Jaak Volmer

Kasuks tuleb oskus pingutada ja ka teistega arvestada

Sündisin Tartu linnas 17. detsembril 1963. aastal. Lapsepõlv möödus Elvas, algul elasime tolleaegsel Komsomoli tänaval (sauna, meierei ja kino juures). See põnev keskkond andis oma värvid ka minu lapsepõlvele, omaealistega sai iga vaba aeg õues oldud ja tegeletud mis-iganes-plaanidega. Hiljem, juba kooliajal, elasime Kulbilohus.

Minu kooliaastad möödusid Elva Keskkoolis, kõik kooliga seotu on meeles ainult positiivsena. Juba igapäevane hommikune kodust kooliminek Arbi järve äärt mööda eemal kõrguva vana koolimaja poole oli nagu templisse minek. Õppimine raskusi ei valmistanud.

Esimesed kokkupuuted spordiga olid seotud Arbi järvel olnud uisuraja ja kiiruisutamisega. Ema ja isa olid tegelenud kiiruisutamisega ning kogu Eesti kiiruisutajate seltskond sai igal talvel kokku Elvas korraldatud kiiruisutamise võistlustel. Mäletan, kuidas 1976. aastal oli meil külas Ants Antson, kes oli just tulnud Innsbrucki olümpiamängudelt, kuhu teda oli kutsutud 1964. aasta olümpiavõitjana. Talvel lisandusid uisutamisele suusatreeningud ja suvel orienteerumisneljapäevakud.

Hilisemalt veel ka noorte matkajate kokkutulekud, Põuavälgu ja Kotkapoja sportlikud laagrid. Praegu võib tunduda, et tegemist oli ideoloogiliste üritustega, aga tol ajal me seda küll nii ei tajunud. Pigem oli ikka toredate sõpradega kohtumised maakonna ja vabariigi tasemel, koos sinna juurde kuuluva telkimiste, tantsuõhtute ja spordiga. Orienteerumise ja laskesuusatamise näol oli tegemist ikka sihikindla treeningutel käimisega. Oli oma kamp, oli põnev ja väljakutseid esitav aeg.

Vajaka oli headest kogemustega treeneritest

Jahilaskmise juurde jõudsin 13-aastaselt, ajal kui ma olin füüsiliselt võimeline ka relvaga ringi käima. Ilmselgelt ei saanud ma tookord aru, et vanemad oleksid mind kuidagi sundinud treeningutel osalema. Nüüd, järele mõeldes, oli see ikkagi vanemate poolt soosituna iseenesestmõistetav tegevus, mida tugevalt toetas tolleaegne spordikool ja kooli kehalise kasvatuse õpetajad.

Spordiga tegeledes kogukonna tuge tollel ajal nii ei tajunud, nagu see tänapäeval teemaks on tõstetud. Tookord lihtsalt kogu omaealiste aktiivne seltskond tegeles nende aladega.

Auahnus spordis midagi saavutada oli kindlasti olemas. Kriitika mõju väljastpoolt ei mäleta, pigem oli see enesest tulenev saavutusiha ja kompromissitus, mis tagant piitsutas.

Arvan, et kõige suuremad õnnestumised olid minu jaoks NSV Liidu juunioride meistrivõistlustel kahel korral hõbemedali saavutamine meeskondlikus kaarraja harjutuses. Omaette saavutus oli kindlasti ka NSV Liidu noortekoondisesse jõudmine ja seal täispikal hooajal osalemine.

Kindlasti jäi mul puudu väga heast kogemustega treenerist, tagasivaadates neid tol ajal Eesti jahilaskespordis ei olnudki. Olid head tingimuste ja keskkonna loojad, aga ala spetsiifikat tundvaid treenereid ei olnud. Ja tol ajal ei olnud kombeks õpilasi kuhugi kaugele spordikoolidesse saata.

Lõpetamine läks valutult

Aktiivse (tipp)spordi tegemise lõpetasin murrangulistel aastatel 1988 – 1990. Ühtäkki kadus ära üleliiduline võistlussüsteem. Rahvusvahelistel võistlustel osalemise karusell ei olnud veel avanenud. Kui vene ajal oli kogu see spordis osalemine riigi poolt kinni makstud, siis korraga oli kogu tegevusel hinnalipik küljes ja raha lihtsalt ei jätkunud. Samas oli juba peres juurdekasv tulemas, uus töökoht oma väljakutsetega ja nii see läks, ilma valudeta.

Ülikoolis, kehakultuuriteaduskonna lõpuaastatel oli kindel soov minna tegema sporditeadust jahilaskmise erialal. Aspirantuuri kohaks oleks olnud Kiiev, kuid Eesti taasiseseisvumisega jäi see variant kõrvale.

Tartu Ülikooli lõpetamise aastal, kui mul oli juba oma pere ja olin aktiivsest sporditegemisest taandumas, toimus Tartu Jahindusklubis tegevjuhi ametikohale konkurss, kus kandideerisin ja sain töökoha 30. aastaks.

Kõikidele spordihuvilistele ütleksin, et spordi ja kehalise liikumisega tuleb tegeleda eelkõige enese mitmekülgse arendamise eesmärgil. Kuna juntsu ei pruugi ja ei saagi neist asjadest aru, siis on siin vanematel eriti tähtis roll reguleerida, et nende lapsed kohe alguses ei satuks saavutusspordi karusselli. Oluline on lapse areng nii kehaliselt kui sotsiaalselt. Oskus pingutada, keskenduda, teiste lastega koos tegutseda, teistega arvestada. Need aspektid peaksid olema esiplaanil.

Olen Elva spordieluga kursis ja usun, et esimeseks kehaliseks arenguks on kõik võimalused olemas. Päris tippsportlaseni areneda… Ilmselt tuleb selleks ikkagi õigel ajal julgelt edasi, Elvast välja liikuda. Kindlasti ei puuduta see laskesporti, kus eeldused tippsportlaseks areneda on ka Elvas olemas.