Johannes Sikk seenior

Tublid lapsed on suur õnn ja rahulolu

Mina olen Kärneri tänava poiss, sündinud 24. mail 1955. aastal. Kooliskäimine algas mul Elva koolis, seejärel Helme kutsekool ja siis tuli sõjavägi. Helme kutsekoolis küll õppisin, aga ei saanud minust ei traktoristi ega mehhanisaatorit, elu dikteeris midagi muud. Hakkasin tegelema äriga. Ehk siis spekulatsiooniga. Tänapäeval on kõik ärimehed, nõuka ajal nimetati spekulantideks.

Spordiga olid esimesed kokkupuuted juba noores eas, siis sai kõike proovitud. Jüri Kalmuse juures rattatrennis käidud ja igasugune sporditegemine oli väga huvitav. Aga kõige huvitavam oli kõik see, mis bensiini peal edasi liikus. See oli minu elus kõige määravam, ülejäänud oli teisejärguline. Ega kui kuskilt ikka bensuvingu üles viskas, siis oli mõistus läinud ja masina juurest enam lahti ei saanud.

Algul oli motokrossivärk, kõik sai läbi proovitud. Sõitsin kogu aeg, aga profi tasemele ei jõudnud. Vajalikku tehnikat polnud, raha ka polnud. Sõitsin külgvankrit, Rein Kirsipuu oli mul korvipoiss. Tema sõitis aastaid hiljem ennast kahjuks tsikliga surnuks.

Motokrossivõistlustel sai ka Saaremaal ära käidud.

Saarema Tuulik sai saatuslikuks

Oli vist 1976 või 1977 aasta, võistluste nimi oli Saaremaa Tuulik. Too võistluselkäik oli üks seiklus.

Motokrossile olime minemas mina külgkorviga, Trofimov soolomasinal, Jüri Sokolov ja veel kaks Tartu poissi soolotsiklitega. Kõigepealt oli vaja passid ja load saada, et Saaremaale minna. Tookord oli seal ju see piiri värk. Saimegi load kätte, aga polnud veoautot, millega võistlusele sõita. Leidsime lõpuks ühe kokkujooksnud mootoriga auto GAZ 51. Tirisime masina minu maja juurde ja hakkasime siis toda autot ehitama. Mootoris oli kolb katki, akud puudu, ei olnud elektrilüliteid. Kolmapäeva öösel saime masinale hääled sisse, siis hakkasime elektrivärki panema. Veoautole ehitasime tendist katusealuse, kaare ka peale ja sinna tegime endale pesa. Reedel hakkasime siis Saaremaa poole sõitma, algas meie seiklusrikas matk. Tsiklid peale, meie ka ja pojeehali!

Sõitsime 60 kilomeetrit tunnis, põhiline, et auto ikka reisi vastu peaks. Oli palju metsapeatusi, mis autojuhil hinge täis ajas. Aga tema õnneks olid meil Kilingi-Nõmmel õllevarud otsas. Pärnu bensiinijaamas sõitis meie kõrvale tankima Moskvitš 401. Moskvitš sõitis ka Lihula poole ja ega meie autojuhil oli ju vaja selle Moskvitšiga võidu ajama hakata. Too pidu ei kestnud kaua. Olime Pärnu ja Lihula vahel, kui käis üks kõva kolakas, auto poriplekid õli täis ja GAZi mootor laiali. Jätsime auto siis ühte taluõue maha. Võtsime tsiklid autolt maha, reisikotid laoti kõik mulle mootorratta külgkorvi, too oli nagu suur heinakuhi. Kirsipuu Rein istus ka tsikli peale, sõit läks edasi. Lihula ristis pidas miilits meid kinni, sest meil polnud mootorratastel ju tulesid. Kamba peale oli üks taskulamp, kui mõni vastu sõitis, näitasime taskulambituld. Kurtsime oma häda, et auto jooksis kokku, vaja Saaremaale motokrossi võistlustele jõuda. Miilits sõitis meil siis julgestuseks Moskvitšiga taga Virtsuni välja.

Praamijärjekord Virtsus otsatu pikk, ei näinud järjekorra lõpust sadamatki. Trofimov tõi sadamast siis piletid ära. Hakkasime siis oma tsiklitega ettepoole sebima, saimegi aparelli juurde, räägime, et võta peale, väljas pime, meil masinatel tulesid pole. No saimegi, tsiklid mahtusid ära, aga üks soolotsikkel ei mahtunud, too visati külili ja lükati mingi veoauto alla. Aparell käis kohe kinni ka ja olimegi peal.

