Herold Saare

Herold Saare sündis 11. aprillil 1930. aastal Tartus. Kooliteed alustas ta Meeri algkoolis, seejärel õppis Tõravere algkoolis ja H. Treffneri gümnaasiumis, mille lõpetas 1948. aastal. Pärast gümnaasiumi lõpetamist jätkas ta õpinguid Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas, mille lõpetas 1954. aastal kirurgia erialal. Esimeseks töökohaks oli Herold Saarel Ulila Arstlik Tervishoiupunkt, kus ta asus 1954. aastal tööle juhatajana.

1955. aastal asus ta tööle Elva rajooni tervishoiuosakonna juhatajana, 1956. aastal alustas kirurgitööd Elva haiglas. Aastatel 1957-1964 oli Herold Saare Elva haigla peaarsti asetäitja ravija profülaktika alal, 1965 – 1976 töötas ta Elva haiglas kirurgiaosakonna juhatajana ja 1976-1992 Elva haiglas kirurgina. Alates 1993. aastast oli Herold Saare pensionär.

Herold Saare suureks hobiks oli sport ja arstina töötades jätkus tal aega korraldada erinevaid sportlikke ettevõtmisi nii Elva haiglas kui Elva linnas. Meelisspordiala oli pikamaaujumine ja talisuplus, milles ta saavutas suure edu, kaasates enda ümber palju huvilisi. Hobideks olid ka jahindus ja numismaatika. Aastal 2000 valiti Herold Saare Elva linna aukodanikuks. 2008. aastal andis Eesti Vabariigi president talle Eesti Punase Risti IV klassi ordeni tervishoiu edendamise eest.

Herold Saare on alati aktiivselt kaasa löönud Elva linna tegemistes. Ta pole kunagi kuulunud ühtegi parteisse ega erakonda. Aastal 1993. valiti Herold Saare Elva linnavolikogu esimeheks ja ta on olnud kauaaegne Elva linnavolikogu liige. Lisaks sellele on ta kaasa löönud erinevate ühingute ja seltside tegevuses. Herold Saare on Elva huviala- ja kultuurikeskusele Sinilind nimeandja, tema eestvedamisel avati Elvas mälestuskivi küüditatutele. Paljud kolleegid ja patsiendid meenutavad veel tänaseni tänutundega lugupeetud kirurgi, kes tegi oma tööd suure südame ja entusiasmiga.

Ville Oengo jutuajamisest Herold Saarega 2014. aastal

Minu perekond

Minu kadunud ema oli pärit Voldist, oli koolmeister. Mu isa oli Meeri kandis koolijuhataja, pärit oli ta Sangastest. Pikamaaujumisest ja talisuplusest rääkides tuleb juttu teha minu vanemast vennast, kunstnik Raimost, kes oli Tartu kunstikooli õpetaja ja minust seitse aastat vanem. Tema ujus ikka vee all üle jõe edasi-tagasi. Mõõtsin ära, et jõe laius meie kodu all oli kakskümmend kaks meetrit. Mina proovisin tema järgi teha, sain ühe otsa ära teha ja mulle aitas küll. Vend läks vavabatahtlikult Saksa sõjaväkke, aga kui Saaremaal hakati neid vabatahtlikke Saksamaale vedama, oli tema kange mees, hüppas vette ja ujus siis kodumaale tagasi. Pärast seda hakkasin mina ka mõtlema selle peale, et mis „vend“ minagi olen? Kui ma ei uju korralikult! Vanemad vennad ikka annavad eeskuju.

Kui ma 1955. aastal arstina Elvasse tulin, siis olin juba kõva ujuja. Mis puutub ujumisse, siis olen mõelnud, et meid oli üheksa last perekonnas, vanemad olid õpetajad ja kõik üheksa last elasid sõjaaja üle. Kuigi kaks venda jäid Läände. Aga nad elasid ikkagi üle kaheksakümne aasta vanaks. Nähtavasti tänu ujumisharrastusele meie peres. Tartu ülikoolis käies sai ujutud Emajõe basseinis. Seal olid kavalad mehed 20- meetriste radadega ujumisbasseini rajanud. Ütlesid, et tegid sellepärast 20-meetri pikkuse rajaga basseini, et siin ei hakataks vabariiklikke võistlusi korraldama .

Ujumisega hakkasin korralikult tegelema Tartu ülikoolis kahekümne aastasena. Ega ma suurt võistlussporti ei teinud. Mind huvitas ülikoolis mu enda kopsumaht, mis oli mul tollal peaaegu kuus liitrit. Olin selle tasemega väga rahul. Kooliajal sai sõbraga Elvas ujumisvõistlustel niimoodi käidud, et istusime tema maja rõdul ja vaatasime sealt siis võistlusi. Koolipoisi asi, nii sai odavamalt. Elva Verevi järve ujula 10-meetri hüppetorni ülevalt, viimaselt platvormilt panin ikka pea ees hüpetega alla kogu aeg. Pea ees hüpates saab pea kohe vee alla, aga hüpata jalad ees… Vaat kui jalad juba vett tunnevad, siis tead, et pea saab vette poolteist meetrit hiljem, no parem on siis juba kohe pea ees hüpata!

Kes mind alati Elvas toetas, oli Richard Anton. Kõva spordimees, saime temaga väga hästi läbi. Tema oli selline mees, et sa pidid kohe tema järgi joonduma. Richard Anton tegi ise sporti ja oskas teisi organiseerida.

