Jaanus Järveoja

Sport liidab pere ühtseks

Sündisin 11.juunil 1963. Aastal Elvas. Sünnikodu on Kongutas (Suure-Konguta) ja kogu minu lapsepõlv mööduski Kongutas. Kooliaastad olid kuni kolmanda klassini Konguta koolis ja keskkooli lõpetasin Elva koolis (33. lend, lõpetamine aastal 1981). Kuigi elasin jätkuvalt Kongutas, toimus suurem osa suhtlusest ja koduvälisest toimetamisest ikka Elvas. Tartu Ülikoolis lõpetasin matemaatikateaduskonna ja läksin tööle Nõo Keskkooli arvutiinseneriks.

Aasta algab võrkpallimatšiga

Esimesed kokkupuuted spordiga olid pallimängud ja suusatamine koos vanematega. Põhiliseks oli rahvastepall koos külas elavate lastega. Isa käis meestega Rannus võrkpalli mängimas ja reeglina võeti ka mind spordisaali kaasa. Seal oli ka teisi lapsi ning eks seal ikka ka mingit sporti tegime.

Emapoolsete sugulastega toimusid ühe-kahe aasta tagant niinimetatud perekondlikud spordivõistlused. Esimene kord oli aastal 1970, kui olin seitsme aastane.

Päris palju sai matkatud ümbruskonna metsades. Mingil ajal, 10-11-aastaselt, võeti mind suurte poiste jäähokimängu väravavahiks. Arvan, et spordi mõttes olid heaks ettevalmistuseks tööülesanded nii kodus kui ka suvised töötamised kolhoosis (esialgu lehmakarjas, hiljem heinatööd, kivikorjamine ja ka traktoristi amet). Aga olulisel kohal olid väga sagedased ja pikad matkad ümbruskonna metsades, eelkõige koos vend Toomasega. Nendel käikudel mõtlesime välja erinevaid võistlusi ja konkureerisime nii omavahel kui ka väljamõeldud vastastega.

Meie peredel on üks üsna eriline traditsioon. Alates aastast 2000. koguneme igal aastal 1. jaanuaril, et mängida üks võrkpallimatš. Ühel pool minu pere ja minu naise venna, õe pered, teisel pool vendade Tarmo ja Toomase pered.

Mitu aastat käisime ka vabariiklikul perede võrkpalliturniiril, kus saavutasime ühel korral ka teise koha.

Laskesuusatamisest matkauisutamiseni

Enam vähem regulaarne trennis käimine algas neljandas klassis. Hakkasin vanemate vendade eeskujul regulaarselt osalema Elva spordikooli laskesuusatamise treeningutel ja tegelesin selle alaga terve kooliaja, treener oli Sulev Kirsimägi. Suviti mängisime ikka jalgpalli ja talvel jäähokit. Suvel toimusid sageli ühised võrkpallimängud murul või liival.

Rattaspordi juurde tõi mind aga vend Toomas. Olen koos temaga läbinud jalgrattatreeningutel väga palju kilomeetreid. Toomas alustas selle harrastusega 1998., mina 1999. aastal. Koos käisime kuni 2017. aastani ka võistlustel. Ühiseks traditsiooniks on koos Tarmo ja Toomasega rallispordi jälgimine (ja selle juurde kuuluv närveldamine).

Oleme koos käinud MM etappidel Poolas, Soomes, Portugalis, Hispaanias. Ja Eestis. Viimastel aastatel on vendadega koos sportlikku tegutsemist olnud pisut vähem, sest lapsed ja pered on kasvanud ning rohkem toimetatakse niiöelda oma perega. Meie pere üheks uueks harrastuseks on matkauisutamine looduses – rabas, soos, jõel, järvedel, näiteks Peipsil.

Minu esimeseks sportlikuks eeskujuks oli keskkooli ajal laskesuusatamises Eesti noortekoondisse kuulunud vend Tarmo. Suur huvi maailmaspordi vastu tekkis mul 13- aastasena, mõjutajaks Montreali olümpiamängud.

Läbi raamatute lugemise kujunes minu lemmikuks ja eeskujuks jalgpallur Pele. Olen mõelnud, et ehk oleks võinud proovida tõsisemalt korvpallitreeninguid. Pole klassikalises mõttes nendel treeningutel kunagi osalenud, aga harrastajana mängimisel on jäänud mulje, et eeldusi selleks alaks mul oli. Aga üldiselt olen tehtud valikutega (nii elus kui ka spordis) rahul.

Eeskuju ja innustus tuleb kodust

Usun, et perekonna roll lapse sportlike harjumuste kujunemisel on kõige olulisem. Meie isa oli nooruses üsna sportlik ja mõjutas ka meid. Ema ehk tegeles ise spordiga vähem, aga ta pidas laste jaoks korrapärast sportimist väga vajalikuks ja innustas lapsi ning hiljem lapselapsi sõnade ja arvukate auhindadega. Kuna saime kasutada kooli võimlat, siis reeglina käisime seal igal nädalavahetustel palli mängimas ja erinevaid võistlusi korraldamas.

Kõik kolm last käisid kuni gümnaasiumi lõpuni Nõo sulgpallitreeningutel. Mikk ja Liis võitsid arvukalt medaleid noorte Eesti meistrivõistlustel. Mikk on jätkuvalt aktiivne sportlane ja on võitnud sulgpalli täiskasvanute Eesti meistrivõistlustel kuus medalit ja kuulunud ka Eesti koondisse. Kolmel viimasel aastal on Mikk tegelenud ka rannatennisega ja tulnud sealgi kaks korda kuldmedalile.

