Jalgrattasport

Jalgratta eelkäijad olid prantslase Comte de Sivraci 1790. ja sakslase Carl von Draisi (võttis ka patendi) 1816. aastal ehitatud kaherattalised jalgadega tõugatavad sõiduvahendid.

Tänapäeva jalgratta prototüübiks peetakse kettülekandega jalgratast, mille valmistas inglane Harry John Lawson 1879. aastal. 19. sajandi lõpul kasutusele võetud kuullaagrid (1872), õhukummid (John Boyd Dunlop 1888), vabajooksusidur (1898) ja pidurid (1876) andsid jalgrattale tänapäevase kuju.

Esimesed jalgrattad jõudsid Eestisse juba 19. sajandi keskel, kuid enam hakkas sõiduvahend silma alles 1880. aastatel. 1886. aasta 24. augustil toimus Tartus Liivimaa väljanäitus, kus rahvale demonstreeriti sõitmist isemoodi kaherattalise sõidukiga. Esimesteks eestlastest rattaomanikeks olid jõukamad linnakodanikud ja rikkama maanurga Mulgimaa talupojad.

1920. aastatel sai jalgrattast Eestis kõige laiema levikuga sõiduvahend. Jalgrattaga sõitsid nii ametnikud, maarahvas, sõjavägi ja ka politsei.

II maailmasõja järgsetel aastatel polnud jalgratas nii vabalt saadaval kui 1930. aastatel. Taas muutus jalgratas kõigile kättesaadavaks 1950. aastate algul kui Riia jalgrattatehas alustas jalgrataste masstootmist.

Jalgrattavõistlusi peetakse maanteel (maanteesõit), linnatänavail (kriteeriumisõit), maastikul (jalgrattakross) ja velodroomil (trekisõit). Võistlusmaa pikkus on kindlaks määratud ainult trekisõidus. Võisteldakse individuaalselt ja meeskondlikult, eraldi- või ühisstardist (grupisõit). Võistlus võib kesta ühe või mitu päeva, viimasel juhul nimetatakse seda velotuuriks.

Jalgrattaspordist sai tänapäevane spordiala Inglismaal ja Prantsusmaal 1860. ja 1870. aastatel. Esimene jalgrataste võidusõit peeti maha Pariisis 31. mail 1868. Võistlusmaa pikkuseks oli 1200 meetrit ja võitjaks inglane James More.

Varaseim teadaolev rahvusvaheline võistlus peeti 1869 Prantsusmaal marsuudil Pariis-Rouen 134 km, mille võitja (jälle James More) keskmine kiirus oli 11 km/h.

Rahvusvaheline Jalgratturite Assotsiatsioon (aastast 1900 Rahvusvaheline Jalgratturite Liit, UCI) asutati 1892.

Esimesed ametlikud maailmameistrivõistlused trekisõidus peeti 1893, maanteesõidus 1921 ja krossisõidus 1950.

Jalgrattasport kuulus juba ka esimeste kaasaegsete olümpiamängude kavva 1893. aastal Ateenas.

Jalgrattasport Eestis

Eesti jalgrattaspordi sünniaastaks võib lugeda 1886. aastat, kui Paides ja Viljandis tehti esimesi katseid jalgrattaseltside loomiseks. Kuid esimesed dokumenteeritud rattasõitjate seltsid loodi 1888. aastal Tallinnas ja Tartus. Kõige varasemad andmed suurema jalgratturite võidusõidu kohta pärinevad 1889. aastast, kui Eestit läbis pikamaasõit Riia-Tallinn. Esimesed täpselt dokumenteeritud jalgrattavõistluse tulemused pärinevad aastast 1893, kui Viljandis peetud 8,5 km võistlusmaa läbis kümne mehe konkurentsis kõige nobedamalt P. Hendrikson.

1896. aastal asutatud Saadjärve Jalgrattasõitjate Selts oli esimene eestlaste rattaselts maapiirkonnas. Järgmisel aastal rajasid nad ka oma velodroomi, kus kohe peeti ka võistlused ja mille muldkeha on säilinud tänapäevani.

Eesti Jalgrattaliidu asutamisajaks võib lugeda 1926. aastat kui jalgratturid kuulusid Eesti Kerge-, Raske-ja Veespordiliidu koosseisu, mis hiljem reorganiseeriti Eesti Kergejõustiku ja Rattasõidu Liiduks.

Iseseisva alaliiduna juhtis Eesti rattaelu II maailmasõja järgselt loodud Eesti NSV Jalgrattaspordi Föderatsioon, mille asemel asutati 1989. aastal Eesti Jalgratturite Liit. Selle esimeseks presidendiks oli Aare Kitsing. Praegu juhib Jalgratturite Liitu Raivo Rand.