Kingissepa linnas panime seal öösel tsiklitega linnapidi ringi, majade akendes süttisid tuled. Otsisime võistluste ALMAVÜ staapi.

Võistluse stardis magasime Kirsipuuga stardihetke maha, aga saime siiski teistele tuulde. Olime väge täis, aga rajast ei teadnud ööd ega mütsi. Esimese ringi ajal vaatasin enam-vähem ära, et kannatab vajutada küll. Vaatasin, et hoog on hea, jätan ühe künka vahele, panen sellest üle ja hüppan otse teise künka otsa. Aga hoogu oli niipalju vähe, et hüppasin tagarattaga vastu seda jõnksu. Mina lendasin koos masinaga mitu tiiru võsa poole, Kirsipuu aga lennutas see pauk nagu raketi otse üles. Murdis kukkudes hüppeliigese ja pandi kipsi. Sinna see meie võidusõit tookord jäi. Ratas natuke kõver oli, see remonditi kohapeal ära.

Hakkasime siis tolle invaliidiga kahekesi külgkorviga kodu poole sõitma, pühapäevaks jõudsime mõningaste sekeldustega koju. Järgmisel päeval tuli Kirsipuu Rein punnvõrriga minu poole, sõitis keset hoovi, jättis ratta kastanipuu najale seisma, võttis seljast kargud, kõnkas karkudega minu juurde ja ütles, et ma tulin sulle ütlema, et ega ma sinu lolliga rohkem ei sõida. Sellega minu motokrossi karjäär lõppeski.

Siis hakkasin rallit sõitma

Ehitasin endale rallisõiduks Žiguli 01, sõitsin teist liigat. Minu esimene number oli autol 212 – nii palju oli tollel ajal autosid võistlemas!

Esimesed sõidud, kui olin ise roolis, sõitsin Jaan Pankratoviga. Ükskord Paide ralli treeningsõidul panime kivihunnikusse, remontisime auto ära, osalesime rallil ka, aga midagi läks seal meil nahka ja pärast toda loobusin, vaatasin, et ei tule midagi välja.

Läbi võidusõitude olin tuttavaks saanud Raivo Sarealiga ja nii ma talle sturmaniks läksingi. Olime väikeste Žigulide masinaklassis Eestis ikka esikolmikus enam- vähem kogu aeg, kui just masinal midagi laiali ei jooksnud või võssa ei pannud. Sai ka üleliidulistel rallidel osaletud, näiteks Priobriževskis käisime ära. Suures Nõukogude Liidus olid eestlased ikka kõvad tegijad – Raido Rüütel, Ilmar Raissaar, Eedo Raide…

Olen kaardilugeja olnud ka Aare Pukil ja sõitnud Rein Pulleritsuga, kellega käisime ka Bulgaarias võistlustel. Ega me seal Bulgaarias nonde mägede poegadega ikka võidu ajada ei saanud. Neil olid peened piduriklotsid, meie piduriklotsid lihtsalt põlesid seal mägedes ära. Maru palav oli, piduriõli läks keema. Üheksa korda pidid vajutama, enne kui pidur tööle hakkas.

Tollel ajal anti rallidel võistlejatele kaks nädalat varem legendid kätte, nädal aega tehti trenni, nühiti nii, et nina tatine! Kõik kurvid töödeldi läbi – kas ta on kaks pool või kolm… Tänapäeval on need rallisõitjad puhta hullud – kaks korda sõidetakse läbi ja homme tuleb juba täiega. No nüüd on ju tehnika edasi arenenud, vaatavad videosid ja analüüsivad. Vanasti sõideti rallisid öösel ja siis olid ka kõik fännklubid platsis raja ääres kaasa elamas!