Pikamaaujumine

Pikamaaujumises oli minu lemmikasi üle Peipsi järve ujumine. Esimene kord oli 1964. aastal. Elva veespordi mees Enn Kangur tuli minu juurde niisuguse jutuga, et kuule, doktor Saare, sina vett ei karda, tule üle Peipsi järve ujuma. Mehikoorma juurest oli start, kolm kilomeetrit ujumist. Mina ujun rinnuli, selles stiilis kohe tunned, et jõudu on rohkem. Ujusin siis sealt ilusasti üle ja tulin umbes kahekümne osavõtja hulgas teisele kohale. Aga vene rahvusest komissarid tegid seal veidi sohki ja sättisid minu lõpuprotokollis hoopis neljandaks. Eks vene ujujaid oligi rohkem. Ja nii sai kolmteist aastat järjest käidud üle Peipsi ujumas, kuni 1977. aastani. Venelased võtsid sellest üritusest väga suure huviga alati osa. Organiseerija oli Tartu Rajooni Kehakultuuri ja Spordikomitee esinaine Endla Peets.

Ja siis hakkasid Eestis toimuma kõiksugused pikamaaujumised. Näiteks Viljandi järves sai seitse korda ujutud ja kõik need Eesti pikamaadistantsidega järved sai läbi ujutud. Omal ajal lugesin kokku – kolmkümmend kaheksa Eesti järve sai läbi ujutud. Näiteks Saadjärve distants oli kolme kilomeetri pikkune. Ujutud sai ka mööda Pärnu jõge seitse kilomeetrit pärivoolu. Pärnu jões sai muidugi treenitud ka.

Tallinnast Helsingisse ujusime. Soomlasi oli viisteist ja meid oli ühe võrra vähem. Soomlased organiseerisid selle asja ja enne Helsingit pandi laevaliiklus seisma. See oli väga hea. Kõik ujujad olime ühekorraga kogu aeg vees, no rinnulistiilis see ei olnud väga kohutav. Söök-jook ei tulnud meeldegi, ega ei tundnud vajadust. ka. Ükskord oli jälle Soome poolt üle mere ujumine ja siis oli suur lainetus, lained olid vastu. Aga mina avastasin selle nõksu – vee alt lainest läbi. Ja tõesti – nii oli väga hea ujuda ja soomlased võtsid ka sellest õppust.

Ka Vahemeres olen käinud, Aadria meres. Mitmes linnas, peaaegu kogu see mere ranna pikkus sai lõpuks läbi ujutud. Eesti rahandusministriga käisin seitse aastat kogu aeg koos ujumas ja olime „sina“ peal. Ja teine mees, kellega me olime „sina“ peal, oli ooperilaulja bariton Georg Ots. Kui tal vähegi vaba aega oli, siis ta tuli Vapramäele ja laulsime koos. Georg Ots käis Elvas korduvalt, suvitas Kulbilohus. Georg Ots ütles mulle nii, et: „Herold Saare, sul häält on, aga koolitust ei ole!“. Mina aasisin vastu : „Sul koolitust on, aga häält ei ole.“ Tegelikult oli tal väga ilus bariton. Hiljem ta väga enam muidugi võistlustel ujumas ei käinud.

Talisuplemine

Jääaugus suplemas käima hakkasin ma nimelt venelaste käest saadud innustusest, kui me koos seal Peipsi järvel olime. Ja nemad ütlesid mulle, et nemad ujuvad talvel kah. Ja mina küsisin, et kuidas – talvel? Nemad mulle, et sügisel hakkad järjest käima iga päev. Talvel iga päev kastad ennast kasvõi jääauku ja hiljem sul tekib selle järgi vajadus. Ja tõesti saigi käima hakatud ja hiljem tekkiski nagu vajadus kohe. Kohe tundsid, et pead tegema, muidu ei ole hea olla.

Ükskord võtsin kraadiklaasi kaasa ja kraadisin jääaugus vee temperatuuri ära – pluss kaks oli. Ütlevad, et nelja meetri sügavusel on temperatuur juba kõrgem, aga ma ei ole nii sügaval käinud. Mul oli talisuplemise koht Verevi järves ja Arbi järves laululava poolses otsas. Ise lõin tuuraga jäässe augu. Tegelikult oli nii, et kui sul jääauk oli olemas, siis oli järgmine päev väga lihtne uuesti seda lahti teha.

Jääkülmas vees olin maksimaalselt kuni neli minutit. Kui ma välja tulin, siis ma rätikuga ennast ei hõõrunud, soojatunne tekkis riietudes ise. Ega mina ei ole mingi talisupluse teadlane. Talisuplemist harrastasin ma ikka üle nelikümne aasta. Nüüd juba alates 2013. aasta kevadtalvest ei ole ma enam jääaugus käinud. Praegu olen ka juba kaheksakümmend neli aastat vana. Mina tegelesin talisuplemisega üksi. Ja kui tuli mõni, kes tahtis kaasa teha, siis ma õpetasin ja andsin nõu.

Elvas tegutses Herold Saare eestvedamisel Elva talisuplejate klubi aastatel 1973 – 1979. Verevi järves korraldati ka talisuplejate võistlusi ja demonstratsioonesinemisi, kus osalejaid oli ka väljastpoolt Eestit. 1972. aasta märtsikuus oli huvilisi kohal 400, kellest 63 talisuplejat käis ka vees. Kaugeimad külalised olid Krimmist ja Rostovist.

Herold Saare valiti 2003. aasta 10. jaanuaril taasloodud Elva talisuplejate Seltsi MTÜ aupresidendiks.