Georg Männik

Arstiteadus kaalus üles spordikarjääri

Sündisin 5. jaanuaril 1955. aastal Tartus. Isa, samuti Georg Männik, oli lõpetamas arstiteaduskonda ja ema oli kodune. Pärast arstiteaduskonna lõpetamist suunati isa Elvasse arstiks ja 1958. aastal kolis pere Elvasse.

Elamistingimused olid nigelad – kaks väikest tuba ühisköögiga Tartu mnt. 4 majas, keskkooli vastas. Kui meie juurde kolisid ka ema vanemad – vanaisa ja vanaema, siis oli päris kitsas.

Kuni minu viienda eluaastani õppis ema Tartu meditsiinikooli kaugõppes ja oli sageli kodus ning seetõttu minu mängud piirdusid koduõues Elva kesklinna tingimustes. Ema töötas Elva Lastesõimes aasta kasvatajana ja seejärel üle 20 aasta juhatajana.

Elva on lastele kasvamiseks tore linn. Kogu aeg oli võimalik olla õues, palju rohelust ja värsket õhku. Liiklusohutus lapsele jälgitav, sest õigupoolest suurem liiklus oli ainult Tartu-Valga maanteel – mujal oli ikka päris rahulik.

Aasta käisin ka endise kultuurimaja taga asunud Elva lasteaias. See oli tore aeg, sest kodust minna teise keskkonda oli oluline harjumaks kindla režiimi, laste kollektiiviga, erinevate käeliste-õpiharjutustega.

Minu vanemad on mind võtnud alati võrdsena ja nad püüdsid rääkida, seletada või tõlgendada ümbritsevat maailma täiskasvanulikult. Ühelt poolt oli see väga hea, sest see õpetas varakult maailma hoolikalt vaatlema ja väärtushinnanguid seadma, aga teisalt tekkisid ka probleemid. Näiteks ükskord joonistasin lasteaias joonistamistunnis ilusa auriku, millel vööris oli punalipp ja ahtris sini-must-valge lipp. Juhataja isiklikult kutsus isa vestlusele, aga sinna see ka jäi.

Vanemate usaldus aitas sihtide seadmisel

Mulle meeldis koolis käia esimesest päevast peale. Klassijuhataja oli esimesed neli aastat Tiiu Sarapuu – range ja energiline õpetaja. Järgmine klassijuhataja neljaks aastaks oli õpetaja Alma Ojaste ja keskkoolis õpetaja Anton Vendla.

Lugemine oli varakult selge ja esimesse klassi minnes ka lugemuskogemus lastekirjanduse raames oli olemas.

Ühelt poolt oli see hea, et õppeainete omandamine läks kergelt, aga miinuseid oli selle juures samuti päris palju. Näiteks lennult haaramine tegi õpetaja jälgimise ebahuvitavaks ja seetõttu segasin ilmast-ilma tundi. Päevikus olid mõnel nädalal iga päev märkused. Algkoolis ja kuskil ka kuuenda õppeaasta jooksul õpetajad arutasid, kuidas minu energiat suunata ja kas oleks võimalik kuidagi tõsta vanemasse klassi, et natukegi motiveerida õppimiseks pingutama. Igatahes vist see korraldamine oli keeruline ja sellest midagi välja ei tulnud.

Usun, et kui hiljem hakkasin spordiga tegelema ja olin koolist palju ära, oli see õpetajatele ka kergendus. Hea õppeedukus ja vaba aja olemasolu võimaldasid osaleda erinevates huviringides (oktoobrilapsena, pioneerina). Iga aasta olin kimpus rahvatantsuga, sest see õnnestus päris hästi, aga ei meeldinud. See oli üks vähestest tegevustest, kus punnisin vastu.

