Johannes Sikk

Siht on olümpiamängud

Sündinud olen küll Tartu haiglas, aga muidu põline elvakas. Sündisin 24. jaanuaril 1999. Esimesed eluaastad elasime perega Käärdis ning edasi on kodu olnud Elva kesklinnas.

Elva koolis käisin kuni seitsmenda klassini, kuni triatloniga tegelemine tõsisemaks muutus. Kaheksanda klassi alguses olid mul isegi õpikud juba koolist välja võetud, aga siiski Elva kooli enam ei läinud. Suve lõpus, enne kooli minekut, tuli Otepääl treeninglaagris treeneri Karel Viigipuu ja isaga jutuajamine, et kui tahan triatloniga tõsisemalt tegeleda, peaks tõstma ujumise mahtu. Kuidas edasi minna? Ei läinud kaua aega kui isa mulle pakkumise laule pani, et võiksin minna Tartu Erakooli, kus ka mu paar aastat noorem sugulane Hannes käib ja elama läheks nende juurde. Varem olin küll käinud kaks korda nädalas bussiga Tartusse ujumas, kuid see ei olnud edasiarenguks piisav. Käisin uues koolis proovipäeval ning kõik tundus hästi sobivat.

Tagasivaadates oli Tartusse minek kindlasti oluline samm ja arvan, et ilma selleta poleks ma praegu sellises sportlikus seisus nagu praegu olen. Lisaks sain koos olla Hannesega, kellega olime kõik suved vanaema juures veetnud õues kossu ja toas playstationit mängides. Lisaks oli uus kool põnev – erakool ning toredad õpetajad ja kaasõpilased. Ujumas käisin kuus päeva nädalas, mõnel päeval kaks korda. Ujumismaht tõusis kõvasti, mis oliväga oluline, kuna ujumine oli triatlonis mu kõige nõrgem ala.

Kaheksanda klassi lõpus avanes võimalus teha katsed Audentese spordigümnaasiumisse, mis oleks olnud juba samm edasi sportlikus mõttes ning lisaks sportimise ka finantsiliselt lihtsamaks teinud, kuna pidin ikkagi igakuiselt erakooli kuutasu maksma. Audentese katsetel olid ka minu põhikonkurendid Kevin Vabaorg ja Henry Räppo. Nemad olid minuga samal või isegi veidike kõvemal tasemel, seega konkurents ühe koha nimele, kes kooli saab, oli kõva. Mõni aeg hiljem tuli meile kõigile e-mail Triatloni Liidust, et Audenteses võetakse triatloni alal sportlase koht ära, kuna pole rahvusvahelisel areenil tulemusi. Ehk siis oli teada, et ei saa meist keegi Audentesesse.

Minu isa aga jonni ei jätnud ja pani kõik oma tutvused tööle, et äkki saaks ikka sokutada kuidagi mind sinna kooli. Midagi kindlat siiski polnud ja minulegi suureks üllatuseks tuli augustis ema postkasti e-mail, et teie poeg on kooli vastu võetud ja tulge pange allkirjad alla. Alguses ei uskunud seda üldse, kuna oli ju öeldud, et keegi meist kooli ei saa ja miks siis just mina? Aga ju siis isa sõna kellelegi kõrvu jäi ja aitas mind. Siiamaani ei tea, kes see siis lõpuks oli, aga aitäh talle!

Lõpuks jäi valik ikka triatlonile

Minu kokkupuuted spordiga olid üsna varajased. Lasteaias olid meil jalkatrennid, aga kui ma õigesti mäletan, siis sain juba kolme aastaselt oma esimese ATV. Kuueselt sain juba edukalt isa tehtud jääradadel auto sõitmisega hakkama, seega on mul see perekonnakultuur ka omandatud. Autosõidust väga palju tõsisemat asja ei saanud, teismelisena küll mõned talved tegin kaasa jääraja karikavõistlustel, aga sellega ka asi piirdus. Minu jaoks jäi motospordis põhiliseks ATV/quadraceriga sõitmine, millega tegelesin peaaegu kümme aastat. Samal käisin jalgpallitrennis, kergejõustikus, korvpallis, laskesuusatamises ning lõpuks tuli triatlon.

