Inna-Inga Kalmus
Spordiperekond on hea alus sportlikeks eluviisideks
Sündisin spordiperekonda teise lapsena 1966. aastal 17. septembril. Isa oli selleks ajaks treeneri ametit pidanud aasta. Spordikool oli Arbi järve äärses majas asunud 1966. aastast. Olin täiesti tavaline laps, kellel õnnestus suurema osa oma lapsepõlvest mööda saata Elva spordikooli rattabaasis Arbi järve ääres oma vanema õe Avega.
Kuna spordikool jäi meie lasteaiateele lihtsalt ette, siis ei olnudki varianti seda vältida. See oli üks ütlemata põnev koht. Rattabaasi kasutada oli neli tuba ja koridor. Välisuksest sisse astudes oli otse koridori seinas väike peegel, selle all veeämber ning kõrval ahi. Paremal oli treeneriruum ning sellest edasi treeneri tagaruum e. pimik, kus isa kõik oma tehtud fotod ka ilmutas. Koridorist otse asus suurem treeningruum, mille tagaseinas oli maast laeni kiiruiskude jaoks riiul. Ruumi põrandal olid rattasõidupukid. Koridorist vasakul asus remondiruum, mille lae all rippusid reas rattad pika lati küljes. Töölaual asetsesid kiiruiskude alused, millel need kinnitati teritamiseks. Tuba lõhnas rattakummide liimi järele. Otsaseinas olid pildid Ants Antsonist, uiske teritamas ja uisutamas Arbi järvel. Maja ees oli pikk raudtoru, mille külge seati rattad lenksupidi puhkama. Ka talvel sai tükikesed oma keelest selle lati külge jäetud, suurte poiste soovitusel.
Uisud, ratas, suusad, võimlemine
Esimesed uisud sain alla kindlasti selles majas ja sealt otse Arbi järvele proovima. Kuid tasakaalu harjutamine uiskudel oli meil tubane treening, kodus pandi uiskudele katikud peale ja kõndisime mööda tuba. Proovisin õe iluuiske, koolivenna panse, kuid alatiseks lemmikuks jäid kiiruisud. Selle lapsepõlve uisupisikuga olen mõnusalt välja purjetanud tänasesse päeva, talvel uisku ja suvel rulluisku. Ei ole ka suusatamine mulle võõras, vist kuuendas klassis läksin trenni Helve Riisalu juurde, talvel suuska ja kevadel/sügisel orienteerumine.
Jalgrattatreeneri tütrena õppisin rattaga sõitma hilja, 9-aastaselt. Meil lihtsalt ei olnud ratast ja saada seda kusagilt ka ei olnud. Seega juhtus nii, et keegi tõi spordikooli juurde “Školniku” ning jättis selle sinna. Sellest saigi meie esimene jalgratas, mille peal sai sõit selgeks õpitud. Hiljem alustas mu vend Marek oma jalgratturikarjääri just selle rattaga. Koolis kujunes minu lemmikuks iluvõimlemine, õpetaja Aino Randveri käe all. Uue koolimaja külmas väikeses võimlas ja rööbaspuudel.
Esimesed rublad teenisin talikrossidel
Olime lastena alailma kaasas võistlustel, laagrites. Kõikidel koolivaheaegadel oli jalgrattalaagrid ja toitlustamine käis talongidega Elvas erinevates kooperatiivi toidukohtades: restoranis “Elva”, vanas sööklas, suviti uue koolimaja all olevas sööklas. Pikad igasuvised sõidud Saaremaa Velotuurile isa külgkorviga mootorratta korvis, ikka meie kolmekesi Ave, Marek ja mina külgkorvi, ema tagaistmel, jalgrattapoisid veoauto kastis puldani all ning minek.
Oma esimesed rublad teenisin talikrossidel (esimene oli 1973.aastal) võistlejate numbreid lugedes, seda tegid meie pere tüdrukud läbi aja kõik. Talved olid siis külmad – vildid jalas ja vatijopp seljas, et ära ei külmuks, kui oma kontrollpunktis pidi seisma. Mul tuli veel koduski tegeleda võistlusnumbritega. Kasutatud numbrid, mis ära pesti, tuli mul ära triikida.
Liikumine on edu pant, tantsimisest tuletõrjespordini
Olin alati tahtnud rahvatantsu tantsida, kuid see õnnestus alles 9. klassis, kui meile tuli noor õpetaja Puhjast ja hakkas tantsupeoks ettevalmistuse tegema. Tantsisime kultuurimaja rühmas, kuid peole me tol korral ei saanud, sest õpetaja pidi valima, kumma rühmaga läheb, kas Puhja või Elva. Ta valis Puhja.
Samaaegselt sai minust noor tuletõrjuja. Siiamaani on selge “sea sõra” tegemine. Võistlustel käisime Lätis ja mujalgi Eestis. Noori oli palju, kes sellist sporti Elvas harrastas. Kui Eestimaale saabus jõusaalide ajastu 90-ndatel, sai minust jõusaalifänn. Esimene jõusaal “Atlex” avati Tartus Tähe tänava lõpus. Ei pidanud paljuks varahommikuti marsaga Tartu sõita, et enne tööpäeva keha vormiga tegeleda. Hiljem tegid poisid (Marek, Tarmo, Aivar, Priit) Elvasse koolimaja keldrisse jõusaali “Tonic”. Samasse aega jääb ka minu ujumislembus Tartu ujulates, sest Elvas neid polnud.
Tuli aeg, kui populaarsust kogus rulluisutamine. Ja muidugi hankisin ma omale rullikad. Teid oli meie kandis kehvalt, aga sai ringi sõidetud ja otsitud lähedal olevaid võimalusi rullid alla panna. Sellest kujunes minu suvine lõbu ja talveks hankisin omale päris uisud, et taas jääle minna.
1990ndatel aastatel organiseeris isa koos Vana-Antoniga (Richard Anton) rattasõidupäevi: tillusõidud ja peresõidud. Ka minu vanemad lapsed Sandra ja Jüri-Jürgen osalesid peresõitudel koos vanaisa Haraldi, minu ema Aili, noormate õdede Kertu ja Mari-Liisiga. See spordiperekonda sündimine on kindlasti hea aluse andnud sportlikeks eluviisideks nagu öeldakse “ Liikumine on edu pant”, siis ikka ja taas tuleb oma füüsis tegevuses hoida, see lihtsalt on nii DNA-sse sisse kodeeritud.