Seitsmendas klassis, 1967.aastal, tekkis ootamatu võimalus Moskvasse Oktoobrirevolutsiooni 50. aastapäeva pidustustele sõita. Igast liiduvabariigist kutsuti Moskvasse neli pioneeri ja nii sattusin minagi nende nelja hulka ning kahtlemata oli sõit huvitav. See reis omas minu jaoks mõnevõrra tähenduslikku rolli. Esiteks see, et olin käinud koos vanematega igasuvistel ekskursioonidel ja olin ka Moskvas juba käinud. Kui varasematel aastatel olin kindel, et mitte iialgi ma ei tahaks lahkuda sellisest rohelisest linnast nagu Elva, siis nüüd hakkas tekkima arusaam, et suurlinn tegelikult mind ei kohuta ja saaksin ka seal kenasti hakkama. Hilisem elu on seda ka näidanud.

Teiseks, kuna olin just alustanud regulaarset tegelemist spordiga, tekkis tunnetus, et head tulemused peavad olema nähtavad ka teistes riikides, kus elavad teistsugused inimesed teistsuguste arusaamadega, see tähendab, et tuleb kõvasti treenida. Ja kolmandaks – mõistsin hästi vanemate hirmu ja muret mind Elvas öise rongi peale pannes ja nende ootust telefonikõnede või telegrammi näol sellest, kus ma parasjagu olen. Liikusid ka kuulujutud, et Moskvas tekivad pidustuste ajal terroriaktid – mida ei toimunud. Seega, vanemate usaldus ja usk, mille läbi olin saanud iseseisvaid kogemusi, aitas oluliselt kaasa edasiste mistahes sihtide seadmisel.

Treening on tõsine töö iseendaga

Kooliajal olid toredad kehalise kasvatuse tunnid. Kui ilm vähegi lubas, olime õues. Kas ümber Arbi järve jooksmine või järvel uisutamine või staadionil kergejõustikuga tegelemine. Kehalise tunnis käisime ka sügisel ujumas – jaheda ilma puhul tundus vesi väga soe – siiani meeles, kuidas vesi auras.

Spordiga hakkasin tegelema 12-aastaselt. Selleks oli kaks lihtsat põhjust: igavus ja vaba aja ülejääk ning alustas tööd Tartu rajooni Elva Laste- ja Noorte Spordikooli laskespordi osakond. Laskmine ei olnud minu eelis- ega meelisala, aga ühelt poolt sõbrad käisid peale, et laskmine on „äge“ ja teiseks – laskmiskõlbulikuks ehitatud lasketiir oli kodu lähedal. Algul käisin treeningutel ilma erilise entusiasmita, aga mingil hetkel tekkis murrang peas – võib-olla see oli seotud ka murdeeaga. Nimelt – kui teed midagi, siis tuleb seda teha hästi, olgu see siis õppimine või sport. Tõstsin oma treeningute arvu nädalas ja hakkasin kaasa mõtlema, kuidas peaks treenima, et tulemused oleksid paremad. Sellisel suhtumisel on ka negatiivsed momendid. Kui püstitad endale eesmärgi iseennast võita, siis mingil hetkel võtab see abstraktse ja mõttetu tähenduse ning teisalt olen korduvalt võtnud ülejõukäiva kohustuse iseenda ees. See maksab hiljem kätte läbi tervisehädade tekkimise.

Esimestel aastatel võistlustel osaledes ei olnud eesmärgiks võistlust võita või saada medaleid, vaid täita iseendale seatud eesmärke ja – mitte olla meeskonnas viimane. Võttis paar aastat aega kui tekkis eneseusk, et võin „päriselt“ võistelda ja ka võita. Siis hakkasin sihte seadma nii tehnilisele tulemusele kui ka auhinnalise koha saavutamisele.

Sellest tulenevalt muutsin treeningstrateegiat oluliselt. Seda eelkõige vastupidavuse ja psüühilise ettevalmistuse tugevdamise suunas. Võib-olla olen edev, aga ma eriti ei usu, et nendel aastatel keegi nii kangekaelselt tegeles nii lasketiirus kui ka kodus laskmisasendite „sisseistutamisega“ lihasautomaatikasse ja -tunnetusse.

