Hannes Veide

Olen sündinud väikelinnas Elvas 29. oktoobril 1976. aastal. Kasvasin koos ainsa õega perekonnas, kus vanemad pidid tihti olema tööl, et meil kõigil hästi oleks. Ema töötas juuksurina ja kadunud isa oli elupõline tuletõrjuja, pritsumees. Meil oli äärelinnas väike maja, kuid tohutult suur maalapp, kus ma tihti sõpradega koos kõikvõimalikke mänge sain mängida. Üks lemmikuid oli trihhvaa, mida kutsuti ka ukaaks.

Esimene koolipäev. Mäletan seda nii selgelt, sest ema tegi mulle lausa soengu, ostsime lilled ja koolivorm oli uhke. Kadunud isa Johannes pani selga lumivalge soomest saadud dressi, ning sõidutas mind 1938. aasta vana BMW autoga kooli juurde. Uhke tunne oli ja hiljem külastasime sugulasi, ning tegime pilte.

Hilisemad kooliaastad olid toredad, olin klassis selline väga tootsilik kratt ja nii tundus mulle elu põnavam. Mida klass edasi, seda vähem mulle meeldis tegelikult õppida. Klassikaaslased olid vahvad ja olin ühes kooli suurimas klassis. Õppimise vastu mul kirge eriti ei olnud ja viimased kooliaastad olid tihti isegi sellised, kus ma tihti tegelesin liiast kooliväliste tegevustega.

Minu esimesed sportimised said alguse, kui üle tee asuvasse suvilasse tulid elama uued naabrid. Seal kasvasid kaks minuealist poissi, Indrek ja Tanel Tobreluts, kellega koos veetsime enamus päevad pargis sportides. Kül jooksime võidu, hüppasime kõikvõimalikul moel kõrgust, teivast ja kaugust, ning tegelikult jääks kergejõustikualade nimistu puudulikuks meie tegevuste kõrval.

Indreku isa, Mati Tobreluts, innustas meid sportima, sealt kõik algaski! Küll korraldas kuulitõuke, jooksu, mitmevõistluse ja palju muid võistlusi. Olid ka auhinnad ning tollal tundus diplom samaväärsena olümpiavõiduga ja pärast sportimist saime natukene spordijooki ka juua. Meid oli kokku 8-10 spordipoissi, vahest rohkemgi. Mati korraldas tihti jooksuvõistlusi, sest poeg Indrek paistis silma kiire jooksjana. Nii meil muutusidki tavapäraseks 1-4 km pikkused tänavajooksud. Mulle meeldis joosta ja hiljem käisime koos ka kaugemates linnades sõpradega jooksmas. Tihti võitis Indrek kõikidel jooksudel, kuid minagi püsisin esiotsas ja oli vahva.

Olin tihti Elva staadionil, kus veetsin niisama aega ja sportisin. Vaatasin kergejõustiku treeninguid ja läksin niisama uudistama. Mõned korrad sai ühiselt ka sporditud, kuid ühel päeval istusin ma kuuliheite ringis ja puhkasin. Minu juurde tuli üks mees, tutvustas, et ta olla laskesuusatamise treener Heiki Mäesalu, ning loomas suuremat spordigruppi. Küsis, kas ma tahaksin ehk tulla proovima laskesuusatamist, rääkis kuna ja kuhu võiksin tulla uudistama. Midagi tundus kõiges erilist ja otsustasingi minna vaatama. Elva keskkooli keldris olid vahvad treeningruumid, lasketiir ja erinevad varustuselaod, suusad jms. Kohtasin ka mitmeid tuttavaid teisigi poisse, ning tüdrukuid. Kiiresti tekkis hea klapp ja huvi, et tahan saada laskesuusatajaks.

Tegelesin laskesuusatamisega noorteklassis suure kirega, võitsin kolm Eesti meistri medalit ning hulgaliselt muid vahvaid autasusid. Ühel päeval aga läksin treener Heikiga tülli, sest sõna oli murtud. Kangekaelse teismelisena ei suutnud elada teadmisega, et trenku vedas mind alt ja tegin spordiga päevapealt lõpu. Möödusid kuud ja aastad, kahetsesin tehtut, kuigi tol hetkel tundus see ainuvõimalik õige otsus.

Hiljem leppisime ära ning see mis oli, jäi unustuse hõlma. Heiki Mäesalu on minu jaoks olnud parim treener maailmas, tänu temale kasvasin ma sportlaseks ja sain vahepeal katkenud sporditeele kaasa hindamatu õpetustepagasi.

