Heldur Karro

Mees, kes Elvas jalgrattaspordi ellu äratas

Heldur Karro on sündinud Rõngu vallas Lehemetsa talus. Oma sporditeed alustas ta Rõngu koolis, kus tuli tegeleda erinevate spordialadega. Lemmikaladeks olid talvel uisutamine ja suusatamine ning suvel jalgrattasõit. Edasi tulid kooliaastad Elvas ja kooliteed sõitis Heldur enamasti jalgrattaga Rõngust Elvasse ja tagasi. Kaks korda päevas 14-kilomeetrise vahemaa läbimine oli heaks treeninguks.

Esimene võistlus – esikoht jäi sekundi kaugusele

Tubli rattaspordihuviline ei jäänud märkamata Elva spordihingele Richard Antonile, kes saatis 1948. aastal poisi Tallinnasse vabariiklikele koolinoorte spartakiaadi jalgrattavõistlustele. Seal võitis Heldur Karro endalegi üllatuseks harilike rataste 10 kilomeetri distantsil oma esimese medali jalgrattasõidus – hõbeda.

Heldur Karro on meenutanud: “Sain eneselegi üllatuslikult teise koha, kaotades eraldistardist võitjale tol ajal väikseima arvestatava ajalise vahega, ühe sekundiga. Teine koht innustas ja valmistusin järgmiseks aastaks teiseks katsumuseks – kindlaks võiduks. Valisin oma ema naiste jalgratta „Meister“, tundsin, et sellega võib juba kihutada, lippas õhust läbi nagu nõelaga. Oh häda! Tehnilises kontrollis ei läinud naisteratta raamiga ratas läbi. Vaidlesin peakohtunik Vsevolod Gružinskile vastu, et aga miks tüdrukud peavad sõitma meeste ratastega? – See olevat iseenesestmõistetav! Küll lunisin kaasvõistlejate käest sõiduks jalgratast. Üks arusaaja koolipoiss usaldas oma sõiduriista, mis oli logu, mõtlesin, et sellega võitu ei tule. Hea seegi, et sain kolmanda koha.“

Eesti rattakuulsustega Eesti meistriks

Heldur Karro oli väga mitmekülgne sportlane. Teda võis näha poksiringis, maadlusmatil, raskusi tõstmas ja ka kergejõustikku harrastamas. Talvel ta suusatas ja uisutas ning harrastas suusahüppeid, suvel ujus ja tegi vettehüppeid. Sellise tubli füüsilise baasi juures ei saanudki saavutused spordis tulemata jääda. Muu hulgas tuli ta 1950. aastal ka Tartumaa koolinoorte meistriks suusahüpetes. Kõige köitvamaks alaks oli Karro jaoks aga jalgrattasport, millele lisas veelgi indu tutvumine tolleaegse Eesti ühe parima jalgratturi Endel Ruubeliga, kes ka Rõngu valla mees. Koos Ruubeliga algasid Karrol tõsisemad jalgrattatreeningud. Koos sõideti Pühajärvele ja kaugemalegi. Eriti häid treeningvõimalusi pakkus Arula ja Otepäää kandi mägine maastik.

Järgnes tutvumine ka Vellaverest pärit meistersportlase Rudolf Tammega, kellega koos tehti pikki treeninguid näiteks Tallinna ja järgmisel päeval tagasi. Endel Ruubel ja Rudolf Tamm pühendasid noore innuka jalgrattasportlase kõigisse sportliku treeningu saladustesse, selgitasid talle parimate nõukogude jalgrattasportlaste sõidutehnikat ja tundsid rõõmu oma õpilase suurtest edusammudest.

Aastatel 1953 -1955 tuli Heldur Karro neljal korral Eesti meistriks, 1956. sai temast Nõukogude Liidu meistersportlane ja esines edukalt neli aastat Eestit koondises.

Jalgrattaspordile pühendunult Eesti tippu jõudnud Heldur Karro on öelnud: „Jalgrattasport oli ka tollel ajal kallis lõbu. Kui ma võistlemise lõpetasin, siis ei olnud mul isegi ülikonda selga panna. Kogu mu raha läks alati toidu ostmiseks ja jalgrattajuppide peale.“

Hingega jalgrattaspordis ja treeneritöös

Jalgratturina Eesti paremikus sõitnud Heldur Karro on ka Elva jalgrattaspordile hoo sisse vändanud. Seda esimese jalgrattatreenerina 1956. aastal astavatud spordikoolis ning traditsiooniliste Elva jalgrattavõistluste ühe algatajana.

Veel enne, kui Karro treenerina alustas, töötas ta aastatel 1950-1953 Elva rajooni varumisagendina ja 1953-1955 hoopis pagarina. Töötamine pagaritöökoja kuumades oludes kulus tookord aga marjaks ära ka rattasõidul, aidates kohaneda suvise kuumusega.

