla hüpata, edaspidi ja tagurpidi ja … Ei, mitte just jalgrattaga – üks kord ainult oli ja see jäi ka viimaseks. Pärast tuli jalgratas välja õngitseda. Too oli nali.

Me mängisime kulli torni all. Kakskümmend viis meetrit oli meil nali vee all ujuda, see ei olnud mingi kunst. Kullimäng käis purrete all, oi jumal! Ükskord mängisime jälle. Torni juurest tuli üks pikk purre siia kaldasse välja, kus see ilus ujula hoone oli. Siit tuli purre ja siit ka veel. Ja seal oli maru hea koht, kus teine ei saanud sind kätte. Sealt purde alt ujun ja vaatasin, et tulen nüüd välja, õhku ka vaja vahepeal. Ja nagu ma silla alt välja tulin – uss tuli ja vaata, et võtab mul ninast kinni!

Tihemetsa kool ja poksimine

Enne Tihemetsa kooli astumist oli mul ujumisspordis ka pikk paus. Kui ma Tihemetsa tehnikumis käisin, siis sai veel ujutud ja võistlesin ka. Ujulat seal ei olnud, Pärnus käisime ujumas. Viiskümmend kilomeetrit bussisõitu. Tehnikumide meistrivõistlustel lõin muidugi need esimesed otsad kõik kinni. Ma käisin tööl juba, tehnikumis õppisin naisemehena. Anti selline võimalus, maksti päris ilusat stipendiumi, töökoha poolt, suunamisega. Tartus olin ma treial ja malmivalaja, siin Elvas oli keevitajat vaja ja siis ma tulin Elva EPTsse. Tihemetsa oli paremaid koole – parem kui EPA. Helme kutsekoolist tulid spetsialistid, aga Tihemetsast tuli juhtiv personal. Pärast Tihemetsa tehnikumi lõpetamist lõpetasin ka võistlusujumise.

Käisin ka poksitreeningutel. Tartus tegid siis kõvemini Oleg Vaiser ja Valeri Loginov, Sipelga-Lembit (Lembit Sipelgas) ja Peeter Noppel ka tegi. Treeneriks oli Vello Kade. Elvas koolinoorte poksiharrastuses tookord midagi põnevat ei olnud. Tean, et Vester-Kusti (August Vester) käis ka paar korda, sai paar korda mõne tohlaka, ega siis jätsid kõik järgi – ebamugav tunne on, kui uimaseks lööb. Kolme-neljakesi käisime Tartus seal „Kalevi“ võimlas Magasini tänavas poksitrennis, mina käisin kaks ja pool aastat.

Ja siis käisime poksivõistlustel, kas oli Jõhvis või Kohtla-Järvel. Mina olin lühemat kasvu vend ja loosiga tuli mulle vastu üks vene jurakas. Kas ma olin kuuskümmend neli kilo siis… Ja too vene jurakas hammustas mind õlast, mul oli jäle valus! Paugupealt, nii nagu ära oli hammustanud, noh tal oli pea niimoodi ees… ja ilusti sain anda löögi tema lõua otsa! Lõin tal lõualuu lahti vist ja tema maas nagu surnu! No ei liigutanud, silmad pahupidi peas, kõik jooksid sinna juurde – arsti, arsti, ruttu! No ja lõpuks muidugi tuli tal ikka mõistus pähe. Kogemata muidugi läks noh. Mul oli maru valus.

Kade-Vello pool sai veel käidud siin Tõraveres Tiksu talus. Sipelga Lembit oli üks sihuke kõige intelligentsem vend Tartu poksijate seas – hästi tore poiss! Ta käib praeguseni tööl Tartus ja elab Nina külas Peipsi ääres. Püüab kala ja – täitsapoiss!