Jaak Madi

Mulle istusid hästi hoolauahüpped!

Spordihuvi sai alguse kooliajal ja põhjuseks oli tolleaegne Elva kooli kehalise kasvatuse õpetaja Arnold Ots, tema pani ka kõige ulakamad poisid sporti tegema.

Koolis ma käia ei tahtnud, oli palju muid huvitavaid tegevusi. Kolmandas-neljandas klassis puudus täielikult huvi õppimise vastu, ei olnud selleks aega. Enne kui Otsa Arno võttis kätte ja tegi pätipoisist spordipoisi. Arno Ots oskas kõik marakratid – poisid sporti tegema panna ja sporti tehti innuga.

Kui spordiga tegelema hakkasin, siis tuli ka õppima hakata. Ega sportimine õppimist ei seganud, mina kodus ei õppinudki. Kuulasin tunnis korralikult ja oligi selge. Ainult kirjalikud tööd pidin kodus tegema. Sporditegemine tuli mul hästi välja ka ilma treeninguteta. Sai mitmeid alasid tehtud, muuhulgas ka suusahüppeid. Elvas oli 18-20 meetrine väike hüppetorn, hüppasid sealt põhja nagu matsti! Sai ka kaugemal võistlemas käidud. Rakveres oli 30 meetrine mägi, seal jalg värises, said ainult alla sõita, ega hüpata suurt ei julgenud. Eriti meeldis mulle võimlemine ja ujumine istus kõige paremini. Ujumisega oli niimoodi, et nagu Verevi äärde sain, nii kohe ujuma! Niipea kui kevade alguses jää ära läks, olid poisid kohe ujumas, jäätükkidega võidu. Suvel ei olnud kodus üldse aega olla, olin kogu aeg järve ääres.

Kahel korral on õnnestunud osaleda Eesti vettehüppajate koondisega tollel ajal väga prestiižikal NSV Liidu rahvaste spartakiaadil. Üleliidulistel võistlustel olid mul tulemused 30.- 40. koha vahel. Mul ei olnud head võistlusnärvi. Treeningutel läks väga hästi, aga võistlustel läks midagi ikka viltu. Jalg hakkas värisema või juhtus midagi veel. Sain vettehüppespordiga tegeleda kuus aastat, enne kui see ala Eestis hingusele läks. Mulle istusid hästi hoolauahüpped, tornihüpped eriti ei meeldinud.

Esimesel NSV Liidu rahvaste spartakiaadil, 1956. aastal Moskvas, osales Elva linnast kuus sportlast – neli vettehüppajat : Aivo Saar, Kalle Saar, Raivo Ereline ja mina ning jalgratturid Heldur Karro ja Rudolf Tamm. Järgneval, teisel rahvaste spartakiaadil 1959. aastal, olid Eesti koondise rivis Elvast Kalle Saar, Agu Tani, Jaak Madi, Silvi Perv-Ploom, Raivo Ereline.

Kui ma 1959. aastal rahvaste spartakiaadilt koju jõudsin, tuli minna kolmeks aastaks nõukogude armeesse aega teenima. Sõjaväeteenistus läbitud, oli mul huvi vettehüpetega jätkata, kuid spordiala treeningud olid minu suureks kurvastuseks Tartust ära Tallinnasse kolinud. Kui Tallinnasse tehnikumi õppima läksin, sai veel natuke aega vettehüppeid harrastatud, kuid astal 1968 võeti vastu otsus vettehüpete osakonna likvideerimisest vabariikliku spordiühingu Tallinna Kalev spetsialiseeritud ujumiskoolis. Põhjuseks oli vettehüpetele vastavate treeningbaaside puudumine Eestis ning Elva linnale nii palju kuulsust toonud spordiala kadus kahjuks Eesti spordimaastikult.