Helve Riisalu

Õpetajatöö on mu kutsumus!

Sündisin 21. augustil 1947. aastal Pärnus, elasime kolm aastat Lavassaares. 1950. aastal kolisid vanemad Pärnust Elvasse ja 1954. aasta septembris alustasin õppimist Elva keskkoolis, mille 1965. aasta kevadel lõpetasin.

Kodune majapidamine oli töine, suvel tuli käia lehmakarjas, rohida aiamaad, aidata heinamaal. Karjamaa oli Arbimäe nõlval, ei olnud siin tollel ajal maju ega puid, vaid põllud ja karjamaa. Lehmi oli ümbruskonnast 4-5, igal oma karjane, põhiliselt tüdrukud. Karjas käia koos naabrilastega oli päris tore, ronisime puulatvadesse, viskasime hundiratast, jooksime võidu, mõtlesime igasuguseid harjutusi välja. Suur rõõm oli, kui isa viis kuumal suvepäeval Verevi järve äärde suplema. Kümneaastaselt õppisin vee peal püsima. Mäletan, et talvel murdsin Arbimäelt suuskadel kooriklumel alla sõites suusanina. Küll see tegi kurvaks!

Medaleid ikka jagus

Neljandas klassis kutsus treener spordikooli, aga minu vanemad veel ei lubanud ja alles kuuendas klassis alustasin Heino Mäesalu juures treeninguid. Üldarendav treening ja talvel suusatamine meeldisid mulle. Juba järgmise aasta talvel rõõmustasid mind suusavõistluste tulemused, algul Tartu rajooni koolinoorte ja hiljem vabariiklikel võistlustel. Medaleid ikka jagus. 1965. aastal võistlesin spordiühingu Dünamo noortekoondisega Moskvas üleliidulistel võistlustel ja sain kolmanda koha.

Sain Dünamo üleliidulise noortekoondisesse stipendiaadiks. Siit sai alguse mu edaspidine elukutse valik. Kui algne soov oli õppida ülikoolis keemiaõpetajaks, siis hiljem otsustasin kehakultuuri kasuks.

1966. aastal osalesin Eesti koondisega üleliidulisel rahvaste talispartakiaadil Sverdlovskis (Jekaterinburgis) ja täitsin meistersportlase normi. Koha poolest olin juuniorides 11., kui aga oleksin olnud esikümnes, oleksin saanud Eesti koondise spetsriietuse tasuta endale. Kuid 11. koha eest sain koondise vormi poole hinnaga ära osta. Valge jope, elastikpüksid. Riietus, mida tol ajal poest osta ei saanud.

Suures suusakarusellis – üleliidulised treeninglaagrid, võistlused mööda Venemaad, tegutsesin kuni abiellumiseni 1969. aasta suvel.

Tublisid õpilasi oli palju

Treeneri abilisena alustasin juba 1965. aastal, kui olin keskkooli lõpetanud. Mäesalu kutsus abitreeneriks. 1968. aastal käisime oma õpilastega Pionerskaja Pravda võistlustel Murmanskis.

Põhikohaga suusatreenerina alustasin 1972. aasta suvel ja töötasin treenerina 15 aastat. Oli paremaid ja kehvemaid talvesid. Mul olid toredad abivalmid kolleegid, alguses Heino Mäesalu ja Kalev Pukk, hiljem Sulev Kirsimägi ja Rein Pedaja. Üksinda tegutseda suusatreenerina oleks olnud väga raske.

Minu andekamad ja ambitsioonikamad tüdrukud jätkasid Otepääl Spordiinternaatkoolis, kuna Elvas poleks ma neid suutnud tipptasemele treenida. Koolinoorte tasemel võistlesid edukalt Eha Kuusk, Ivi Tikk, Anne Roos, Kaarin Saar, Piia Pukk, Helin Tammin. Ka Elvas jätkas tublisid ja mitmekülgseid sporditüdrukuid suusatrennis: Epp Käpp, Pille Unger, Riia Kütt, Liis Veede ja teised. Neid on olnud oi kui palju. Kui kokku satume, siis juttu jätkub.

Üldiselt oli teada, et kohtades, kus töötasid suusatreeneritena abielupaarid, olid ka tulemused tunduvalt paremad. Elva spordikoolis murdmaasuusatamisega enam ei tegeletud, jätkus veel laskesuusatamine ja kahevõistlus.

Murdmaasuusatamisega tuleks vähemalt laste tasemel tegeleda. Need oskused kuluvad elus kasvõi tervisespordis ikka ära. Koolitundidest jääb väheseks. Algajatele on oluline mitmekülgne sportlik tegevus, ainult jalgpallist juba lasteaia tasemel ei piisa. Tänapäeval laste spordihuvi sõltub ikka väga palju lapsevanematest.