Liis siduski oma elu spordiga ja töötab kehalise kasvatuse õpetajana (hetkel on küll kahe lapsega kodune). Siimu saavutused piirdusid medalitega koolinoorte võistlustel (odavise, võrkpall). Võrkpalli mängivad kõik pere liikmed üsna hästi.

Sportlikud õpetajad on õpilastele eeskujuks

Abikaasa Heljega oli esimene tutvumine ülikoolipäevil ja ikka tänu spordile (teaduskonna esindamine). Aga suhe hakkas arenema Nõos, kus Helje töötas matemaatikaõpetajana ja mina esialgu insenerina. Abiellusime 1990. aastal. Sport on meid saatnud kogu elu ja meie pere ühtseks liitnud. Aastast 1994 oleme koos Heljega igal aastal kahel koolivaheajal esindanud oma kooli õpetajate korvpalli- ja võrkpallivõistlustel. Meie kooli õpetajad on olnud kõige arvukama osalusega ja ka medalivõitudega. Korvpallis oleme saavutanud kümme medalit, sealhulgas kolmel korral esikoht, võrkpallis seitse medalit, kahel korral esikoht. Usun, et ka õpilaste jaoks on see oluline ja eeskuju näitav.

Ka Nõo Reaalgümnaasiumi (NRG) õpilased on olnud just pallimängudes väga edukad. Enim on võidetud koolide võistlustel medaleid võrkpallis, aga ka jalgpallis ja korvpallis ning saalihokis. Aga eks kõige edukam ala on ikka sulgpall, kus võidetud medaleid ei suudaks vist keegi kokku lugeda. Seda eelkõige tänu meie kooli kauaaegsele kehalise kasvatuse õpetaja Mart Mäerannale. Mart oli ka see, kes 1999. aastal alustas meie kooliolümpiamängude traditsiooni. Need on nüüd toimunud 11 korda (2021. lükkusid koroona tõttu edasi).

Meie mängude ülesehitus ja korralduse tase on nii head, et Eesti Olümpiaakadeemia on meie mänge ikka teistele eeskujuks toonud ja loonud õppevideod teistele koolidele. Meie olümpia toimub antiikolümpia vormis ja seal on alati ka tuli, lipud, rongkäik, suurejooneline avatseremoonia ja stiilsed spordialad (kaarikusõit, kilbijooks jne). Tule süütab koos direktoriga aukülaline, kelleks viimasel korral oli Julija Beljajeva. Ühel korral on tule süütanud väga edukas laskesuusataja Eveli Saue, kes on meie kooli vilistlane ja nüüd juba aastaid elvakas.

Parim tulemus on see, et lapsed sporti oluliseks peavad

Kõige tähtsamateks tulemusteks sporditegemisel pean kindlasti seda, et minu lastele meeldib liikumine ja sport. Selles on suur osa ka minu abikaasal, kes on samuti hästi sportlik. 2012. aastal tunnistati meie pere Tartumaa kõige sportlikumaks pereks. Võib olla pisut ka seda, et paljud NRG õpilased sporti ja liikumist oluliseks peavad.

Noorusajal ma Eesti tasandil väga edukas ei olnud (üks pronksmedal lasesuusatamise Eesti meistrivõistlustel teatesõidus). Küll aga sai Elva kooli esindatud väga erinevatel spordialadel (suusatamine, murdmaajooks, kergejõustik, korvpall, jalgpall, korra isegi 10-võistluses).

Olen saavutanud I koha veteranide Eesti meistrivõistlustel jalgrattaspordis ja sulgpallis. Oluliseks pean ka tulemusi õpetajate vabariiklikel võistlustel korvpallis ja võrkpallis (mõlemal alal ka kuldmedalid) ja vabariiklikul omavalitsusjuhtide mitmevõistluses saavutatud esikohti.

Praegu töötan Nõo Reaalgümnaasiumi direktorina. Kuulun Nõo Vallavolikogu koosseisu ja olen selle esimees.

Reeglina tegelen spordiga neljal päeval nädalas. Kevadest sügiseni sõidan jalgrattaga, rulluiskudega ja käin väliväljakul korvpalli mängimas. Talvisel ajal tegelen rohkem sisealadega (korvpall, võrkpall, sulgpall), aga kaks korda nädalas ka suusatamas või uisutamas.

Ei pea just „hullu panema“

Nagu spetsialistid ütlevad, tuleb alustada sportimist tasa ja targu. Eriti vanemas eas. Aga kui juba on alustatud, siis on vaja olla järjepidev. Sõltub muidugi inimesest, aga üldjuhul annab võistlustel osalemine treeninguks lisamotivatsiooni. Seal ei pea just „hullu panema“, aga aeg ajalt „punases“ olemine arendab organismi ja tahtejõudu. Soovitan olla mitmekesine ehk mitte piirduda ühe alaga. Ja muidugi on tore, kui on, kellega koos treenida, võistelda.

Elva spordielu ikka jälgin ja elan kaasa. Jälgin FC Elva tulemusi (seda enam, et seal on ikka Nõo RG õpilasi/vilistlasi mängimas). Kui on linnade/valdade suvemängud, siis uurin protokolle, kuidas Elva sportlastel läks.

Aastate jooksul olen ka ise Elva linna esindanud, näiteks „Jõudi“ suvemängudel korduvalt jalgrattaspordis, mälumängus.

Elva spordirajatised on suurepärased ja kasutan neid ka ise – spordihoone, väliväljakud, männimetsad, Verevi rand, Tervisespordikeskus. Samuti olen palju osalenud Elva spordivõistlustel, viimastel aastatel küll juba vähem.