Selle õige spordiala juurde jõudsin läbiproovitud aladest viimasena. Algselt oli pikka aega fookus ATV krossil, aga kuna ala on väga kallis ja võidurelvastumine sellel alal oli päris suur, siis ei suutnud teistega enam konkurentsis püsida. Jalgpall oli ka kogu aeg olemas juba lasteaiast saadik, aga ka see ei osutunud valikuks. Kuna kõrval oli laskesuusatamine, mis tegelikult päris hästi välja tuli ja lisaks olin ka jooksuradadel päris hea, siis tundus, et võhma on just vastupidavusaladeks. Samas oli jalgpall hea ala kiiruse ja kordinatsiooni arenguks.

Igatahes kui triatlon poleks tulnud, siis oleks ilmselt minust laskesuusataja saanud. Treener Rein Pedaja, kelle sarnast annab leida – nii mõistev, heasüdamlik ning hingega asja kallal. Viis õhtuti pärast trenni koju ja leidis meile kõigile varustuse ja kõik muu vajaliku. Lisaks hea seltskond, kes olid motiveeritud trenni tegema ning lisaks olid kõik minust vanemad, seega sain ennast kogu aeg proovile panna. Hakkasid juba ka tulemused tulema ja kuigi lasta eriti ei osanud, siis suusakiirus oli päris hea ning suvel sain laskejooksuvõistlustelt isegi oma vanuseklassis kuldmedaleid. Aga lõpuks jäi süda ikkagi triatlonile.

Triatlon jõudis minuni läbi treeneri ja õpetaja Geil Siimu, kes hakkas oma poja Ceviniga triatloni võistlustel käima ning võttis ka koolist sportlikumaid poisse kaasa. Esimene võistlus toimus Rakveres ja oli duatlon (jooks-ratas-jooks). Teel sinna rääkis Geil minu vanuseklassi tugevatest konkurentidest Raunost (Variku) ja Kregorist (Zirk), kes mind ees ootasid, nendega jagasime maid veel järgmised mitu aastat. Aukartust küll ei tekkinud ning pigem olin just väga põnevil. Sellest võistlusest ma suurt ei mäleta, aga võitsin esikoha. Pärast võistlust rääkis Geil, et nüüd tuleb kodus vanematega rääkida, et on vaja võidukat (maanteejalgratast), kuna kaotan rattasõidus tavalise maastikurattaga päris palju. Järgnesid juba esimesed triatlonid ning sealt edasi rohkem tagasi pole vaadanud. Kui tuli Tartusse mineku aeg, siis oli ka selge, et edasi jääb ainult triatlon.

Pere toetab tugevalt

Minu vanemad otseselt sportlased pole, küll aga on isa olnud kogu aeg pidevalt motospordiga seotud. Sõitis autorallit veidike ja hiljem ka ATV-ga, aga on kogu aeg sellega seotud olnud. Vend Kuldar on jõudnud autospordis väga kaugele ning isa on toonud teda ka mulle eeskujuks, kuidas õige distsipliini ja tööga kaugele jõuda. Ema on nooruses jooksmisega tegelenud, aga see jäi kooli aega. Vanemate tugi minu sporditeel on olnud kindlasti suur. Ema on rohkem kodus, temaga on hea rääkida ja tema on see, kes vajadusel haavu parandab. Isa on olnud väga esiplaanil kogu minu spordikarjääri ning üldse minu kasvatamise juures. Isa ütles, et kui ma sündisin, siis lubas ta endale, et minu kasvatamise võtab ta enda peale. Nii on ka läinud ja on tõesti ilmselt kõik vähegi võimalikud võimalused minu jaoks leidnud ning andnud endast kõik, et minust vähegi asjalik inimene tuleks. Sport on olnud selleks hea keskkond.

Kuna ma pole enam nii tihedalt Elvaga seotud, siis ma arvan, et kogukonna tuge ei ole nii kõvasti tunda, kuigi eks ta olemas ikka ole. Viimastel aastatel pole ka Elva triatlonil kahjuks osaleda saanud, kuid varasemalt ikka oli tuttavaid nägusid raja ääres ergutamas näha küll, mis on alati tore. Kui Elvas elasin, siis oli ka hea meel lugeda Elva Postipoisist minu võistluste tulemuste kohta.

Õppimise ja spordi ühildamine on teostatav

Sportlasena mul oma närvikavaga probleeme pole olnud. Olen üsna tasakaalukas inimene ja vähemalt enda arvates ei ole kunagi väga nina püsti käinud ning olen üritanud olla pigem rahulik ja kaalutlev. Kiitust ja kriitikat olen ka ilmselt mõlemat saanud, aga kumbagi mitte üleliia. Pole ma kunagi nii andekas olnud, et mind kätel kantaks ja samas pole ka millegi väga kohutavaga hakkama saanud. Aga üldiselt olen enda arvates vanematelt päris hea kasvatuse saanud ning kaotused võistlustel mind rivist välja ei ole löönud ja ka oma võite pole kellelegi nina alla hõõruma läinud.

