Ivar Olševski

Spordi sees peab olema, ilma ei saa

Olen poisipõlvest saadik kõikvõimalikke spordialasid harrastanud, alates kergejõustikust pallimängudeni. Mul juhtus nii, et kui Abja koolis kaheksanda klassi lõpetasin, pandi mind Abja rajooni spordikomitee esimeheks. No oli seal mul tegemist omajagu, olin väga noor, sporditegemine tuli mul endal ikka palju paremini välja kui see hull organiseerimine.

Abjas sai ka poksimist tehtud. Enne sõjaväkke minekut oli mul kõva lahing Eesti meistriga ja matš tunnistati viiki, olin nii uhke! Võistlus toimus Kilingi-Nõmme kultuurimajas. Mind poks väga huvitas, praegugi vaatan suure huviga telekast poksivõistlusi.

Pärast sõjaväge elasin Valga rajoonis ja sporditegemine käis mul siis Valgas. Valka oli mul kodust 20 kilomeetrit sõita, töötasin autojuhina, sõiduk oli omast käest võtta. Olin Valga linna võrkpallimeeskonnas ja käisin ka teistel aladel Valga eest võistlemas.

Ükskord, kui mängisime Valga võrkpallimeeskonnaga Eesti meistrivõistlustel, löödi mul ninast veri välja. See juhtus mul vabariigi ühe parema võrkpalluri Peep Raigi blokeerimisel. Raig oli vasakukäeline ründemängija, mina olin tookord kõva blokeerija. Tema hüppas ründel väga kõrgele, lõi palli minu käte vahelt läbi, mina kukkusin pikali maha ja ninast veri väljas.

Võistlusplatsil kodulinnas ja pealinnas

Elvasse tulles olin esialgu Elva Tarbijate Ühistus autojuht ning mängisin kooperatiivi meeskonnas võrkpalli. Tarbijate Ühistu esimees Leidla oli võrkpallihuviline ja kooperatiivil oli organiseeritud kõva võistkond, tegime EPT meestele ära.

Kergejõustikualadest istusid mulle teivashüpe ja kettaheide. Teivashüppes olin tolleaegse kõva tegija Kristjan Pirnpuu järel teine mees. Tema hüppas 3.50 ja rohkemgi, mina hüppasin ka ikka üle kolme meetri. Tiimann Heldur oli odaviskes mul konkurent, tema oda lendas ikka kaugemale. Mart Sikk oli ka väga kõva odaviskaja. Richard Anton oli olnud ka kõva teivashüppaja, aga siis, kui mina võistlesin, tema enam ei hüpanud. Aga kuulitõukes oli Richard ikka kõva käsi. Ega Anton oligi staadioni elanik, kõik aeg oli platsis, olime siis harjutamas või olid võistlused.

Elva linna spartakiaadid olid omamoodi huvitavad võistlused. Seal kogusid osalejad ju punkte, mida rohkem osalejaid oli, seda suurem punktiarve asutusele toodi. Kõik kontori naised käisid ka võistlemas, direktor ajas kõik välja. Inimene ei olnud elus ketast kätte saanud, viskas nii, nagu oskas ja välja tuli. Seal sai igasuguseid huvitavaid stiilinäiteid näha spordialadel. Ketas lendu – punkti on ju väga vaja!

Lisaks võrkpallile mängisin ka Elva väravpallimeeskonnas ja meil õnnestus oma võistkonnaga osaleda ka esimestel Eesti meistrivõistlustel väravpalli 11×11 [võistlusplatsi suurus] mängus. Esmalt võitsime esikoha spordiühingu Jõud meistrivõistlustel ja siis juba Tallinnasse jõudu proovima. See, et üks maavõistkond pääses Eesti meistrivõistlustele oli juba suur saavutus! Osales vist kaheksa võistkonda, Elva sai minu mäletamist mööda kas kolmanda või neljanda koha. Tallinna omadest ikka jagu ei saanud. Meeskonna mängijatest on meeles Peeter Uibo, Rein Abel, Eerik Müts.

Sai ka spordiühingu Jõud vabariiklikel kergejõustikuvõistlustel käidud Tartu rajooni esindamas. Osalesin mitmetel aladel. Tookord oli kergejõustikus kavas ka viievõistlus, see oli minu ala.

Tartu rajooni meeskonnaga olen osalenud ka veteranide Eesti meistrivõistlustel võrkpallis 1980ndate aastate alguses.

Spordipanus Vaikse ookeani laevastiku auks

Sporditegemine on olnud loomulik osa minu igapäevaelus. Millised olid aga minu toredamad sporditegemised – see oli sõjaväes! Olin armeeteenistuses NSV Liidu Sõjalaevastikus Vladivostoki lähedal, olin Vaikse ookeani laevastiku madrus. Vaikse ookeani laevastiku meistrivõistlustel õnnestus mul saavutada kaks rekordit – kümnevõistluses ja odaviskes. Ja selle auks demobiliseeriti mind ennetähtaegselt! Lasti varem tulema. Selle tunnistuseks anti mulle tähtis dokument, kus on ametlikult kinnitatud minu spordipanus Vaikse ookeani laevastiku auks ja luba sõjaväeteenistusest lahkumiseks.

Võistlused toimusid Vladivostokis ja käisin päev enne võistlusi ka linna peal patseerimas. Seljas olid mul moodsad alt laienevad püksid ja kingad jalas. Aga sõdurile polnud see ju lubatud. Patrull nabis mu kinni ja pandi kartsa reeglite rikkumise eest. Öö otsa olin kartsas, kus sain ka sõdurile ette nähtud traditsioonilise füüsilise karistuse. Aga nagu tulemused näitasid, minu võistlusvormi ja võitlusvaimu see ebameeldiv seiklus ei kõigutanud.

Kohe natuke kahju on, et nüüd on need vahvad sporditegemised möödas. Aeg on teine, sporditraditsioonid ja tegemised on tänapäeval teistmoodi, see on paratamatu.

Mina vaatan kogu aeg sporti televiisorist. Selleks on mul suur hulk eriprogramme olemas. Korvpall on põhiline, kõik teised alad ikka ka, poksimine meeldib ja tõstmist vaatan. Spordiprogramm käib mul mõnikord kohe päev otsa. Spordi sees peab olema, ega ilma ei saa!