Kuus aastat Elva Laste Spordikoolis noori jalgrattureid juhendanud Heldur Karro oli alati rõõmsameelne ja humoorikas ning lastega suheldes väga hooliv. Elva rajoonist kujunes neil aastail vabariiklikel koolinoorte võistlustel võrdväärne konkurent teistele linnadele ja rajoonidele. Võideti hulk auhinnalisi kohti üleriigilistel jalgrattavõistlustel ja medaliteni jõuti ka kiiruisutamises. Heldur Karro käe alt on sirgunud terve rida noori jalgrattureid nagu Jüri Kalmus, Valdur Kool, Kalju Koch, Olev Kõll, Enn Vaht, Arno Väljaots, Enn Pettai, Valev Uibopuu, Ants Rõmmel, Mihkel Reinoja, Vello Metusala, Malle Konno, Aino Tallmeister, Viia Kull, Lehte Ilves, Laila Einola ja veel palju teisi. Kõige kaugemale jõudis Kalju Koch, kes osales hiljem kahtedel maailmameistrivõistlustel ja sõidab ning osaleb võistlustel tänaseni.

Kalju Koch on öelnud: „Heldur Karro oli hingega rattatreener, kes tegi tööd ennast unustades ja tasu peale vaatamata, täpselt nagu Richard Anton. Ja kui ta tundis, et enam ei lähe ja et ta enam ei taha nii töötada – siis ta lõpetas ära.“

Richard Anton on Heldur Karro kohta kirjutanud: “Karro oli tubli treenija. Jalgrattaid oli peale sõda vähe, eriti enne Elva spordikooli asutamist. Selleks, et vormis olla, tuli ka jooksmas käia. Heldur Karro jooksis spordiplatsil ikka 25-30 ringi korraga. Hiljem oli Heldur Karro see mees, kes Elvas jalgrattaspordi õieti ellu äratas. Ehkki juba ennemalt leidus siinkandis üksikuid vägagi häid ja kuulsaid rattamehi nagu Rudolf Tamm ja Endel Ruuben. Ent massilise huvi äratas alles Heldur Karro. Elvas ja ümbruse teedel oli treenijaid rattamehi palju, lausa suurte gruppide kaupa.“

Elva linnas jalgrattavõistlused organiseerinud Heldur Karrol tuli ära kannatada ka kriitika spordi suhtes ebasõbralikelt linnakodanikelt.

„Minuga pahandati, et ma tõin Elva linna tänavatele jalgrattavõistlused. Mina võtan süü täielikult omaks, sest mina tõesti seda tegin. Sest siis on rahvale võistlus hästi näha, kõikide silme all ning meie poiste menu oli suur,“ räägib Heldur Karro Ville Sonnile antud intervjuus raamatus „Rudolf Tamm. Elva võidusõitjad läbi aegade“ (2011.a.).

Meister ka meisterdamises

Heldur Karro oli ka osav ja nutikas meistrimees. Treeneritööst vaba aja veetis ta rattabaasis tihtipeale hilisööni jalgrattaid korrastades, remontides ja täiendades. Korralikke võidusõidurattaid oli tollel ajal raske saada, pidevalt tuli täiendada ja kohandada olemasolevat tehnikat.

Heldur Karro meenutab: „Nõos rühma tüdrukud olid kõvemad võidusõitjad mul, kui Elva tüdrukud. Nemad tulidki mul koolinoorte meistriks. Tiia Paide oli nendest kõige tugevam. Nendele ma panin ise jalgrattad kokku. Mis lubatud oli? Kasutasin võiduka rummusid, sinna ladusin turisti pöiad ja panin autoventiilid, et kindlam oleks. Valisin parema protektori ka peale, sest paljud kummid vingerdasid. Juba poest ostmise ajal ma pidin valima. Osa oli ilusamaid, osa sinka-vinka. Ega kui see muster teeb jõnka-jõnka peal, vasakule-paremale, ega see hakkab ju sõidu peal ka tunda andma.“ (Ville Sonn. „Rudolf Tamm. Elva võidusõitjad läbi aegade“)

Elva spordikooli esimene jalgrattatreener meisterdas muu hulgas valmis ka Elva esimesed rullikud sisetreeningute tarvis.

„Rattasõidu pukid ma tegin välismaa ajakirjanduse järgi, ega ma ise pukki näinud ei olnud. See on nii, et ise oled paigal, aga maantee liigub. On nagu vastupidi. Ja siis lasin teha raudtorud ja kõik laagrid, aga siis ei olnud tol ajal tasakaalustamist. Ja neid väikseid rulle, kuidas sa neid tasakaalustad? Kas sa tead, kuskohast puurida välja või mida? Ei tea ju. Kummiklotsid olid küll all, aga mürin oli suur. Nagu suur tank sõidaks mööda. Aga treening käis ja higiloigud olid kogu aeg puki all põrandal…,“ rääkis Heldur Karro. (Ville Sonn. „Rudolf Tamm. Elva võidusõitjad läbi aegade“).