Kõige paremaks tulemuseks siiani on mul olnud Tartus toimunud juunioride Euroopa meistrivõistluste 22. koht. Võistlus toimus Eestis ja peaaegu kodulinnas, mis oli väga vahva. Lisaks tegin oma viimasel juuniori vanuseklassi aastal ja kõige tähtsamal võistlusel enda parima tulemuse. Pealtnäha ei tundu 22. koht nüüd teab mis kõva, aga minu jaoks oli see suur asi ja stardis oli ikkagi 70 sportlast, kes kõik koos Emajõkke hüppasid. Lisaks on see läbi aegade eestlaste teine parim tulemus juunioride EMil triatlonis. Parim tulemus on 19. koht ja selle saavutas minu treener Marko Albert.

Suur unistus on jõuda olümpiamängudele. Praegu aga üritan harjuda Euroopa tasemel meeste konkurentsiga ning vaikselt seal tulemusi tegema hakata, et teenida ITU (Rahvusvaheline Triatloniliit) punkte, millega järjest tugevamatele võistlustele peale saada ja lõpuks olümpiapunkte teenima hakata.

Õppimise ja spordi ühildamine on täitsa tehtav, eks oleneb, millise spordialaga tegeled ja mida õpid. Mina olen senimaani hakkama saanud. Audenteses oli meile kõik väga mugavaks tehtud, kuna oli rohkem aega trenni teha ning ka kooligraafikud olid selle järgi paigas. Ülikooli eriala rekreatsioonikorraldus on olnud ka niivõrd paindlik, et olen saanud edukalt treeninguid ja kooli järje peal hoida.

Treenimisel on puhkus oluline

Minu treeningpäevad on olenevalt treeningperioodist erinevad. Üldiselt on kaks-kolm trenni päevas, mõnel päeval ka neli. Puhkepäevad on kas ühe trenniga või vahel täitsa vabad.

Siinkohal üks näide raskemast päevast:

– Kell 6.30 ujumine 1,5h. Tugev ujumine pikemate lõikudega, kava üldiselt ligikaudu viis kilomeetrit.
– Kell 8.15 ÜKE (üldkehaline ettevalmistus) kestusega 1,15h. Seejärel söök, uni, õppimine.
– Kell 13 Jalgrattatrenn 1,40h. Erinevate sagedustega sõit (kerimine, raske rauaga).
– Pärast trenni söök, uni, õppimine.
– Kell 17 Jooks 1,5h. Lõigutrenn pikemate lõikudega. Ühe-kahe kilomeetri pikkused lõigud kordustega. Järgneb söök, uni, õppimine.

Sportimist soovitan alustada kindlasti väikeste koormustega ja järkjärgult. Tihtipeale tehakse viga sellega, et tuleb motivatsioon ja tehakse ühe korraga väga pikk trenn ning tehakse endale liiga. Tuleb treenida nii, et see oleks jätkusuutlik, et ei tekiks vigastusi ning jätkuks ka motivatsiooni. Lisaks on oluline roll puhkusel. Selleks, et keha saaks trenni teha, peab ta selleks valmis olema. Kindlasti ei tee paha ka kellelgi targemaga enne treeningutega alustamist natuke läbi rääkida, et saaks õige suuna kätte, kuidas oleks õige teha. Lõpetuseks aitab endale eesmärkide püstitamine hoida motivatsiooni, kuna on olemas siht, mille nimel pingutatakse.

Elva vajab siseujulat

Jälgin ikka Elva tegemisi ja arvan, et Elva on suurepärane koht spordi tegemiseks ning linn võiks sellele veel enam rõhku panna. Esiteks juba sportlaste peale mõeldes, aga teiseks ka, et kõik teised- nii noored kui ka vanemad saaksid end vormis hoida ja tänu sellele on ka kõigi tervised paremad. Ujula vajadus on kindlasti väga suur. See sai ka minu puhul omal ajal saatuslikuks, miks ma Elvast ära kolisin. Samamoodi on ka praegu, saaksin tihedamini Elvas käia kui oleks olemas ujula, kus treenida. Praegu teades ette, et pean veel Tartu vahelt sõitma hakkama, siis on mul olnud lihtsam Tallinnasse jääda ja siin oma treeningud ära teha.