Esimese eestlasena startis MM-il Ants Väravas 1964. aastal NSV Liidu koondise koosseisus (meeskonnavõistluse 9. koht). 1965. aasta MM-il osales juba ka Elvas oma sporditeed alustanud Kalju Koch ja saavutas seal grupisõidus 23. koha.

Maanteesõidus on medaleid võitnud Aavo Pikkuus, kes NSV Liidu koondise koosseisus on tulnud 1977. aastal maailmameistriks ja 1975. ja 1978. aastal hõbemedalile. Olümpiamängudelt on Pikkuusil ette näidata 1976. aasta Montreali meeskonnasõidu kuldmedal.

Parim tulemus olümpiamängude maantee grupisõidus kuulub Lauri Ausile, kes oli 1992. aasta Barcelona mängudel viies, Raido Kodanipork saavutas seal 9. koha.

1903. aastal alguse saanud maailma mainekaimal rattavõistlusel Tour de Franceil on eestlastest kõige edukam olnud Jaan Kirsipuu, kes on seal saavutanud neli etapivõitu ja 1999. aastal kandnud ka kuus päeva kollast liidrisärki. Tuuri raskusest annab märku see, et seni on see võistlus lõpetada õnnestunud ainult kolmel eestlasel – Lauri Aus (1997), Janek Tombak (2005) ja Jaanus Kuum (1988). Viimane tõsi küll võistles Norra lipu all.

1966. aastal debüteeris MM-il ka esimene eestlanna – Liidia Hallik, kes saavutas seal naiste grupisõidus 7. koha, mis on senini meie maanteesõidu naisratturite parim tulemus.

Trekisõidus on edukaimaks eestlaseks MM-il olnud elvalanna Erika Salumäe, kes on kahekordne maailmameister (1987 ja 1989) ja lisaks veel kaks hõbedat ja pronks. Aga Erika Salumäe tippsaavutusteks on loomulikult kaks olümpiakulda (1988 ja 1992). Peale selle kuulus tema nimele veel mitu maailmarekordit trekisõidus.

Tänapäeval on traditsioonilistele rattaaladele lisandunud veel vaatemängulised BMX ja Trial

BMX (bicycle moto cross) loodi hilistel kuuekümnendatel Californias, sel ajal sai populaarseks ka motosport USA-s. BMX´i kontseptsioon jalgratastel loodi, kuna noortel ei olnud võimalust soetada mootoriga rattaid. 1981. aastal loodi Rahvusvaheline BMX föderatsioon ja esimesed Maailma Meistrivõistlused peeti 1982. aastal. BMX arenes kiiresti unikaalseks spordialaks ja mõned aastad hiljem oli sellel rohkem ühist rattaspordiga kui motospordiga. 1993. aastast on BMX ka UCI-s terviklikuna esindatud.

BMX-il peetakse kahte tüüpi võistlusi: BMX-kross ja BMX-freestyle

BMX-kross on olümpiaala, mida sõidetakse 8 kaupa 300–400 m ringil. Kaheksa võistlejat stardivad kaheksa meetrit kõrgelt rambilt ja võistlevad rajal, kus on künkaid, hüppeid, kurve, järske pöördeid ja siledaid kohti. Esimese koha saamiseks tuleb lõpetada esimese nelja seas, et järgmistesse sõitudesse edasi pääseda. Sõidetakse standard- (20-tollise veljega) ja cruiser- (22,5-tollise veljega) rataste klassides.

BMX-freestyle’is tehakse erinevaid hüppeid ja trikke. Võistlust saab korraldada siledal maapinnal, takistustel või rambil. Freestylerid kohtuvad omakeskis või võistluste ajal, millest kõige populaarsem on X-Games. Võislejaid hinnatakse trikkide järgi (raskus, originaalsus ja stiil).

TRIAL– takistusraja läbimine jalgrattal, kus takistused on grupeeritud rajalõikudeks ning neid tuleb läbida (ületada) ilma jalga maha panemata, mida tehes saadakse karistuspunkte. Võidab võistleja, kes suudab raja läbida väiksema arvu karistuspunktidega. Võisteldakse 20- ja 26-tollise läbimõõduga rataste klassides nii individuaal- kui ka meeskondlikus arvestuses. Võistlusrattad on tugevate piduritega, laiade lenksudega, kergete varuosadega, ühe käiguga, madala rehvi rõhuga ja tavaliselt ilma sadulata rattad.

Trial paneb proovile jalgratta valitsemise üle igasuguste looduslike ja inimese poolt ehitatud takistuste. Trialil on tugev, kuid väike, pooldajaskond ülemaailma, kuigi ta on esiti eurooplaste sport. Trialilt tulnud oskusi saab kasutada igasugustel jalgratastel tasakaalu hoidmiseks, näiteks trekijalgrattal pidurdamise ja seismise jaoks.

