Jaan Niinep

Intervjueeris Ville Oengo, 12. novembril 2014 Tartus

Kui närvisüsteem nõrk, siis ei tasu laskespordiga oma aega raisata

Sündisin Narvas 10. oktoobril 1933. aastal, elasin Narvas üle kümne aasta. 4. veebruaril 1944. aastal lahkusime Narvast, hakkasime mööda Tallinna maanteed astuma – ema, mina, tädi ja täditütar. Esimene päev oli küll väga hirmus, sest et Vene lennukid lendasid kolmekaupa taeva all. Need olid kiirlennukid, mis loopisid väikesi kildpomme ja tulistasid pardarelvadest. Saksa voorid taganesid, aga eraisikuid oli teel üldiselt vähe.

Läksime Mustvee lähistele Jõemetsa, kevadel edasi Kõnnukülasse. Seejärel läksime emaga Rakveresse, kus astusin 7-klassilisse kooli. Kui lõpetasin 1949. aastal Väike-Maarja Keskkoolis kaheksanda klassi, suri mu ema. Läksin koos tädiga Võtikverre, koolis käisin siis jälle Rakveres. Seal Võtikveres oli suvevaheajal hea põli, oli väga ilus staadion, kus sõpradega palli mängisime. Sõbrad näitasid mulle ükskord ajalehte „Rahva Hääl,“ kus seisis teade, et Tallinna esimene tööstuskool võtab vastu uusi õpilasi. Kool oli riigi kulul – riietus, internaat ja söök. Läksingi tööstuskooli, õppisin metallitreialiks. Ja sattusin spordiühingusse „Tööjõureservid.“

Esimese püssi ostmine

Lapsest saadik huvitas mind laskmine. Rakveres oli „Vojentorgi“ (sõjakauba) poes vene õhupüsse müüa, neid kõige lihtsamaid, lahtise sihikuga, 300 rubla maksid. Tol ajal jagati leiba talongide alusel. Aga mu ema töötas villavabrikus värvimisosakonnas ja maainimesed tõid talle leiba ja toidukraami. Selle linnaleiva, mis me talongide eest saime, müüsin ära. Nii sain endale püssi ja akordioni osta.

Kui suvel maale läksin, võtsin mõlemad asjad kaasa, õppisin pillimängu ja püssilaskmist. Kui sain 16-aastaseks, hakkasin kohalikule Kaarma jahisektsiooni esimehele rääkima, et kas ta ei saaks mind jahimeheks võtta? Seadus lubas 16-aastaselt isegi jahipüssi osta, kui oled kahe vanema jahiseltsimehe šefluse all. Ostsin endale kaheraudse jahipüssi, mille vasak raud oli haavleid koondava lasuga, parem raud pildus aga rohkem laiali. Aga minust jahimeest ei saanud, loomi ma ei tahtnud tappa, ühe pardi ma lasin. Müüsin oma kaheraudse sugulasele ja läksin Tallinnasse tööstuskooli.

Lahtiste püssidega läbi linna – esimesele treeningule

Tööstuskoolis rivistusime alati selles kabinetis, kus toimus tund. Grupp võttis ennast paigale ja mina vaatan, et ühel poisil on teise spordijärgu märk rinnas! Laskespordis. Tema nimi oli Artemi Rand, ta tuli Kihnu saarelt, õppis lukksepaks ja oli koolis minust üks aasta ees. Hakkasin tasapisi küsima, et kuule, kas sa käid püssi laskmas ja nii? Poiss rääkis oma lasketreeningutest ja palusin teda: „Ole hea mees, räägi treenerile, ma tahan ka!“

Kooli direktor, Liivi-papi, oli üleliidulise kategooria laskmiskohtunik ja Luise tänaval ühe hoovi peale oli ehitatud 50-meetri lasketiir, kõik ilusasti nõuetekohane.Viis ava oli, viis inimest sai korraga lasta. Treener oli Nõukogude Liidu meistersportlane, NSV Liidu tšempion Johannes Laar, sõjaväelane kapteni aukraadis. Osales ise ka võistlustel, hiljem oli ta Nõukogude Liidu teeneline treener.