Sporditegemises oli mul pere toeks, eriti isa oli jäägitult toetav alati kui sportisin. Tegime koos asju, mis andis mulle sportimise juures mõtte kogu eluks. Tihti sai määravaks raha, see oli peres murekoht ja seadis piire.

Ise olen tänaseks kolme lapse isa, kuid elu on läinud sedasi, et kaks neist elavad eraldi, oma emadega. Mul kodus aga kasvab poeg Kaaro, kellel on tugevad ja parimad geenid sportimiseks saadud minult, kuid südamerike sündides seab pisut piire. Kaaro alustas mäesuusatamisega ühe aasta ja ühe kuu vanuselt. Kaheaastasena sõitis ta juba Himose mäesuusanõlvadelt ning 3,2 aastasena tegi esimesi slaalomivõistlusi ja proovis trikihüppeid.

Minu sporditegemise kõige südamelähedasemad ja väärtuslikumad tulemused on saavutatud alles hilisemas eas ja hoopis ultrajooksudel. Ultrajooksu klassikaks peetava Spartathlon Ultra Race (246 km Ateenast Spartasse) lõpetamine 2018. aastal oli minu jaoks sedavõrd suur võimete realiseerimine, et sellest võiks eraldi raamatu kirjutada. Pean seda oma jooksukarjääri raskeimaks, kuna tuli heidelda ka tormiliste ilmaoludega.

Spartathlonil olen osalenud kahel korral, esimene kord ebaõnnestus ja alles teisel korral, kui distantsil tuli taluda ka Vahemere troopilist tormi Zorba, läks õnneks jõuda lõppu ja suudelda kuningas Leonidase kuju varbaid (selle jooksu traditsioon).

Kindlasti pean suurimaks saavutuseks veel kahekordset võitu Heavy Metal Ultra jooksul (HMU), mis on bacyard tüüpi ultrajooks. Omastasin HMU 2020. aasta võiduga (46 tunni jooksul läbisin 308 km) kuldse pääsme Ameerikas Tennessees toimuvale bacyard ultra individuaalsele maailmameistrivõistlusele, mis kannab nime Big Dog Ultra.

Ultrajooksudega olen tegelenud aastast 2012. Käesolevaks hetkeks, 2021. aasta kevadeks, olen võistelnud 52 kõrgetasemelisel ultrajooksul, millest enamus on IAU (Rahvusvaheline Ultrajooksu Liit) kõrgeimatele reglementidele vastavuses, mõni üksik vaid madalama konkurentsiga.

Ultrajooksudega alustasin ajal, mil lumevaestel talvedel hakkas kirg lahtuma suusaspordi vastu, kuigi olin just tõusnud eliitsuusatajate hulka maratonidel. Harrastajana lihtsalt oli keeruline taluda koormat, kui lund tuli välislaagritest otsida ja kodust eemalolek oli perele koormav. Siis algaski 2012. aastal hoopis uus kirg jooksmise vastu, kuid mulle meeldis joosta kaua. Ega alguses ma teadnudki, kui kaua suudan joosta ja katsetasin. Esmalt jooksin 42 kilomeetrit, siis 100, 200, 300 kilomeetrit ning rohkemgi.

Käesoleval aastal aga silm särab ja olin kaua mõtisklenud väljakutse üle, kas võtta vastu osalemine bacyardi MMil. Asi selles, et võita saab vaid üks ning kõik ülejäänud on katkestajad. Maailmas on ultrajooksude tase hämmastavalt kõrge, kuid hindasin kaua oma võimalusi ja otsustasin minna. Tean, mida teha ja kõik on ränk, aga võtsin elus ainsa võimalusena vastu võimaluse, olla joonel absoluutsete parimatega koos.

Big Dog Ultral kohtun oma iidolitega, kellele olen aastaid vaadanud alt üles justkui võitmatutele, ometi näeb minu treeningplaan ette neid võita. Olen füüsiliselt kindlasti enamusest nõrgem, aga minu tugevus seisneb väga kirevas taktikalises vaistus ja mentaalses tugevuses ajal, kui joostud on näiteks 48 tundi. Eeldan, et Big Dog Ultral tuleb joosta 550 või pisut enam kilomeetrit, olles magamata neli ööpäeva.

