Illimar Pärn Lahti MK etapil 2011. aastal. Foto: erakogu

Illimar Pärn

  • Põhjamaade noorte meister suusahüpetes K70 mäel 2004. aastal.
  • Juunioride MM 31. koht HS100 mäel 2007. aastal.
  • FIS Cup 12. koht HS100 mäel 2009. aastal.
  • FIS suusahüpete kontinentaalkarikasarjas 22. koht HS127 mäel 2012. aastal.
  • Illimar Pärn Maailmakarikasarjas (World Cup) 50. koht HS130 mäel 2011. aastal.
  • MM 43. koht HS134 mäel 2011. aastal.
  • Mitmekordne Eesti meister suusahüpetes.

Kaalukaim tulemus on elupagas, mille sport andis

Sündinud olen 27. oktoobril 1988. aastal Tartus. Kodukohaks on Elva ning olen siin üles kasvanud. Elanud olen erinevates linnaosades – Õuna tänaval, Arbimäel ja Nooruse tänaval, kus lapsepõlves möödusid päevad enamasti õues kõiksugu mänge mängides ja sporti tehes. Olen käinud ka Elva lastesõimes ning mõlemas lasteaias – Murumuna ja Õnneseen.

Kooliaastad algasid Elva Algkoolis. Pärast neljandat klassi liikusin edasi Otepää Gümnaasiumi viiendasse klassi. Selline otsus sai tehtud seoses kahevõistluse ja suusahüpete treeningute paremate tingimuste loomiseks.

Aastal 2004. lõpetasin Otepääl põhikooli ning siirdusin edasi ametikooli Soome, Kuopio linna puidutisleri erialale. Kõik see oli seoses jällegi suusahüpete treeninguteks paremate tingimuste loomisega. Lõpetasin kooli puidutisleri paberitega 2007. aastal.

…saaks ikka kõrgemale mäele pikemale lennule

Esimesed kokkupuuted spordiga algasid varakult koos aktiivsete ja spordilembeliste vanematega. Isa Rain tutvustas kōike spordiga seonduvat, samamoodi ema Airi.

Sporditee algas kuue-seitsme aastaselt erinevate spordialadega. Nimelt Judo Do klubis Andres Pōhjala juhendamisel paralleelselt suusahüpete ja kahevōistluse treeningutel Tōnu Haljandi ja Andrus Ilvese juhendamisel. Sinna lisandusid ka kergemalt tennis, kergejōustik, korvpall, akrobaatika. Kaheksa-üheksa aastaselt otsustasin kahevõistluse kasuks. Erinevate treeningute ajad hakksid kellaajaliselt kattuma ja mingi hetk pidi otsustama, millega kaugemale pürgida. Eks ikka hüppamine pakkus rohkem pinget. Minu jaoks oli tähtis, et oleks lōbus ja saaks ikka kōrgemale mäele pikemale lennule.

Esimestest elamustest suusahüppemäel meenub, et hüppemäele viis mind esmakordselt isa Rain ja mul on hästi meeles, kuidas ma paninin oma väikesed botased suuremate suusahüppe saabaste sisse, et nōlvast alla lasta. Eredamalt on meeles veel kaks seika: Elva väikese mäe HS10 vist, kus hüppasin lappi peale ja hinge kinni ning suurema mäe esimene nōlv, kus nuki taha ei näinud ja maru järsk värk oli.

Mul oli õnn treenida väga heade treenerite käe all. Tōnu Haljand oli tõeline Legend ning Elva suusahüpete ja kahevōistluse looja. Andrus Ilves oli alguses tema abikäsi ning hiljem teatepulga edasi viija. Mōlemad mehed olid hingega ala juures.

Alustasin kahevõistlusega, kuid kuna mul suusatamine jäi hüpetele alla, siis pühendusin 14-aastaselt suusahüpetele. Tolleaegne Eesti koondise peatreener Hillar Hein pakkus mulle suusahüpete koondisega koos treenida ja laagerdada. Otsustasime siis spetsiaalhüpete kasuks.

Eeskujusid spordis oli mitmeid, kahevōistluses ja suusahüpetes andsid hoo sisse muidugi isa Rain Pärn, Ago Markvardt, Allar Levandi ja teised.

Hüppesaabas rebenes puruks

Suusahüppespordis olid minu võistluskaaslasteks-konkurentideks Jaan Jüris, Jens Salumäe, Kaarel Nurmsalu. Rahvusvahelisel areenil nimetaksin sportlasi, kes pidevalt minuga samal tasemel arenesid – Kanada hüppajad Stefan Read ja Boyd-Clowes Mackenzie, soomlastest Jarkko Määtta.

Suurematel võistlustel, MK etappidel ja karikasarjades pakkusid rahulolu võistlused, kus suutsin teise vooru pääseda ja punkte teenida. Üks meeldivamaid elamusi oli 2011. aastal pääsemine Lahti MK etapil pōhivōistlusele suurel mäel.