Pärast uut aastat, kui sügisel lasketrennis alustanud poistehulk oli hõredamaks jäänud, lubas treener mul ka viimaks lasketiiru laskma tulla. Pidime võtma koolimajast, Karu tänavalt, TOZ-8 püssid trenni kaasa. Osadel olid dioptrid peale pandud, osa oli lahtise sihikuga. Võtsime viis püssi ja astusime poolteist kilomeetrit läbi linna lahtiste püssidega, ei olnud ju püsside jaoks kottisid ega midagi.

Oli siis minu esimese treeningu päev. Tiirus olid varjendid, lehed käisid üles ja seal tuli kepiga näidata tabamust ning vanemad trenniskäijad kamandasid mind, et võta vii lehed üles ja näita mulle tabamust. Kui treening hakkas juba läbi saama, küsib treener Laar: „Kas nüüd on kõik täna ära lasknud?“ „Mina ei ole,“ ütlen mina. „No, kus sa siis olid?“ „Ma käisin kogu aeg varjendis lehte vahetamas.“

Johannes Laar rääkis mulle ära, mismoodi tuleb asend sisse võtta, kuidas sihtida, päästa ja pani mind siis lamadesasendisse. Andis kümme padrunit – seda ma ei mäleta, mitu silma ma välja lasin. Teised lasid juba põlvelt ja püsti ning Laar pani mind ka püsti laskma. Mul püss muidugi küllalt palju liikus, aga resultaat oli niimoodi, et ainult kaks lasku oli valges. Teised olid kõik musta sees ja ma lasksin välja 67 silma. „Ohhoo – see on juba midagi!“ rõõmustas treener. „Aga ega see veel ei tähenda, et sa teine kord jälle nii palju lased.“ Mul hakkas see asi minema.

Täpselt aasta pärast esimene järk

Suvel olid meil võistlused, lasime kolm korda viis lasku. Lamades, põlvelt ja püsti. Sada silma saja viiekümnest oli kolmas järk. Mina lasin kolmanda järgu igatahes täis. Oli hea tunne – Laar andis mulle selle ilusa järgu märgi! Roheline, alla kirjutatud „третий разряд!“. Sügisel täitsin juba ära teise spordijärgu. Laskerelvaks oli kõige tavalisem spordipüss TOZ-8. Enamus neid oli lahtise sihikuga. Johannes Laar oskas muidugi õpetada. Kui olin laskespordi treeningutel ära käinud täpselt ühe aasta, siis 1952. aasta jaanuarikuus lasin juba 3 x 20 resultaadiga 527 silma, millega täitsin esimese spordijärgu nõuded. Ühe aastaga omandasin igatsetud punast värvi esimese järgu märgi.

Spordiühingus „Tööjõureservid“ oli Moskvas väga hea treener Jochelson, kes sai Johannes Laarilt kuulda, et meie koolis on juba mitu esimese järgu laskesportlast ja kaks neist võeti siis Lvovi treeninglaagrisse – mina ja Artemi Rand. Sõitsime kõigepealt Moskvasse, „Tööjõureservide“ kesknõukogusse, sealt edasi Lvovi.

Lvovis elasime turu lähedal võõrastemajas „Kolhoosnik“. Lasketiiru oli sealt pool kilomeetrit. Ja siis hakkas meil pihta kõva treeninglaager. Kaks nädalat laagris ja seejärel üleliidulised võistlused.

Treening ja võistlus Lvovis – vaja oli 5 silma

Mul tuli lasta väikepüssi suurt standardit, see on siis kolm korda nelikümmend. Lamades, põlvelt ja püsti. Selleks anti üldaeg – viis ja pool tundi. Johannes Laar arvas, et lamades ma pean laskma 390, põlvelt 370 ja püsti 340 silma. Kogusummas oli vaja 1100 silma saada. Lasen mina lamadesasendi ära, Rand Artemi vahetas mul märklehte, tuleb üles ja ütleb, et ühe silma lasin vähem – 389. Siis natuke puhkasin, ajasime juttu ja lasin põlvelt 371 silma. Täpselt nullis. Aga püstiasend oli mul siis juba võrdlemisi hea. Ütlesin, et ma tunnen, et lasen nüüd meistrinormi täis. Tahtsin lasta ikka jupp maad rohkem kui 340 silma. Hakkan siis laskma ja mul jäi veel üks lask lasta, aga Laar istus taga, tal oli 100-kordne suurendus, millega kogu aeg märklehte vaatas ja ise liitis ikka saavutatud silmi kokku. Üks lask jäi mul veel lasta ja Laar ütleb: „Tead, Jaan-poeg. Ma soovin sulle õnne – meistrinorm on täis! Sul üks lask jäi, minupärast lase see või õhku.“

Sa vaata, kui rumalasti! Sest ta tegi liitmisel aritmeetilise vea. Mul ei olnud meistrinorm veel täis, oli vaja veel viis silma lasta. Võtsin püssi, muidugi ikka sihtisin ja kõik, aga ikka hooletu lask oli, lasin seitse silma. Kokku sain õnneks 1102 silma, kaks silma üle meistrinormi.