Arvan, et spordis on kriitika äärmiselt vajalik, samavõrd kiitus. Olen noorest saadik mõistnud, et ainuüksi liigne kiitmine on justkui võlts ja loob illusiooni, et kõik on nii hästi, et paremini kohe enam ei saakski. Olenemata vanusest, on sportlasele üheks peamiseks motivaatoriks emotsioon, mille toime sütitab instinkti anda endast alati parim. Mind ümbritseb täna väga suur sõpruskond ja see on hindamatu väärtus!

Edu spordis määrab ära kirg, mis südames lõõmab ainult sinu enda siirast soovist olla parim ja visam, sest võitja ongi alati kõige visam. Valdav enamus edukaid sportlasi on pärit vaesemast keskkonnast, peredest, kus tihti tuli olla leidlik loomaks lastele võimalusi sportimiseks. Edukaks ei areneta vaid punktilt treeningplaane täites, otsustab pigem treeninguteväliselt veedetud vaba aeg ehk millega siis tegeletakse. Tahan omaltpoolt soovida kõigile – ärgem süüvigem liiast statistikasse, vaid toitkem hinge võimsate emotsioonidega ja kasvatagem vaikselt tapjainstinkti.

Oma elus kahetsen seda, et jätsin teismelisena laskesuusatamise treeningud pooleli. Mind kahjuks ei toetanud sel hetkel piisavalt keegi, aga võib-olla ma ei lasknud isegi vanematel endale selgitada, kui oluline oleks jätkata. Astusin paljude võimalustega eluteelt kõrvale ja sellele mõeldes olen tihti isegi kurb.

Mõeldes kodulinna spordivõimalustele, on siin tingimused selleks väga head. Elva linn, kogu ümbritsev loodus pakub parimaid võimalusi jooksjatele ja laskesuusatajatele, aga ka murdmaasuusatajatele. Näen maailma parimaid võimalusi tegeleda Elvas just laskesuusatamisega, kuid täiesti lubamatu oleks jätta edasi andmata aastakümnetega kogunenud teadmised praeguste treenerite ja sportlaste poolt.

Suurim murekoht pole mitte selles, et Elvas ei ole 3000 meetri kõrgusi mägesid. Treenerid leiavad, treenivad ja filtreerivad talendikaid noorsportlasi ning kõik justkui tundub olema õigel suunal, sest noorteklassis, juunioritena ollakse edukad ja kohe peaks terendama helge tulevik.

Olen veendunud, et juba noorteklassist alates on tegelikult kogu aeg läinud kaduma saatuslikuks saavat aega selleks, et leida vajalikku raha, sponsoreid. Isegi kui saadakse aasta-aastalt kokku tippspordiks vajalikku elementaarset raha, et konkurentsivõimelisena püüda püsida, siis sportlane on juba kaotanud palju väärtuslikku aega (isegi puhkeperioodil ei puhka, vaid otsib sponsoreid), ning kõik tekitab lisapingeid, kohustusi toetajate ees.

Sport on nagu roos, teravaid okkaid on palju esmalt ja siis alles kaunis õis. Tihti õieni ei jõutagi, sest ega toetajad tihti sooviks ju võite palju rutem. Lahendusena näen vaid seda, et kui meil on Elvas talendikaid noori, siis ei pere ega spordikool peagi lahendama treeninglaagrite kulusid, vaid need rahalised katted peaks tulema läbi spordialaliidu põhimõttel, kui arengu normatiiv on täidetud, aga ka vastupidi. Kui näiteks kaks aastat järjest arengut ei ole, siis jääb ka rahaline kate väiksemaks.

Mõistan, et praegugi saadakse alaliitudelt raha, kuid need numbrid mitte ei aja naerma, vaid on lausa häbiväärselt väiksed. Elvas on parim kasvulava noortele sportlastele, kuniks tuleb vajadus astuda tegelikku tippsporti, kus iga tegevus kulutab tohutult rohkem raha, kui tihti mõistetakse. Konkurents ja kaasaegne igakülgne tugisüsteem tingibki olukorra, kas ka Eesti sportlane saab kasutada igas ajahetkes (aasta, isegi kuu on liiga pikk termin) hetkel parimaid võimalusi spordipsühholoogias, treenimiseks, taastumiseks, meditsiinis jms. Ma usun, et just Elvast sirguvad tulevikus äärmiselt võimekad sportlased nagu olid seda Jüri Lossmann või Lasse Viren. Kuid ajad on muutunud ja olümpiavõitudeks ei piisa enam peekonist leival ja suurest tahtejõust.