Võistlustel on juhtunud nii mõndagi, peamiseks üllatajaks on ikka ilmataat. Ühel kontinentaalkarikasarja etapil Zakopanes hüppas vōitja HS 134m mäel ainult 110 meetrit, kuna oli nii suur sula, et poisid lausa jooksid mäest alla. Pärast enda hüpet mōtlesin, et mis hüpe see nüüd oli? Aga lõppkokkuvōttes teenisin tookord karikasarjas 30. koha.

Päris huvitav kogemus oli Libereci MM, kus suure mäe ametliku treeningu ajal oli selline udu, et vaevu nägin oma suusaninasid, rääkimata muust ümbritsevast.

Meeles on veel Nelja hüppemäe turnee Oberstorfi HS137m mäe etapp, kus proovihüppel kukkusin ja hüppesaabas rebenes küljelt täiesti puruks. Uut saabast kohe vōtta ei olnud ja nii saigi puuritud augud saapa nahka, sealt läbi veetud plastik “nipukad” ning tuli minna kvalifikatsiooni hüppama. Hüppasin ära, aga midagi head välja ei tulnud ning edasi ma ei pääsenud.

Vanemad on vundament minu sportlaskarjääris

Vaatasin neile alt üles ning proovisin ema ja isaga vähemalt sama heal tasemel mingitel aladel olla, kuid paraku siiani ei ole see veel ōnnestunud. Ilma vanemate toeta ei kujutaks ette, mis vōi kuidas oleks läinud. Isa Rain Pärn oli minu kahevõistluse/suusahüpete isiklik treener ala algusest kuni lõpuaastateni.

Ka kogukonna tugi oli hea. Elva linn ja suusaklubi toetas nii nagu võimalused olid. Perekond kõigega, milleks suuteline ning sõbrad ja tuttavad hoidsid pöidlaid. Kui õnnestus neid kõiki mõnikord ka tulemustega rõõmustada, tegi see mulle topelt rõõmu!

Kiituse ja kriitika mõju avaldus nii, et kellegi kiitus andis motivatsiooni juurde ja kõige suurem kriitik olin oma tegevuste juures mina ise. Vahest oli ikka endaga raske hakkama saada.

Vaim väsis lihtsalt ära

Kõige kaalukamaks tulemuseks oma sportlaskarjääris peaksin seda elupagasit, mida kahevõistlus/suusahüpped mulle 17 aasta jooksul pakkus ja kasvatas.

Tippspordist loobumine ei olnud lihtne otsus, aga siiski otsustasin tippspordiga lõpparve teha, kuna pidin endas liiga palju pettuma ja see ei pakkunud enam rõõmu. Võib-olla tegin otsuse liiga vara, sest ei osanud protsessi nautida, võtsin kogu asja liiga tõsiselt. Vaim väsis lihtsalt ära. Esialgu jätsin endale tagaukse paokile, läksin aastaks lihtsalt reisima. Et ehk puhastab pea ja jõuan selgusele. Jõudsin veel vaheaasta järel tagasi mäele, kuid otsustasin siiski tippsporti mitte naasta.

Kui hakkad tippspordi kõrvalt pere looma, ega ta lihtne ei ole, kõigil on oma ootused ja lootused, see rong käib pidevalt rööbastelt maha ja tagasi peale, kuid seal on rohkem kui üks vagun. Hästi palju on inimese peas kinni, kuidas ta suudab seda kōike käsitleda, kas oskab asju vabalt võtta ja nautida või siis mitte, usun, et see on võimalik.

Kas mul jäi midagi kripeldama? Eks ikka mōningad asjad jäid ja jäävad, kuid elu teeb oma ja elame edasi.

Sai tehtud mõned kõksud Tehvandilt

Hetkel teenin elatist kivifirmas Granitop, kus loome kivist tasapindu rahvusvahelisel tasemel. Tegelen ka vaiksetviisi erineva aktiivse tegevusega, lemmikuks on kujunenud lainelaua surf. Suusahüppemäele sattusin tagasi 2022. aasta suvel, kus sai tehtud mõned kõksud Otepääl Tehvandi mäelt. Oli väga eriline tunne ennast vaimselt jälle kokku võtta ja neerupealseid toita.

Minu soovitus, mis iganes sportimisel, olenemata tasemest ja vanusest, on sellest rõõmu tunda, nautida ja vajadusel elustiiliks muuta, siis tulevad tulemused iseenesest.

Kindlasti jälgin Elva spordi käekäiku, Elva üleüldse on mulle väga südamelähedane linn. Elva on spordi linn, seda on näidanud ja näitavad juba paljud hiilgavad sportlased! Hoidkem Elva spordihinge!