Kui siis võistlustelt ühel hommikul kell kuus Tallinna Balti jaama jõudsime, võttis meid mürtsuva muusikaga vastu „Tööjõureservide“ puhkpilliorkester. Ühingu ülemused, kooli juhtkond – palju rahvast oli kohal. Tõesti nii see oli 1952. aasta kevadel, et meid, laskureid, tõsteti õlgadele nagu olümpiasangareid. Ja muidugi palju lilli oli…

Kui järgmisel päeval kooli jõudsime, astun peauksest sisse ja vastasseinas on suur loosung: „Üheksanda grupi õpilane Jaan Niinep täitis üleliidulistel võistlustel Lvovis Nõukogude Liidu meistersportlase normi!“. Siis sain meistrimärgi endale rinda – see oli kõigi noorte poiste unistus meie ajal, et saada endale see terashall ilus märk. Kõige ilusam märk! Ja see tegi mul edaspidises elus ka kõik teed lahti. Näiteks spordi eest sain Nõukogude Liidu riigi käest neli korterit.

Sõjaväes Valgevenes

1953. aastal tuli sõjakomissariaadist mulle ajateenistuse kutse. Sõitsime Leningradist loomavagunites viis ööd-päeva, siis ühel hommikul hästi vara pimedas aeti meid vagunitest välja, olime Valgevenes Barissovis, Minskist 70 kilomeetrit. Taheti mind mereväkke saata. Komissariaadis, kui arstlik komisjon oli ära olnud, dokumendid vormistatud, ütleb alampolkovnik Martin pabereid vaadates, et: „Kuulge, mis te nalja teete – siin on noor mees, meistersportlane laskmises, meil aga on häid laskureid kodumaale vaja – ja teie panete ta mereväkke!? Kohe tema dokumendid jalaväkke ümber vormistada!“

Mereväes oli teenistus neli aastat, siis oleks mul kadunud kõik see laskesport elust ära. Ja jumal tänatud, et ma sattusin teenima Valgevenesse, sest Valgevene NSV laskespordi tase oli umbes sama kõrge kui Eesti NSV vastav tase. Sõdurielu oli mul neli kuud, siis algasid seal kohapeal treeninglaagrid ja võistlused ning suvel sõjaväeringkonna võistlused Minski lähedal. Mind vaadati teatud imestusega, et esimese aasta sõdur ja meistersportlane!

Meie diviisist oli üks vanemleitnant sõjaväeringkonna koondises, siis võeti veel kaks meest ja ka mind koondisse. Algas tõesti kõva treening.

Lvovi võistlustel 3 x 40 standardis püstitasin kaks Valgevene sõjaväeringkonna uut rekordit – kogusummas 1141 silma ja püstiasendis 372 silma. Pärast võistlust jõudsime oma väeossa tagasi ja ma sain ohvitseridega nüüd hästi läbi, ega nad olid tegelikult suurepärased inimesed. Eks harjutusi oli kavas ka palju. Väikekaliiber vabapüss ja täiskaaliiber vabapüss – nendes olin alati kas esimene või teine, nii et olin alati sõjaväeringkonna koondises raudselt sees.

Sõjaväeringkonna võistlustel olen oma silmaga näinud marssal Timošenkot, kes oli Valgevene sõjaväeringkonna ülem. Ta oli laskesportlaste juures tiirus enne armee üleliidulisi võistlusi. Valgevene NSV meistrivõistlustel saavutasin kolmel suvel kokku viis meistritiitlit. Sõjväeringkonna meistriks tulin kuus korda. Eesti meistri kuldmedaleid on mul ainult kaheksa. Hõbedat ja pronksi on rohkem, kokku 24. Sellepärast, et minu ajal oli Eestis ees nii kõva mees nagu Enn Meriväli.

