Gunnar Aasmäe

Treeneri ja mängijana – ikka palliplatsil

Sündisin 1964. aastal Elva haiglas. Elasin linna lähedal Tõraveres ja õppisin Nõo koolis. Elvasse tulin elama 1978. aastal kui vanemad siia maja ehitasid ja olen tänaseni elvalane.

Korvpallitreeningutele läksin 15. aastaselt kui õppisin Viljandis Juri Gagarini nimelises Näidissovhoostehnikumis (praegu Viljandi Kutseõppekeskus) tehnik-elektromehaanika erialal. Tehnikumi aastatel sain korvpallimängu algõpetuse. Korvpallimänguoskuse akadeemiline omandamine toimus mul kõrvalalana Tartu Ülikoolis kehakultuuriteaduskonnas suusatamise erial õppides. Suusatamine oli teine minu lemmikala ja tudengina sai ikka kõvasti suusatatud ning proovisin Elvas treeneri praktikal ka laskesuusatamist Rein Pedaja juures. Suusatamine on minu jaoks oluline talispordiala tänaseni.

Korvpallis oli juhendajaks ülikooli treener-õppejõud Arne Laos. Mängisin TRÜ meistrivõistlustel oma kursuse võistkonnas tagamängijana. Minu võistkonnakaaslased mängisid hiljem Eesti meistrivõistlustel erinevates meeskondades.

Treeneritöö ja ise ka ikka palliplatsil

Treenerina hakkasin Nõo Reaalgümnaasiumis 1992. aastal juhendama harrastajaid korvpallipoisse. Paremad Nõo poisid saatsin oma endise treeneri Arne Laose treeningutele Tartu Ülikooli. Nõo kooli poiste võistkonnaga tulime kahel korral keskkoolide arvestuses Eesti meistriks ja saavutasime koolide meistrivõistlustel esikolmikukohti.

Töö algusaastatel Nõos kehalise kasvatuse õpetaja ning treenerina mängisin ka ise aktiivselt korvpalli teises liigas kuni 2003. aastani.

Koos Nõo Reaalgümnaasiumi õpetajatega olen kaasa löönud ka vabariiklikel Koolispordi Liidu õpetajate korvpalli- ja võrkpalliturniiridel. Tollel ajal kes mängis korvpalli, oskas ka võrkpalliplatsil toime tulla. Õpetajate võrk- ja korvpallipalliturniiridelt on kogunenud 30 aasta jooksul üle 20 medalivõidu, neist esikoht võrkpallis kahel ja korvpallis kolmel korral.

Nõo kooli õpetajate võrkpallivõistkonnaga jätkuvad võrkpallimängud ka praegu, eestvedajaks koolidirektor Jaanus Järveoja.

Elva korvpalliga olen seotud aastast 1997 kui Elva Gümnaasiumi direktor Ain Jõesalu kutsus mind kodulinna korvpallihuvilisi poisse juhendama. Paremad poisid aitasin Eesti meistriliiga võistkondadesse – Viljar Veski, Peep Orlovski.

Kui 1997. aastal Elvas korvpalli väliväljak valmis sai, toimus seal ka avamäng ja viskevõistlus. Mul oli eriline elamus saada viskevõistluse kahe võidu eest autasu Eesti korvpalli suurkujult Ilmar Kullamilt ja endiselt treenerilt Arne Laoselt.

Võrkpalliga puutusin tihedamalt kokku pärast sõjaväeteenistust, kui 1986. aastal kutsuti Elva õpetajate võrkpallitrenni. Mängisime siis veel Tartu mnt. õppehoone vanas võimlas. Sageli oli trennis ka koolidirektor Vello Namm.

Üks lemmikspordiala on mul ka jalgpall olnud. Mängisin viisteist aastat FC Elva rahvaliiga koosseisus. Pall on mulle alati meeldinud – kas käe või jala küljes, vahet pole. 

Olen töötanud ligi kümme aastat ka vetelpäästes. Kui vetelpääste rannavalve süsteemiks muutus, siis olin kolm aastat Lõuna-Eesti piirkonna juht.

Praegune põhitöö on mul oma firmas, mis tegeleb eritehnikaga põllumajanduse ja maaparanduse töödel.