---

Elva jalgratturite talikrossid

Meenutab Elva jalgratturite talikrosside algataja ja kauaaegne peakorraldaja treener Jüri Kalmus

Aastal 2023. möödub 50 aastat esimesest Elva jalgrataste talikrossist. Selle aja jooksul on olnud häid ja halbu aegu. Küll on kimbutanud käre pakane, küll lumerohkus. Kord vene ajal oli lumi nii paks ja rada kohati nii lumme tuisanud, et seda lükanud buldooser ei paistnud lumehangede vahelt väljagi ja jäi sinna kinni. Tuli see tollase suure traktori – vene imega (Kirovets) välja tõmmata. Samas on olnud täiesti lumevaeseid talvesid, kus sadas isegi vihma.

Esimesel korral alustasime ainult Elva spordikooli poistega. Oli lumevaene talv ja sai täitsa normaalselt sõita. Starti tuli 27 ratturit. On olnud aegu, kus ainuüksi ühes vanuseklassis on võistelnud üle 130 poisi, nii et Arbi järve jää ragises. Aga on olnud ka kõikide vanuseklasside peale kokku ainult 130 osalejat ja veel vähemgi. Ometi oleme kuidagi need ajad üle elanud ja traditsiooni säilitanud.

Aeg-ajalt on kostnud hääli, et milleks seda talikrossi vaja on, maailmas kusagil talikrosse ei peeta. Peetakse ikka küll – Kesk-Euroopas, aga seal on nad cyclokrossi nime all ja sõidetakse tihti ka lumistes oludes.

Meiegi alustasime täiesti tavaliste võidusõidu ratastega, mägiratastest võis siis ainult und näha. Veelgi kaugemale on läinud triatlonistid – toimuvad isegi EM ja MM võistlused talitriatlonis, kus üheks alaks ongi talikross. Esmakordselt Eestis, 2013. aastal Tartus toimunud Euroopa Meistrivõistlustel talitriatlonis jäeti koju nii mõnigi Euroopa meistritiitel.

Elva talikrossidel on alates 1973. aastast osalenud peaaegu kõik tolleaegsed tuntud Eesti jalgratturid. Talvisel krossirajal on oma sõidumeisterlikkust näidanud Madis Lepajõe, Raivo Rand, Rein Solnask, Mallor Türna, Kalle Kirsiaed, Jaan Veeranna, Virgo Usin, Madis Bolšakov, Jaanus Kuum, Toivo Suvi, Riho Mandri, Jüri Savitski, Tõnu Roosmäe, Andres Lauk, Dainis Ozols, Arvis Piziks, Jaan Pehk, Jaan Kirsipuu, Lauri Resik, Peep Mikli, Lauri Aus, Toivo Reinov, Raido Kodanipork, Janek Armel, Erki Pütsep ja Janek Tombak.

Ainult Avo Pikkuus ei leidnud selleks kunagi mahti, kuna viibis pikkadel üleliidulistes treeninglaagrites. Eesti praegusedki tippratturid Tanel Kangert, Rein Taaramäe ja Rene Mandri on oma sporditee alguses tõusnud Elva talikrossidel autasustamispjedestaalile. Kunagised Elva tugevad ratturid Gaido Päär, Mihkel ja Madis Joosep, Aavo Rosenfeldt, Jüri Štein, Lembit Paks, Arno Lääne, Kaido Kriit, Ain Jagor, Margus Salumets, Caspar Austa, Kert Väinsalu jt – on saanud oma karastuse ja jalgrattasõidu meisterlikkuse kooli Elva talikrossidel. Osalejaid on olnud Soomestki. Talikrossi rajal on treeninud ja olnud kohtunikuks ka Erika Salumäe. Siis ei olnud veel kavas naistesõite. Praeguseks on siin võistelnud Eesti paremad naisratturid Grete Treier, Maaris Meier, Liisi Rist ja nende noored mantlipärijad.

Jalgrattaspordi areng saab alguse ikka altpoolt. Mitte kunagi ei võta isegi rahvusvaheline alaliit kavasse ühtegi uut ala enne kui seda pole alustatud altpoolt ja teatud kandepinda saavutanud.

Esimene Elva talikross sai sisuliselt alguse juba 1972. aasta detsembris kui toimus esimene osavõistlus neljaetapilisest talikrossi seeriavõistlusest. Järgmised kolm etappi ja autasustamine toimusid juba 1973. aasta esimesel kolmel kuul. Kuna võistlus lõppes 1973. aastal, siis loetaksegi seda Elva talikrosside sünniajaks.

