Henri Ariva

Sport käib minuga alati kaasas

Sündisin Tartus 1991. aastal 30. jaanuaril. Pärast Elva Gümnaasiumi 11. klassi lõpetamist 2009. aastal läksin Audentese Spordikooli, kuid tulin Elva kooli tagasi ning lõpetasin siin 2010. aastal 12. klassi.

Esmane kokkupuude spordiga oli esimeses klassis. Isa mängis kunagi palju võrkpalli ja tegeles ujumisega. Peretraditsioonidest meenub minu sporditegemise algusaastates see, kui enne magamaminekut oli vaja ema juuresolekul teha vennaga võidu kätekõverdusi, kükke, istesse tõuse.

Niisama lihtsalt see algus siiski ei tulnud

Ma päris täpselt ei mäletagi, kuidas ma judo trenni sattusin, aga ma arvan, et seda tutvustati koolis ja see oli ka esimene spordiala, millega sai lähemalt tutvust tehtud. Ema ja isa suunasid ikka trenni, päris niisama lihtsalt see algus siiski ei tulnud, aga mida aeg edasi, seda lihtsamaks läks ning tekkis rutiin ja tahe trennis kohal olla. Muidugi sai judo kõrvalt proovitud ka võrkpalli ja jalgpalli, mis mulle meeldis, aga selleks ajaks olid mu tulemused judos niivõrd head, et ma ei tahtnud neid ohtu seada. Võrkpalliga trenniajad aga klappisid ja nii oli mul iga päev treening või siis kaks.

Kuna väga suur osa lapsepõlvest sai veedetud trennides ja laagrites, siis loomulikult oli perekond väga toetav. Teatud aastatel olid praktiliselt igal nädalavahetusel võistlused ja ema oli see, kes tahtis alati kaasas olla. Isa oli sel ajal ettevõtja ning vahel olid tema nädalavahetused hõivatud, aga ta oli minu tegemistega kogu aeg kursis.

Medal sünnipäevaks – ilus punkt tippspordile

Kogu judopere on väga ühtehoidev ja kõik toetavad kõiki ehk siis igapoolne tugi on nii trennikaaslastelt, klubikaaslastelt ning otseloomulikult treeneritelt. Muidugi andsid oma panuse ka sõbrad, kes vahel võistlustele kaasa elama tulid.

Suurt rolli mängib spordis teatud sooritusteks mingi motiveeriv kõne või mingi sisemine rahu. Kriitika tihtipeale tõmbab sportlase motivatsiooni alla ja tahes-tahtmata mõjutab see kogu võistluse kulgu.

Otsest eeskuju mul spordis polegi olnud kuna olen olnud lihtsalt sihikindel ja tahtnud enda nime niiöelda suureks teha, et teised tunneks uhkust minu saavutuste üle. Aga muidugi on sportlasi, kellest ma pean lugu ja kes on minu jaoks olnud väga sümpaatsed ja ennast tõestanud näiteks Aleksei Budõlin.

Oma sportlaskarjääris pean kindlasti kõige kaalukamaks aastal 2004 võidetud Eesti meistri tiitlit ning Eesti parimaks nooreks judokaks nimetamist. Teisalt on oluline ka 2011. aasta meeste meistrivõistlustelt saadud teine koht, mis pani minu jaoks ilusa punkti tippspordile.

Judokarjääri lõpetasin aastal 2011, kuna 2009. aastal tekkis mul Audentese Spordikoolis südamelihasepõletik ja seda tänu oma liigsele agarusele. Seega viimane võistlus oli mul 2011. aastal 24. jaanuaril, kuus päeva enne minu sünnipäeva. Tegin endale sünnipäevaks kingituse, saavutades meeste meistrivõistlustel kaalukategoorias kuni 60kg teise koha. Aga kogu see võistlus tuli läbi raskuste, kuna vaim tahtis rohkem kui organism oli võimeline ning ma olin peaaegu aasta vahepeal vaid kõndimisega piirdunud, et ei tekiks mingeid tüsistusi.

Kui mul midagi judoajast kripeldama jääb, siis kahetsen, et 2004. aastal loobusin ühest võistlusest, kuna kartsin neid jutte, mis selle võistluse ja laagri kohta käisid. Ja tänu sellele ei saanud ma ka noorte olümpiale, mis toimusid tol aastal Maltal.

Kickpoks ja jooks – väljund rutiinist välja

Olen proovinud elus igasuguseid ameteid ja teed on vahepeal viinud ka välismaale, aga sport on minuga alati kaasas käinud. Kas siis jõusaalis käimine, jalgpall või jooksmine on siiani mind igal pool saatnud. Aastal 2018 sain isaks ja sellest ajast alates olen olnud ka Eestis. Praktiliselt igal aastal oleme vanade tuttavate ja trennikaaslastega mänginud jalgpallis rahvaliigat, mis on alati tore sündmus, kuna nii tihti ikka vanade tuttavatega kokku ei satu, et saaks koos ühiselt sporti tehes aega veeta. Jooksmine on olnud minu jaoks üks väljund oma mõtetele selgust saada või siis lihtsalt rutiinist välja saada ja tunda mõnu enda liigutamisest. Kuna olen ise aktiivne, siis ma ei poolda seda tänapäeva infoajastu laste nutisõltuvusi ja leian lapsele füüsilisi tegevusi.

Hetkel olen ettevõtja ja nii-öelda kuldsete kätega, tööd armastav inimene, kes otsib elus siiani seda õiget tegevust, mis tooks leiva lauale ning mis oleks minu jaoks väljakutsuvam. Aga seoses spordiga olen rohkem harrastaja, kuna lapse ja töö kõrvalt sellist ajalist panustamist on raske näpistada. Aga olen alguse teinud näiteks kickpoksiga, sest mulle meeldib kontaktsport, kus vastutad ise oma vigade ja võitude eest.

Ükskõik kellel, ükskõik, mis alal, olenemata vanusest, pole sportimisega alustada kunagi liiga vara ega ka liiga hilja ning sihikindlus ja distsipliin viivad soovitud tulemusteni.

Elva spordielul hoian ikka silma peal. Kindlasti olen kursis Martin Järveoja tegemistega, kuna mängime jalgpalli koos ühes meeskonnas rahvaliigas. Teisalt olen kursis kahevõistlejate saavutustega. Üleüldse teatud tippsportlased, kellega autasustamisel tihtipeale koos endaga Elvas autasu vastu võtmas käisid, on siiani nii-öelda huviorbiidis – et kes veel tegeleb ja kellel kuidas läheb. Ja otse loomulikult hoian silma peal Elva judokatel.

Elvas on ideaalsed võimalused paljudeks spordialadeks. Iga spordialal tuleb kasutada ka teisi sportimisvõimalusi, et kes ei kasuta, see ka kaotab, sest treeningud peavad olema siiski mitmekülgsed, aga spetsiifilise suunitlusega vastavale spordialale. Ainukene spordiala, mille ma suudaks esile tõsta, mis on Elva võimalustega piiratud on ujumine.