Kõige edukam võistlus oli mul 1959. aastal „Tööjõureservide“ üleliidulised Vilniuses. Väikepüssis 3 x 40 sain ainult kaks esikohta ja kogusummas jäin teiseks. Harjutuse esikoha eest kingiti tavaliselt kas fotoaparaat või „Sportivnõi“ käekell. See maksis tookord 50 rubla. Täiskaliibriga tuli mul lamades 389 silma, esimene koht. Põlvelt 377 silma, jälle esimene. Püsti 344 silma, esimene. Kokku 1110 silma ja esikoht. See oli mul kõige suurem saavutus, et ühel võistlusel saavutasin kuus esikohta.

Treenerist „kraavihalliks“

1956. aastal tulin sõjaväest tagasi – rind medaleid täis. 1. jaanuarist 1957. aastal sain „Tööjõureservide“ treeneri koha. Johannes Laar ütles, et tähtis on, et eelkõige ma ka ise edasi võistlen. Samal ajal moodustati Tartumaal, Kaagveres Luunja sovhoosis „Tööjõureservide“ põllumajandusliku kallakuga kutsehariduse kool. Sinna toodi ainult poisse, kes olid internaatkoolides, esimesest kuni kaheksanda klassini. Sügisel alustasime treeninguid ja veidi rohkem kui aasta pärast võitsime juba Tallinnas võistlustel laskmises kõik teised koolid ära. Kavas oli kaks harjutust – 30 lasku lamades ja 3 x 10 standard.

Vahepeal töötasin neli aastat EPT Tartu rajoonikoondises, olin „Tööjõureservides“ treeneriameti maha pannud. Töö maaparanduses oli füüsiliselt raske, kümme tundi päevas sai ikka vähemalt tööd tehtud. Aga olin noor mees, jõudu jätkus. Ühe kuupalgaga võisid endale osta televiisori, kusjuures elamisraha jäi ka veel järgi. Mina ostsin esimese asjana endale kohe magnetofoniga raadio.

Ükskord helistas Tartu rajooni spordikomitee esimees Endla Peets ja kutsus Elvasse Tartu rajooni spordikooli treeneriks. Kahetoaline korter Tartusse anti ka veel. See sai otsustavaks. Endla Peetsi auks peab ütlema, et nad hoolitsesid oma sportlaste eest maksimaalselt! Esimene tööpäev Elva lasketiirus oli mul 1. oktoobril 1966. aastal.

Elva spordikoolis

Need seitse aastat, mis ma Elvas töötasin, oli mul kohe algusest peale vedamine. Esimesel aastal tulid Elva koolist sellised lapsed, kellest kaks said hiljem laskespordis suurmeistriteks – Ave Nigul ja Mati Nigul. Esimesele treeningule tuli poolsada last. Üks valge mütsiga kuuenda klassi poiss – Mati Nigul on tema nimi – saavutas nõukogude ajal rahvusvahelise klassi meistersportlase nimetuse. Ja kui ta juba üle 40 aasta vana oli, jätkas ta võistlemist tänases Eesti riigis, kuni täitis veel kord uue rahvusvahelise klassi meistersportlase normi.

Ka tema õde Ave Nigul on väga andekas ja väga edukas laskur. Mati Nigul oli esimene Eesti koolinoor, kes 1969. aastal Jerevanis koolinoorte üleliidulisel spartakiaadil laskespordis medali saavutas. Ka Andrei Reppo kasvas heaks laskuriks. Jerevanis olid neli püssilaskurit kõik minu lapsed. Rudolf Virolainen saavutas ka püstolilaskmises hõbemedali. Koolinoorte koondise peatreener Enn Rusi oli väga-väga rahul.

Kui läksin Elva Keskkooli õppealajuhataja juurde õpilastele vabastust küsima, et vaja jälle minna treeninglaagrisse ja võistlustele – siis ei olnud kunagi takistusi, sest laskurid õppisid hästi. Neid toodi koolis ikka eeskujuks. Laskmine on juba kord niisugune spordiala, kus harrastaja peab olema äärmiselt distsiplineeritud inimene. Siin on ikka relva ja padruniga kokkupuude, ei saa uisa-päisa asjasse suhtuda. Kui sa tahad midagi tõsist saavutada, siis tuleb ka väga tõsiselt töötada.

