Hilja Noormaa (Peterson)
10.01.1930 – 27.08.2017
- Esikoht Moskvas toimunud NSV Liidu meistrivõistlustel Eesti koondise naiskonna koosseisus 4×100 m kombineeritud teateujumises (kas 1948. või 1949. aastal).
- Esikoht 1948. aastal Eesti-Läti-Leedu maavõistlusel naiste 4×100 m kombineeritud teateujumises. Võistkonda kuulusid Nora Neumann, Hilja Noormaa, Alma Ruljand.
- Kolmas koht 1948. aastal Eesti meistrivõistlustel Kalevi II võistkonna koosseisus koos Helle- Iris Roosma ja Alma Ruljandiga.
Olin 3-4 aastane, kui kolisime Elvasse Jõe tänavale, Elva jõe äärde elama. Seal oli tollel ajal ilus liivarannaga ujumiskoht. Ujuma õppisime nii, et esialgu korjasime rohelised lugad (veetaimed), millest tegime pundi, panime selle kõhu alla ja ujusime siis sellega. Jõe tänavas oli meie naabriks tolleaegne kuldujuja Julius Kangur, kes käis ka jões ujumas ja ükskord ütles mulle, et ma ei uju õigesti. Puusad tuleb allapoole lasta ja… Õpetas mind seal konna ujuma ja jõe sillalt ka stardihüpet. Rinnuliujumises käskis puusad ikka õigel kõrgusel hoida.
Tõsisemalt hakkasin ujumisega tegelema 15-aastaselt. Ujusin Verevi järvele ringe peale, vend sõitis paadiga ees ja mina ujusin tema järel. Kord, kui jälle oma ujumisringe tegemas olin, seisis seal purde peal Vello Tõnno koos ühe võõra mehega, kutsus mind enda juurde ja ütles, et Tallinna ujumistreener Uno Raud tahab näha, kuidas ujud. Neil tulevad Tallinnas võistlused, kas lööd kaasa? Ütlesin, et ma ei oska nii hästi ujuda. Uno Raud ütles, et pole midagi, ujute hästi, ainult et hingamine tahab harjutamist. Sain dressid, tennised, ujumistrikoo ja ujumismütsid ja nii need tõsisemad treeningud ning võistlemised alguse saidki.
Tollel ajal peeti palju tähtsaid võistlusi just Elvas Verevi ujulas. Oma esimesel võistlusel ujusin 100 m rinnuli ja tulin esimeseks. Konkurendid olid kõik kõvad tegijad, juba vanad kalad. Valgast olid võistlemas ka tugevad ujujad õed Senta ja Evi Bremse, neile tegin ära. Keda vaja võita oli, neid võitsin ka.
Eesti ujumiskoondise treeninglaager oli Elvas. Ööbisime Ungvere majas, seda enam pole, praegu on sellel kohal Olerexi tankla. Minul tuli just see aeg kõrvapõletik ja ujuda ei lubatud. Käisin öösel salaja ujumas, panin kummimütsi pähe. Seal tuli aga õiendamist, et Noormaa käib öösel ära. Treener tuli järve äärde vaatama, nägi, et käin öösel ujumas. Noomida ei saanudki. Ujumistreeningud olid Verevi järvel 400-500 m ringil. Treenerid seisid hüppetornis ja juhendasid sealt siis ujujaid kõva häälega.
Mulle istusid rohkem pikad distantsid – 400 m ja 800 m rinnuli. Olen võitnud palju esikohtasid individuaaldistantsidel, kuid parimaks tulemuseks pean Moskvas toimunud üleliiduslistel võistlustel naiste 4×100 m kombineeritud teateujumises Eesti naiskonna koosseisus saavutatud esimest kohta. Mingil põhjusel võistlemisest loobuma pidanud meie koondise esinumbri Nora Neumanni asemel pandi tookord mind esimest vahetust ujuma. Oi, olin ikka väga ähmis kui teada sain, et pean ujuma. Kuid teatevahetuse andsin üle esimesena.
Üks erilisemana meelde jäänud ujumisi oli 1949. aastal Bakuus toimunud Komsomolskaja Pravda auhinnavõistlus. Võistlus toimus väliujulas, kus vee peal hõljusid õlilaigud. Enne starti püüti siis neid õlilaike sealt vee pealt ära korjata. Vesi lõhnas ebameeldivalt ja oli jube soolane, süda läks pahaks, aga ära tuli ujuda ja endast kõik anda. Seal mul väga hästi ei läinud, sain kolmanda koha.
Kui 1949. aasta märtsis Bakuust võistlustelt koju jõudsin, sattusin küüditamise küüsi, mind koos ema ja vanaemaga küüditati Elva raudteejaamast. Elasime vaeselt, olime nõukogude ideoloogia järgi proletaarlased, polnud vara ega rikkust. Aga näed, oli pealekaebaja ja oligi minek. Kõik oma ujumise karikad ja diplomid pakkisin ka kohvrisse kaasa. Kui sellel pikal teekonnal meid laevaga mööda Irtõši jõge edasi viidi, võtsin vahepeal korra oma kohvri lahti. Peitsin pärast kohvri mamma selja taha, kuid järgmisel hommikul oli see läinud.
Kaheksa aastat sai Siberis oldud, rasket metsa- ja palgiparvetamise tööd tehtud, tagasi tulles töötasin Elva teraviljasalves. Sai natuke ikka sporti tehtud ka, asutustevahelistel võistlustel olin alati platsis, mis vaja teha oli, ujumas ja suusatamas. Richard Anton kutsus mind veel ujumistreeneriks ka, aga ei tahtnud mina minna.