Kui astusin arstiteaduskonda, siis üks esimesi asju oli otsida raamatukogust kirjandust psühholoogilise-psüühika treeningu tegemiseks eelkõige sportlastele. Leidsin, mida vajasin, õppisin ja arvan, et psühholoogilises ettevalmistuses ning tegelikult ka teiste juhendamises sellel teemal sain päris heaks. Kui olin teisel kursusel ja osalesin NSVL meistrivõistlustel endise NL üleliidulise spordiklubi kaptenina, siis tehti mulle ettepanek mõtiskleda selles suunas, et kas võiksin pärast ülikooli lõpetamist tulla Moskvasse elama võistleva treenerina.

Aga laskmisega tegelemine õpetas ka seda, et vastupidavuse saavutamiseks peab üldine kehaline konditsioon olema hea ja seetõttu tegelesin kooliajal ka teiste sordialadega. Näiteks samboga, mis oli nõukogudeaegne džuudo variant.

Minu vanemad olid tõeliselt ebasportlikud ja füüsilistes tegevustes väga kohmakad. Kuid esimesest hetkest asusid nad mind toetama ja ka tundsid reaalselt huvi, kuidas mul läheb. Isa teadis peast laskmisharjutuste nimesid ja võimalikud punktisummad ehk vajalikud „silmad“ olid ka selged. See huvi säilis neil kuni minu aktiivse sportlasea lõpuni.

Pere on kindlus, kust algavad tulemused

Abiellusin varakult ja sain kahekümneselt juba isaks. Eks see keeruline ole kui on vaja ühildada erinevad rollid: pere, õppimine, sport. Vähemal või rohkemal määral sain kõigega hakkama, aga kui pead aega pigistama, siis kõik on kannatajad. Teisalt spordist loobumine või akadeemilisel puhkusel olemine oleks näinud iseendale allaandmisena ja seetõttu ikka püüdsin, nüüd siis täpsemini kogu pere püüdis kõikide ettevõtmistega edukalt hakkama saada. Saimegi. Enamgi veel, mõned aastad olin väikese koormusega laskmistreener. Ühelt poolt oli see lisasissetulek, teisalt sain proovida oma juhendamis- ja psühholoogilise treeneri võimekust ning eks kõrvalt ka harjutasin ise.

Kaks niiöelda eriotsust iseendale ikka püstitasin. Esiteks osalen võistlustel nii vähe kui võimalik aja kokkuhoiu eesmärgil ja teiseks – tegin kuude kaupa kodus igapäevaselt treeninguid ilma padrunita, „kuivalt“.

Kokkuvõttes oli tulemus selline, et ülikooli lõpetasime koos abikaasaga edukalt – õppeedukuse nimekirjas kaks esimest kohta ja 4-aastane tütar luges soravalt pikki tekste. Sportlik vorm võimaldas riigieksamite ajal üleliidulistel võistlustel Lvivis meil püstitada Eesti meeskondlik rekord püstiasendist laskmises. Ülikool andis võimaluse teha riigieksamit mulle sobival ajal.

Pere – see on esimene kants, millest algavad tulemused. Võib-olla isegi sõnastada kuidagi nii: perekonnast algab tugevus millegi alustamiseks, edaspidi aitab tugevust hoida ja kõige tähtsam – kui lahkud näiteks spordist – kuidas siis naased igapäevasesse rutiini. See on alati olnud olemas.

Vedas ka koolidega, nii õpetajate kui ka õppejõududega. Elvas ei tehtud kunagi piiranguid võistlustel osalemiseks, aidati tegemata tööde esitamise tähtaegade planeerimisel. Kokkuvõttes õppeedukus ei kannatanud kuidagi. Ja päris paljud õpetajad jälgisid, kuidas mul läheb, heade tulemuste puhul ikka õnnitleti.