Täpsus, kohusetunne ja nõudlikkus iseenese vastu on vajalik eriti spordis, kuid ka elus. Seos on vastastikune. Kuulus pikamaajooksja Emil Zatopek ütles kord, et tema sportliku edu alus on tugev treening ning oma koduste tööde-toimetuste täpne täitmine!

Muidugi on tähtis närvisüsteem – et sa ei ole pabistaja, nõrganärviline. Kui sul hakkab süda kõvasti lööma, pulss tuleb asendisse sisse, siis ei saa püssi kuidagi seisma ka jätta, et head lasku teha. Kui närvisüsteem on nõrk, siis ei tasu üldse laskespordiga tegelda, oma aega raisata.

Kutsutuid on palju, kuid väljavalituid vähe

Mul käis palju lapsi treeningult läbi, kuid edasi jõudsid võrdlemisi vähesed. Koos Heli Rassiga tuli esimesele treeningule näiteks 8-9 tüdrukut, aga püsima jäi Heli Rass üksinda. Ka Ave Nigul tuli kümneliikmelise tüdrukute rühmaga ja jäi püsima ka ainsana.

Heli Rassi emaga ma suhtlen juba mitukümmend aastat, iga kuu kord või kaks me vestleme. Oleme koos tema tütre mälestust püüdnud väga kalliks pidada. Ma käisin ju kogu aeg Heli Rassi mälestusvõistlustel. Alates 2010. aastast loobusin, tervislikel põhjustel.

Elvas olid meil treeningtingimused võrdlemisi viletsad, kui ma tööle läksin. Oli ainult see eest lahtine 50-meetri tiir. Mingit kütet ei olnud, polnud ka mingit valgustust. Sügisel läksid ruttu ilmad pimedaks Lasketiir on kesklinnast küllalt kaugel, kuna lapsed pärast kooli veel tiiru jõudsid.

Pühapäev oli koolist vaba päev, siis said lapsed juba hommikul kell 10-11 tiiru tulla. Ja talvel on ju külm. Nad käisid väljas ainult ühte-kahte seeriat laskmas, kui just paarkümmend kraadi külma ei olnud. Siis jälle sisse sooja. Ülejäänud aja tegime selles väikeses majas kuiva trenni. Ja kes sul siis viitsib päevast-päeva seda kuiva trenni teha, põlvelt ja püsti. Lamades asendist me ei teinud, sest ei olnud sellist pinda.

Paremad tegid kuiva trenni väga isuga, kuid mitmed käisid natuke ja jäid ära. Käisid kuu-kaks-kolm ja oli näha, et midagi temast ei tule ja mõne saatsin ise ka minema. Tihti soovitasin mõnda muud spordiala. Nagu oli üks Elva poiss – Nikolajev. Närvisüsteemi seisund oli tal niivõrd vilets, et treeningul lasi välja kõvad summad, aga nagu võistlus oli, siis kohe palju-palju viletsamalt. No ja poiss hakkas siis jooksmist harrastama, kergejõustikus käima. Hiljem lõpetas ta ülikoolis arstiteaduskonna ning saavutas jooksualadel meistersportlase kandidaadi normi.

Peeter Teinfeldt elas Peedul, lasketiiru oma neli kilomeetrit käia. Ja siis ma ostsin talle spordikooli rahadega abimootoriga jalgratta, et poisil oleks lihtsam lasketiirus käia. Ta oli ka väga andekas, aga ta jättis tulemuste saavutamise siiski selle mõtte hoolde, et – ah, küll ma ikka ära lasen, ega mind keegi minema ei saada siit Elva lasketiirust. Tuligi välja, et teised hakkasid aegamööda temast paremini ja paremini laskma ja meistersportlaseks ta ei saanudki. Ometi lasi ta poolteise aasta treeningu järel väikepüssi suures standardis 563 silma. Kahjuks paljud andekad inimesed lihtsalt oma mugavusest on ka laisad. Ja kellel eriti annet ei ole, see siis rügab tööd teha, higi otsaees. Noh, elu on juba kord niisugune.

Uus ala uues Elva lasketiirus

Mina lõpetasin oma laskmise 1969. aastal, kui osalesin viimast korda Eesti meistrivõistlustel. Olin 18 aastat laskespordis aktiivne olnud. Kui Elva lasketiiru läksin, siis oli seal ainult see väike maja valmis, 50-meetri lasketiir ning kolmesaja meetri tiir tehti ka ruttu valmis, et siin saaks Eesti meistrivõistlusi läbi viia. Tallinnas ALMAVÜ lasketiirus Mustamäel enam lasta ei saanud, sest kuulid lõid rikošetti, kuid kõrval käis suur elamuehitus. Ega Mihkel Päärde oli Elva lasketiiru ehitamisel nahaal – peaasi, et asi sai tehtud, kuid kas tegija inimene oli rahul või ei olnud rahul, see teda ei huvitanud.