Treenerist kehalise kasvatuse õpetajaks

Kui minu enda lapsed hakkasid kooli lõpetama, siis otsustasin kehalise kasvatuse õpetaja töö kasuks. Lisaks tuli hiljem ka klassijuhataja töö, mis mulle samuti meeldis. Tahtsin õpetajaks saada juba kooliajal. Esialgu mõtlesin keemia või matemaatika õpetajaks. Eeskujuks oli range ja põhjalik keemiaõpetaja Aino Looper, keemia oli mu lemmikaine. Matemaatikaõpetaja Asta Haamer soovitas mul minna matemaatikat õppima.

Pärast kooli lõpetamist alustasin suusaspordi kõrval tööd spordikoolis abitreenerina, hiljem põhikohaga. Viisteist aastat töötasin treenerina, kõik suved toimusid treeninglaagrid, olin sellest väsinud ja mõtlesin, et õpetajana saaksin ka rohkem puhata. Olin 1967. aastal alustanud õpinguid Tartu Ülikoolis kehakultuuri erialal, kuid seoses abiellumise ja laste sündimisega jäi ülikool pooleli. Lõpetasin vahepeal Pedagoogilise Kooli Pärnu filiaali. Kümme aastat hiljem tegin aga uuesti ülikooli sisseastumiseksamid ning lõpetasin kehakultuuri teaduskonna 1984. aastal. Elva koolis olin olnud treeneritöö kõrval asendusõpetaja juba alates 1972. aastast.

1985/1986 õppeaastal töötasin kehalise kasvatuse õpetajana Nõo Keskkoolis. Alates 1986. aasta sügisest kuni 2014. aastal pensionile minekuni töötasin Elva gümnaasiumis.

Õpetajatöö võlud ja valud

Elva koolis olime gümnaasiumi osas kehalise kasvatuse õpetajad kolmekesi – mina, Tatjana Joosep ja Aleksander Menning (Sass). Tundide läbiviimisel täiendasime üksteist, meil oli nö brigaaditöö. Tanja viis läbi vajadusel tantsulisi soojendusosasid, minu osa oli suusatamine ja orienteerumine ning Sassil kergejõustik ja pallimängud. Omavaheline sõbralik õhkkond tegi selle töö mõnusaks.

Kehalises kasvatuses olid riiklikud õppekavad, mida võis kohandada ja mugandada oma kooli tarbeks vastavalt võimalustele. Meil oli tehtud ainekava oma kooli jaoks. Normatiive otseselt ei olnud. Näiteks üheksanda klassi lõpetanud õpilane pidi jõudma joosta 3 km ja suusatada 3 km – 5 km. Koolil oli olemas ligi 40 paari suuski koos kogu juurdekuuluva varustusega. Sõitmas käisime põhiliselt Tartu maratoni rajal.

Õpetasime orienteerumist, milleks Elvas on ideaalsed võimalused, radadeks head metsa-alad. Lisaks orienteerumisalased teadmised. Osalesime orienteerumise neljapäevakutel ja võistlustel. Kui klassijuhatajana oma klassiga Itaalias reisil olin, andsin õpilastele kätte linna kaardid ja mitte keegi ei eksinud ära, kogunemiskohas olid alati kõik õigel ajal kohal.

Kehalise kasvatuse tunnis hindamisel arvestasime muu hulgas ka seda, kuidas õpilane tunnis osaleb, kuidas suhtub harjutuste sooritamisse. Kas on kehaliseks tunniks riided kaasas, kas täidab pärast tundi hügieeninõudeid. Kui sportlikke võimeid eriti ei olnud, võis ka püüdlikkusega kehalises viie saada. Tähtis on lapsi motiveerida liikumisele – kehalise kasvatuse tund on selleks, et saaks teadmisi ja kasu oma tervisele läbi liikumise! Ja loomulikult tuleb õpilasi ikka kiita püüdlikkuse, hea soorituse ja pingutuse eest.

Paaril õppeaastal olid aga mul sellised 7-8. klassi poisid, et läksin tundi valmis üllatusteks. Nii probleemseid klasse pole küll enne ega pärast enam olnud. Olin tunnis kõikideks ootamatusteks valmis. Nagu selja keerasin, võtsid võtme, olid palliruumis, vahendid välja ja enam ei kuuletunud. Hüpitsatega tiirutati nii, et keegi ikka pihta saaks, kaaslasi loobiti sihitult pallidega, aga samas pingutasid hea hinde saamiseks.

Tänapäeval pole kehalise kasvatuse tunnid kahjuks nii populaarsed, kuid kui õpetajatöö meeldib, siis ei ole raske. Eriala oli mul samas ka hobi, õpetajatöö minu kutsumus ning sellepärast edenes kõik ladusalt. Kui õpetajana tunned, et sul on raske ja vastumeelt, siis ei maksa õpetajana töötada. Ka siis, kui mul olid tunnis need kõige probleemsemad poisid, mõtlesin alati enne tundi läbi, mida saaks teistmoodi teha, mida huvitavat ette võtta, et nendega paremini hakkama saada. Oli raske küll, kuid seda tunnet, et ei taha üldse tundi minna – seda pole mul kunagi olnud.