Elvast pärit andekad korvpallurid

Elvas Eesti tasemel oma korvpalli esindusvõistkonda aastaid polnud ja andekamad läksid siit suuremate klubide juurde. Üheks kõige andekamaks korvpalluriks oli omal ajal kahtlemata Peedul elanud Peep Jõgi. Temaga olen nooruses ka koos mänginud. Ta läks õppima ja treenima Tallinna Spordiinternaatkooli, mille lõpetas 1983. aastal. Peep Jõgi on kuulunud ka Nõukogude Liidu noorte ja juunioride koondisse, mille koosseisus tuli 1981. ja 1983. aastal Euroopa meistriks. Mängis ta seal koos Tiit Sokuga ja hilisemate NBA staaride Sabonise ning Marcielionisega. Eesti koondisesse kuulus ta aastatel 1983 – 1987 ja teda on peetud Eesti üheks andekamaks korvpalluriks läbi aegade.

Järgmisena peab nimetama Tarmo Kikerpilli, kelle sportlasetee algas Elvas Tõnu Haljandi kahevõistlejate treeninggrupis, kus ta on vabariigi noortevõistlustel medaleid võitnud. Korvpalli juurde jõudis ta siis, kui Tartu Kutsehariduskeskuses õppides läks Tartu korvpallikooli. Mänginud on ta erinevate Tartu meeskondade juures ja Poola ning Kreeka kõrgliigades. Tarmo on tulnud neli korda Eesti meistriks ja kuulunud aastatel 2002- 2008 Eesti koondisesse, olles vahepeal isegi selle kapten. Eesti koondisega on ta osalenud ka Euroopa meistrivõistluste finaalturniiril Türgis. Pärast aktiivsest spordist loobumist on pidanud ka treeneriametit. Praegu töötab erafirmas EcoDpf juhatuse liikmena. On olnud ka Tartu Linnavolikogu liige.

Elvas on elanud, õppimist alustanud ja hiljem töötanud Vallo Reinkort. Ta käis Tartu korvpallikoolis ning mängis Tartu Deltas, Rockis, Valga Weljes. Tulnud Eesti meistriks kaks korda (koos Tarmo Kikerpilliga).

Elvast on pärit ka Martin Jürgenson, kes on Elva Keskkooli lõpetanud ja käis Tartu korvpallikoolis. Mängis tudengina Tartu Ülikooli esindusmeeskonnas.

Järgmine väljapaistev elvalasest korvpallur oli Viljar Veski. Tema läks Elvast õppima Ülenurme Gümnaasiumi ja mängima Paavo Russaku juhendamisel. Sealt edasi Rakverre ja Tallinnasse Nybiti võistkonda. On kuulunud Eesti juunioride ja täiskasvanute koondisesse. Mänginud ka Kalev/Cramos, tulnud Eesti meistriks ja 2012. aastal mängis Hispaanias. Sportlaskarjääri lõpetas aastal 2017 Valga Maks& Moritsas.

Elva poiss on ka Peep Orlovski. Tema lõpetas Elva Gümnaasiumi, mängis ja treenis Ülenurmes Paavo Russaku juhendamisel. Tartus mängis ta Aivo Erkmaa juhendamisel BC Faustos, kellega tuli Eesti karikavõistlustel kolmandaks ja mängis korvpalliklubis Valga Welg. Praegu töötab ühes pealinna tehnikafirmas.

Veel on Elvast korvpallipisiku saanud Veiko Viks (Priit Viksi vanem vend), kes läks õppima Tallinnasse Spordigümnaasiumisse. Tema mängis tudengina TPI duubelvõistkondades, koos elvalastest tudengitega Janno Kure ja Taavi Vaheriga.

Elva koolis õppinud Aare Riives käis Tartu korvpallikoolis ja on mänginud Tallinna Ehitaja meeskonnas NSVL esiliigas. Tema pojad Vaiko ja Heiki on korvpalliilmas tuntud tegelased, kes mänginud ka Kalevi esindusmeeskonnas. Elva korvpalliga nad eriti seotud pole, ainult suviti Elvas vanaema juures olles väliväljakul korvpalli mängides.

Naiskorvpalluritest on Elvast pärit Marianne Johanson mänginud Eesti meistriliigas aastatel 1986 –1995, kokku üheksa hooaega ning Marju Matsin Eesti meistriliigas neli hooaega – aastatel 1988 – 1993.

Hea idee jäi raha taha pidama, nüüd on uued tuuled

Olen aastate jooksul õpetanud paljusid poisse korvpalli mängima ning suunanud Elva ja Nõo trennist andekamaid korvpallipoisse paremal tasemel võistkondade juurde edasi arenema.

Seoses Elva korvpalliga meenub üks huvitav fakt – nimelt aastal 2000 sain kokku tuntud korvpallitreeneri Aivo Erkmaaga, kes oli minu kursusekaaslane ülikooli päevil. Tema ütles, et plaanib Elvasse elama tulla ja tahaks siinset korvpallielu edendada. Rääkis, et alustaks siin esiliiga võistkonnaga ja vaataks siis, mis edasi saab. Esiviisik oleks olnud meistriliiga ja esiliiga kogemusega kõik Elva-taustaga mängijad. Läksin linna spordijuhiga asjast rääkima, aga asjaajamine jäi raha taha pidama. Tartus oli Aivo Erkmaa korvpallikool noorte osas väga tegija ja paremad noored mängivad välismaal.