1995. aastal otsustas Eesti Jalgratturite Liit Elva talikrossidel alustada Eesti meistrimedalite väljaandmist talikrossis. Esimeseks meistriks tuli Elva spordikooli õpilane Ain Jagor. Kuuludes siis veel juunioride klassi, omandas ta ka juunioride meistri tiitli.

Naistest tuli esimeseks Eesti meistriks talikrossis Riina Toomis (U-Team) 2001. aastal. Kõige rohkem Eesti meistritiitleid talikrossis on võitnud Caspar Austa – noorteklassidega kokku 14.

I Jalgratturite Talikross „Elva -1973”

Protokoll (väljavõte)

Elva: 11.03.73

A-klass 1. RAIVO RAND 40 punkti

2. Aivar Sarv 33 punkti

3. Arvo Õkva 19 punkti

4. Aivar Põvvat 16. punkti

5. Gaido Päär 11 punkti

B- klass 1. MIHKEL JOOSEP 62 punkti

2. Sulev Ülper 55 punkti

3. Vallo Noorem 54 punkti

4. Aleksander Ossul 25 punkti

5. Sven Andresen 20 punkti

C- klass 1. TIIT VÄLI 42 punkti

2. Arno Lääne 29 punkti

3. Erki Rosenthal 23 punkti

4. Anatoli Raitšuk 17 punkti

5. Kaido Kriit 15 punkti

D- klass 1. TOOMAS LOOG 38 punkti

2. Konstantin Buk 35 punkti

3. Madis Joosep 33 punkti

4. Avo Lestberg 32 punkti

5. Sulev Röss 24 punkti

Peakohtunik: Jüri Kalmus

---

Jalgratturite spordibaasi renoveerimine 2022

Eesti Jalgratturite Liit, 22.01.2022

Elvas avati reedel pidulikult renoveeritud jalgratturite spordibaas, kus noored saavad treenida Avely Austa juhendamisel.

Jalgrattasport jõudis Elvasse 1956. aastal. Vaid aasta hiljem liitus Heldur Karro juhendatud treeninggrupiga hilisemas elus üle 50 aasta treenerina tegutsenud Jüri Kalmus, kelle kuulsamate õpilaste hulka kuuluvad Erika Salumäe, Mihkel ja Madis Joosep, Arno Lääne, Caspar Austa jt. Praegustesse treeningruumidesse kolisid Elva jalgratturid 1987. aastal, kui eelmine baas maha põletati.

Kalmuse sõnul läks jalgratturite olukord Elvas keeruliseks paarikümne aasta eest, kui noored liitusid jalgpallitreeningutega ning rattabaasis jäi liikumist aina vähemaks ja vähemaks. Koos Läänega püüti klubi elus hoida ning vajadusel tehti ka tasuta tööd. Vaatamata sellele jäi elu aega näinud ruumides lõpuks peaaegu seisma. Terviseprobleemide tõttu tuli Kalmusel treeneriametist loobuda, kuid ta hoiab end 78-aastasena hetkel siiski nädalas mitmeid kordi pukil neljatunniseid rattasõite tehes vormis. Ka Lääne entusiasm oli tasapisi raugemas.

Elva gümnaasiumis rattabaasiga samal korrusel ruume omavatel jalgpalluritel ei jäänud jalgratturite olukord tähelepanuta, sestap tehti ettepanek, et nad ostavad ruumid üle. Selle peale Tartu Ülikooli Akadeemiline Spordiklubi ja mullu sügisest Elvas treenerina tööd alustanud Avely Austa reageerisid.

Ettevõtlik ja särav Austa, kes jõudis ise tee rattaspordini neli aastat tagasi, sai aru, et vanades ruumides ei saa tööd jätkata ning asus võimalusi otsima ruumide renoveerimiseks. Oma õla panid alla Eesti Jalgratturite Liidu president ning ettevõtte Rand & Tuulberg omanik Raivo Rand ja Elva vald. Lisaks veel väiksemad toetajad. Randi sõnul peakski üks spordibaas olema nagu ühe keskmise Eesti pere kodu, kuhu noored tahavad tulla treenima. Elva spordibaasi näol on tegemist näitega, kuidas lihtsate vahendite ja koostööga saab asju ära teha. Randi sõnul saab loodetavasti sellist mõtet ja ettevõtmist üle Eesti laiendada ning seeläbi sporti noori juurde tuua.

Austa sõnul kõnetavad uued ruumid noori. Kui sügisel oli treeningrühmas kuus õpilast, siis uue aasta alguseks on grupp kasvanud kümne liikme võrra. Juba ehitustööde ajal veetsid noored spordibaasis aktiivselt aega, mängides puhkeruumis lauatennist. Noorte head meelt renoveeritud ruumide üle oli näha nende põlevatest silmadest ka pidulikul avamisel.