…lisakatse kuus, olemegi puus…

Ühel hetkel tuli mul seal kõrvalistumisest tüdimus peale. Viimased sõidud olid ka nii, et sõita praktiliselt ei saanudki, kogu aeg oli midagi katki, ei pakkunud see enam midagi minu jaoks. Olin tegevuses Valdur Reinsalu juures akstsiaseltsis Reinsalu Auto. Ükskord müüs üks endine veoautokrossi sõitja Valdurile veoka GAZ 52 ja siis läks too aotokrossi hullus meil lahti, eks mina olin initsiaator. Tekkis suur krossiautode park, üksteist masinat. Hakkasime veokaid ehitama, ega Eestis sõitsid krossikad Valdur Auto väljaehitatud turvakaartega. Valdur Reinsalu hakkas ise ka veoautokrossi sõitma, Kuldar [Sikk] oli kõrval. Sõitsid veoautode klassis rallisid ka. Ega alati nii hästi ei läinudki. Ühel rallil näiteks saatis Kuldar mulle sõnumi: lisakatse kuus, olemegi puus…

Isa ja poeg krossirajal

Tulemustest rääkides võin öelda, et minu jaoks need õiged tulemused motospordis tulid siis, kui ATV-de kestvussõite hakkasin tegema. Eks ma olen läbi proovinud mitmeid alasid ja asju, aga kui mind üldse midagi väga huvitab, siis on see offroad. Kestvussõidul on kuni 250 sõitjat joone taga ja kui finišis olen ka esikahekümne seas, siis on minu jaoks paras tulemus! Päris pjedestaali ligi pole jõudnud. Kõige parem tulemus oli ükskord Sakus, kus sain tookord vist 18. koha.

Ega ATV on tegelikult kõige suurem luude purustamise masin. Mul endal on pooled luud plaatide ja poltidega kokku lapitud, põhiliselt on need mälestused ATV sõitudest. Aga läbi on tehtud ka üks raske liiklusavarii, terve aasta käisin karkudega.

Väike Johannes osales ka poisikesena Quadivõistlustel.Tema sõitis viie-kuue aastaselt Võrtsjärvel juba jäärajasõite ja hinges ikka mõtleisn, et ükskord ta Kuldari tuules sinna rooli taha jõuab. Tol ajal tegelesin ka ATV-de müügiga, motomehed kõik tuttavad. Leok hakkas rääkima, et las poiss tuleb krossi sõitma. Olin alguses vastu – motokrossisõitjatel alailma luud-kondid katki. Aga mõtlesin, et las proovib siis quadraceriga. Ja nondel krossivõistlustel oli Johannes 8-aastaselt juba kõva tegija, oma vanuseklassi parim. Paralleelselt käis ta ka laskesuusatrennis, mängis jalgpalliklubis jalgpalli. Minu jaoks oli see tähtis, et las teeb kõike, mis huvitab ja peaasi, et väljas värskes õhus. Hapnik on see, mis sulle sporditegemisel vundamendi annab.

Mina päkapikke ei kasvata, las õpib!

Peab tunnistama, et eks minu käsi ole ka mängus selles, kuhu Kuldar ja Johannes on tänaseks jõudnud. Mingil määral utsitasin neid kavalustega, Johannest terroriseerisin natuke ka – igal hommikul pärast ärkamist pidi jooksma paar tiiru ümber maja või tegi oma kätekõverdused. Kohustus oli hommikuti 50 kätekõverdust teha. Rääkisin talle, et kõige tähtsam on järjepidevus. Kuldar oli poisikesena nädalavahetustel minuga rallidel kaasas, nägi aotuspordi köögipoolt ja ka seda maailma elu ja melu. Kuidas mehed võtsid viina ja kuidas ropendasid ja… Ega ei pane talle ju kõrvaklappe pähe.

Kaheksa-aastasele Johannesele andsin quadracerite võistlustel 20 eurot, ütlesin, et näe, kohtunike buss on seal, registreeri ennast ise ära. Tuli tagasi, ütles, et näed, ma ei saa saapaid korralikult jalga. Kellegi vanad krossisaapad olid, kõvad, ei käinud kinni, panin siis teibiga kinni. Tahtsin, et inimene kasvaks iseseisvaks. Selge on see, et 14-15 aastaselt pole enam mõtet hakata last kasvatama. Nägin Kuldari pealt, et selles eas on ta juba isiksus omaette. Ja siis pead tema ees kontsad kokku lööma ja tõdema – nii on läinud, nagu on läinud.

Johannes on väga järjekindel. Eks vahepeal ajas mul ka see suur sporditegemine natuke harja punaseks. Järve ääres meil suur talu, vaja abikäsi, aga temal on trenn. Siis panen endale käsipiduri peale ja mõtlen, et vaat kui ma täna kisun ta sealt ära, sunnin talutööd tegema, siis kuidas ma homme olen võistlusraja ääres ja ütlen, et kuule, tulemus on kesine.