Mihkel Päärde mõtles välja ühe asja, mis oli alguse asi siin Elva uues tiirus. Ta kutsus kokku vabariigi paremad püssilaskjad täiskaliibri püssis. Armeepüss oli siis juba dioptriga, see on siis sõjapüss. Seal tuli lasta sõjapüssi 3 x 20 ja täiskaliiber vabapüssi 3 x 20. Hakkasime siis laskma, Eesti koondise poisid ja kõik. Mina võitsin sõjapüssi ära. Ei olnud palju – 547 silma. Aga tol ajal oli see uus asi ja mul ei olnud püssigi, Heino Mäesalu andis oma laskesuusatajate püssi. Sellega võis ka lasta. Ja täiskaliiber vabapüss, seal oli mul oma püss ja seda ma lasin üldiselt hästi – 565 silma ja põlvelt – 183 silma (kordasin Eesti rekordit). Kaks resultaati liideti kokku ja Jaan Niinep tuli seekord esimeseks. See täiskaliibri rada võeti mingil ajal Elva tiirus maha, väga kahju muidugi, sest see oli üks ilus laskmine! Ikka kõva pauguga püss. Elvas oli ainult kaksteist kohta, aga Moskvas oli tulejoonel 50 kohta – see oli nagu sõda. Ma saagisin revolvripadruni kesta lühemaks ja sulgesin ilusasti kõrvaaugu kinni. Mulle kõrvaklapid ei meeldinud, mina neid ei kasutanud.

Õpilastel medaleid palju-palju rohkem

Võistkondlikke Eesti rekordeid oli mul kokku 28. Individuaalselt lasin kord Moskvas põlvelt 385 silma, kusjuures viimane lask oli kaheksa peal. See oli oma seitse aastat Eesti rekord. Üldse kokku sain 65 medalit, aga see kõik on vähe – mu õpilased saavutasid medaleid palju-palju rohkem. Muidugi püssilaskmises on lihtne medalit saada, sest kui üks asi ei õnnestu, siis teine asi õnnestub ja hea õnne korral saad kohe neli kulda. Meil Elvas olidki peamiselt püssialad.

Üldkehalist treeningut ma eriti ei teinud, olin noorena ise selle koha pealt loll. Muidugi NSV Liidu koondis, kes käis meil pidevalt igal suvel Elvas treeninglaagris, nemad ikka tegid. Nüüd on see asi teiseks läinud. Aga on ka selliseid andekaid laskureid, kelle organism ja psüühika on otsekui laskespordi jaoks loodud, teatud asjad tulevad neil välja nagu iseenesest. Enamus peab aga palju treenima.

Richard Anton ütles mulle mitu korda: „Vaata nüüd Jaan ise – sinul ei ole kõrgemat haridust, midagi on ja midagi ka pole – nii nagu minulgi. Aga sinu rühma lapsed saavutavad üleliidulistel koolinoorte võistlustel kokku kaheksa kuldmedalit ja teisi medaleid ka. Ütle, kuidas sa oma õpilased hästi laskma paned?“

„Ega mina ei panegi – nemad ise lasevad. Aga treeneril peab olema lihtsalt ka õnne, nagu üldse inimesel peab ikka kuigipalju õnne olema. Maailma elu on niimoodi seatud, et ühel läheb kõik hästi ja libedasti, prohmakaid nagu ei olegi – nagu mina olen oma elu ära elanud – ja teine vaene muud ei saagi kui üks häda ja teine häda.“

Nüüd, 81-aastasena, läheb see aeg nii kiiresti. Üks tark inimene on öelnud: „Kui ma olin väike laps ja jooksin mängides koduõuel, siis oli päev mängudeks nii pikk, nii pikk. Jalad sibasid kiiresti, kuid aeg venis aeglaselt Nüüd vana mehena minu jalad käivad aeglaselt ja vaevaliselt, kuid aeg lippab kiiresti, aastad mööduvad lausa vilksatades.“