Praegu on Elva korvpallis jälle uued tuuled ja loodud Elva korvpalliklubil on suured plaanid. Rahvaliiga Lõuna-Eesti alagrupid on tulnud siia mängima ja seda kõike tänu uuele spordihoonele, kus võimalused korvpalli harrastamiseks on väga head. Elva korvpalli edendamisel on oma panuse andnud treener Lehar Kumari ja kolmekordne Eest meister korvpallis Timo Eichfuss. Elva võistkond mängib praegu maakonna teises liigas ja vabariigi rahvaliigas.

Praegu on Elva korvpalliklubi eestvedajad Priit Värv ja Ramon Rantsus ning Elva korvpallielule andis hoogu ka mõnda aega Elva valla spordijuhi ametis olnud, korvpalli meistriliigas mänginud Madis Šumanov.

Meenub veel üks huvitav fakt Elva korvpalliajaloost. Nimelt sai Elva tuntud ärimees August Vester Elva Spordikooli õpilaspileti nr 1 ja seda just korvpallitrennis.

Alade eelisarendamise plussid ja miinused

Olen 29 aastat treenerina tegutsenud ja võin öelda, et on tõesti kaks võimalust – kas panna põhirõhk paari ala eelisarendamisele või harrastada paljusid alasid. Mõlemal on omad plussid ja miinused. Elvas on ju aegade jooksul harrastatud kümneid alasid. Ühed on jäänud, teistel tegutsetakse episoodiliselt. Töötan ka Nõos, seal on mul poiste treeninggrupp, kes eelmisel aastal tulid koolide meistriliigas neljandale kohale. Nõos on harrastatavaid alasid vähem ja kuulsust on neile toonud sulgpall, millele on ka palju panustatud ja mis on noorte hulgas populaarne. Tundub, et siin on otsene seos – kes on eestvedaja. Kuidas ta suudab noori panna sporti tegema. Nõos on selleks kindlasti Mart Mäerand. Ja ega Elvaski teistmoodi ole, ka siin sõltub palju treenerist. Võtame või Rein Pedaja, Jüri Kalmuse, Tõnu Haljandi, Margit Aidla ja teised.

Oma esindusala võiks Elval olla. Selleks pürgib tõsiselt praegu maailma populaarseim sportmäng – jalgpall. Aga samas me ei tohiks ka teisi spordialasid välja suretada, kui harrastajaid jätkub. Elva jalgpall teeb ka tõsist tööd juba alates lasteaiarühmadest. Ajalugu on näidanud, et alustades jalgpalliga saadakse siit hea füüsiline ettevalmistus ja minnakse vajadusel edasi teistele spordialadele.

Oma praktikast võin öelda, et kui tulid internetivõimalused ja nutitelefonid, siis laste arv treeningrühmades vähenes. Nüüd on olukord tunduvalt paremaks läinud ja muidugi on siin kaasa aidanud ka spordibaaside parem olukord. Küll aga viletsamaks läinud noorte füüsiline võimekus. Ei julge neile enam suuri koormusi anda.

Sportimisharrastuse juures oleneb 90% lastevanematest, kas ja kuidas laps spordi juurde tuleb ja seal püsib. Aga kui spordipisik on juba küljes, siis võib lastevanemate toetus vähemaks jääda. Aga olema ta peaks.

Kui vanemad ise on sporti harrastanud, siis nad tahavad seda ka lastele edasi anda. On ju Elvas ka terveid spordidünastiaid, kust juba vanavanemad on spordiga tegelenud ja lapselapsed neid harrastusi jätkavad.

Elva sporditulevik on lootusrikas

Uus spordihoone lahendas kindlasti palju probleeme. Eriti saalialade osas. Ujula tulevik on praegu küll kahtlane. See nõuab suurt raha ja ülalpidamine on ka kulukas. Ise ta ennast ära ei majanda. Kui Lõunakeskusesse Tartus tuleb ka ujula-spaa, siis Elval on raske konkureerida. Ja ometi oli Elva siseujula ehitus ju täiesti reaalne kui EPT seda alustas, aga siis sai see aeg otsa.

Aga üldiselt võime Elva spordi tulevikku vaadata üsna lootusrikkalt. Jätkuks vaid noori, kes tahaksid spordiga tegeleda. Fanaatikuid-treenereid ikka on.