Kuldar oli 23 aastaselt Reinsalu Auto remondigaraažis Power Service tööl, tal oli üle kahekümne töömehe ja sai väga hästi hakkama. Oli olukordi, kus keevitaja ütles, et seda ei saa teha. Kuldar ütles, et anna kilp ja käpp siia, võttis kätte ja ütles, et saab küll. Tänase päevani suudab kõik asjad ise teha. Reinsalu juures töötades oli ta kõva kooli saanud, kui metsaveokärusid tegime. Oli seal käiamise töö peal, ainult silmad ja hambad läikisid, kui õhtul koju tuli. Naine oli väga kuri ja ütles, et sa oled mõrvar, tapad lapse ära! Mina ütlesin, et mina päkapikke ei kasvata,las õpib!

Ega elus peab ikka mingi präänik ka olema, millega sa seda kasvatamist timmid. Aga mitte nii, et annad lapsele täisvoli kätte ja siis ühel päeval istub ta sulle pähe. Mul on viis last ja võin rahul olla sellega, et ükski neist ei ole mind niiöelda kuu peale saatnud. See on suur õnn ja rahulolu.

Vaja poissi aidata

Kripeldama mul elus küll midagi pole jäänud. Kõik, mis läinud, on väga hästi läinud. Ega halamine ei anna midagi. Tippsportlaseks saada ma ei ole tahtnud. Ambitsioonid on mul sellised, et hetkega tuleb mingi hull vaim peale ja siis teen selle kohe teoks.

Noorena elad unistustest. Aga täna, kui oled 66 talve vana – mis mul unistada on? Täna elad mälestustest. Neid on nüüd hea sorida. Aga ega üllatusteks peab alati valmis olema. Viimase aja suurem üllatus ja ühtlasi ehmatus oli minu jaoks see, kui Johannes teatas, et tahab aastal 2028 olümpial olla. Süda pidi seisma jääma! Üheksa aastat minna! Nojah, nüüd on selge, et järgmised aastad pean ikkagi kõik kodused asjad ja tööd ise tegema.

Mul on ka oma väike kopafirma, osaühing Sikk Teostus. Käin kaevetöid tegemas. Ka Elva uue spordihoone valmis saamisel on mul niiöelda käpp ehk kopp sees – sai seal ehitusel kõvasti kaevamise töid tehtud. Nii kaua, kui käed-jalad terved on, midagi ikka teen. Kogu elu olen põhiliselt oma lastesse investeerinud. Poiss tahab olümpiamängudele jõuda – vaja aidata.

Entusiasm on spordi alustala

Spordiga suhted on mul head. Kui toimub näiteks Võru ralli, siis ma lähen rallit vaatama, kui toimub triatlonivõislus, lähen seda vaatama. Vanasti käisin alati Kuldariga rallidel kaasas, Euroopa võidusõidud said kõik läbi käidud.

Mõne korra aastas käin kindlasti Offroad Racing Klaperjahti sõitmas. Ega sellest offroad- haigusest pole ma tänaseni lahti saanud. Osalen MudEst sarja võistlustel, sõidan turisti klassis. Too on rohkem seiklusturism. Orienteerumine metsikul maastikul, kus on vaja üles leida näiteks 172 kontrollpunkti. Üks orienteerumise etapp toimub ka öösel. Öösõit on nii, et õhtul kell 12 läheme rajale ja hommikul kell üheksa-kümme jõuad finišisse. Kümme tundi jutti paned seal… Ei saa kuidagi nendel sõitudel käimata jätta, muidu jääb midagi elus tegemata. Ja kui ikka nafta- ja bensiiniving on asja juures, siis see on õige asi!

Kui talv lubab ja keskkonnamet käeraudadega jäält ära ei vii, siis teen aga jälle Võrtsjärvel Rannaküla jäärajavõistlusi ka. Igav mul ei hakka!

Elva spordielu jälgides võib öelda, et ega kogu see spordimaailm ju fanaatikute peal seisab ja edeneb. Näiteks Elva triatlonispordi eestvedaja Geil Siim – tegeleb ja mässab juba aastaid väsimatult noortega, aitab ja õpetab, on pühendunult südamega noorte juhendaja ja spordientusiast. Temale peaks küll ausamba panema.