Kirjamehe ja fotograafina – ikka spordi juures

Alates 1957. aastast hakkas spordikooli ratta- ja uisutreener Heldur Karro avaldama Elva rajooni lehes Uus Tee regulaarselt materjale oma tööst. Tema artiklid olid põhjalikud ja ülevaatlikud, tutvustades lugejatele jalgrattaspordi treeningu ja võistlustaktika aluseid, samuti käsitles ta kiiruisutamise küsimusi. Hea sulega kirjamehe ülevaated ja reportaažid võistlustest jõudsid ka vabariiklikku Spordilehte.

Muu hulgas ta ka õpetas, julgustas ja lohutas oma õpilasi, nii ajalehes kui treeningul.

Heldur Karro kirjasulest: „Spordikooli jalgratta osakonnast kasvas minu õpilane, kes pälvis eduka treeneritöö eest Eesti NSV teenelise treeneri nimetuse – Jüri Kalmus. Samuti Nõukogude Liidus ja Eestis paljuütlev nimi – Kalju Koch. Head õpilased olid mul veel Enn Pettai ja Enn Vaht. Mina sisendasin noortesse ratturitesse eneseusku, et tugeva tahtejõuga treenides võib ennast arendada ja konkurente võitma hakata. Et, poisid, kui te seekord veel ei võitnud, siis ärge heitke meelt – küllap te edaspidi kindlasti võitma hakkate!“

Ajalehes Uus Tee hakkasid 1961. aastal ilmuma ka Heldur Karro tehtud fotod, mis ilmestasid ja elavdasid olulisel määral sporditeemalisi artikleid ja võistluste ülevaateid.

Treeneritööst loobunud Heldur Karro pühenduski edaspidi fotograafiale ning temast sai tuntud spordifotograaf, kes on jäädvustanud nii kohalikke kui üleriigilisi spordisündmuseid. Tema hea fototabamusega ülesvõtteid avaldati Spordilehes ja ajakirjas Kehakultuur. Spordifotograafina sai Heldur Karro hiljem Eestis isegi rohkem tuntuks kui võidusõitjana.

Esimene foto, mille eest hobifotograaf oma esimese honorari sai, oli fotojäädvustus kultuurimajast välja vihma kätte visatud maadlusmattidest, mis avaldati ajakirjas Kehakultuur.

„Nad olid maadlusmatid kultuurimajast välja vihma kätte ligunema visanud! Et spordiinventariga nii hoolimatult ümber käiakse, see ajas mul vere keema, saatsin pildi Kehakultuuri. Trükiti ära ja sain oma esimese honorari. Tol ajal elas vabakutseline fotograaf, nagu ma olin, kenasti ära,“ on Karrro meenutanud.

Heldur Karro on fotograafina töötanud ajalehes Edasi ja Eesti Teadete Agentuuris. Ajakirjanduslikku kaastööd on Karro muu hulgas teinud ka ajalehtedele Elva Postipoiss, Videvik ja Terviseleht.

Lisaks terviseteemadele Karro sulest ilmus Terviselehes kord kuus ka Heldur Karro ilmaennustus ehk meteoroloogiline prognoos, mille paikapidavust hinnati 60 protsendile. „Olen ju talupidaja poeg ja looduslaps,“ selgitas oma ilmastikuhuvi Heldur Karro.

Tubli töö eest on Heldur Karrot autasustatud Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi aukirjaga 1956. aastal ning Eesti Spordikomitee ja Jalgrattaföderatsiooni tänukirjadega. Ta oli Elva tänavasõitude algataja Rudolf Tamme rändkarikatele, millest on saanud üks Elva pikema traditsiooniga võistlusi üldse.

Heldur Karro: Ma olen võrrelnud Elva jalgrattaspordi saavutusi jalgrattaketi lülidega, milles iga lüli on vähemalt Eesti täiskasvanute meister. Selle üsnagi pika keti alglülideks on alati olnud meie kodukandi jalgrattaässad Endel Ruubel ja Rudolf Tamm. Kuid kinnisel ringikujulisel võisusõidujalgratta ketil on 112 lüli, nii et – ruumipuudust pole Evast sirgunud tulevastel Eesti jalgrattaspordi tšempionidel vaja niipea karta! Kui Rudolf Tamm, Endel Ruubel, treener Heldur Karro, Kalju Koch, ja teised said kõvaksdeks jalgratturiteks, miks ei võiks siis minagi sellesamaga toime tulla -Just niimoodi unistavad küllap nii mitmedki tänased Elva lapsed. (Ville Sonn. „Rudolf Tamm. Elva võidusõitjad läbi aegade“).

Kasutatud tekstid:
„Elva rattaveteran Heldur Karro – 75.“ Jüri Kalmus, 2007. a.
„Rudolf Tamm. Elva võidusõitjad läbi aegade“, Ville Sonn, 2011.a.
Heldur Karro nekroloog. Eesti Jalgratturite Liit, 17. jaanuar 2012.a.