Laskurid on ühtehoidev kogukond

Eriline koht oli seltskonnal, kes käisid lasketiirus – ehk see oli siis ka omamoodi kogukond. Keskel oli treener Jaan Niinep ja ümber noored poisid ning tüdrukud erinevate kodude, arusaamade ja ootustega. Ilmselgelt me sobisime üksteisega hästi, sest treeningutele tuldi hea meelega ja ka vaba ega veedeti palju koos. Võin öelda, et mind mõjutasid oluliselt vanemad treeningukaaslased. Täpsemalt Mati ja Agu Nigul, kellega suhtlesin vägagi tihedalt ja kes tegelikult on olnud olulised minu kujundajad, arvatavasti neile endile teadmata. Nemad olid pärit kolmelapselisest perest ja mina olin üksiklaps. Seega isiklikud väärtushinnangud ja suhtlusmeetodit üsna erinevad. Kiiresti taipasin, pigem lihtsalt tajusin, et pean oma arusaamu ja tegevusi kohendama. Ühelt poolt sotsiaalsus ja teiselt poolt ratsionaalsus kindlasti avardasid maailma. Usun, et kokku me sobisime ja tegelikult ka toetasime üksteist kui see oli vajalik.

Põnev on ka rääkida vanemast generatsioonist laskuritest – täiskasvanute klassist. Kuna sain varakult nendega koos võistlustel käia, siis olime palju koos. Nende mõju oli samuti oluline. Kindlasti olid nad noorte suhtes toetavad, kollegiaalsed ja õelutsemist või konkurentsipõhiseid hõõrumisi ei mäletagi. Tähtis oli kahtlemata see, et suur osa neist oli hea hariduse ja/või töökohaga ehk siis nendega oli alati huvitav ja hariv koos aega viita – nii lasketiirus kui vabal ajal.

Keerulisem on hinnata, kuidas olid suhted niiöelda administratiivse „kogukonnaga“. Nõukogude ajal sekeldas spordiringkondades kirju seltskond inimesi, kellel spordist oli udune arusaam ja eesmärgiks kergelt teenitud palk ning reisimine. Isiklike huvide nimel oldi kergekäeliselt valmis pigem kahjustama sordiala kui seda edendama.

Üldistavalt võiks öelda, et kõik need inimesed, kes ise tegelevad või tegelesid spordiga või lihtsalt tundsid huvi spordi vastu, elasid kaasa ja ikka toetavas võtmes. Ja mida spordikaugem seltskond, seda ükskõiksemad nad ka olid.

Vaimu tugevdamine algab planeerimisest

Spordis on närvisüsteemi tähtsus olulisel kohal aga laskespordis on sellel kohati võtmetähtsus. Piisab ühest hetkest kui ei suuda südame tööd kontrollida, on tulemus untsus. See oligi põhjus, miks asusin varakult õppima psühholoogilise treeningu meetodeid. Omandatud teadmised on mind aidanud siiani ja mul ei ole olnud kahju seda õpetada ka ümbritsevatele inimeste – kui nad seda on soovinud.

Kui igapäevane elu on pilla-palla või olmeteemad tekitavad püsivalt stressi, siis lihtsalt mediteerimine ei aita. Vaimu tugevdamine algab planeerimisest ja võimalikult täpse kava koostamisest mistahes tegevuseks. Selle teadmise sain lasketreeningutel juba esimesel aastal, kui treener soovitas tungivalt pidada treeningpäevikut. Hakkasin päevikut pidama ja pidasin seda sportlaskarjääri lõpuni. Samuti olen kuni siiani kõik keerukamad isiklikud või tööalased ülesanded kirjalikult analüüsinud, seadnud paberil konkreetsed tegevuskavad. Seega harjumus pidada treeningpäevikut andis sisendi edasise tööalase karjääri kujundamiseks.

Suhtumine kiitusse ja kriitikasse on kaalult erinevad, vähemalt minu peas.

Kiitus on mind vähe motiveerinud. Samuti tööalane karjäär on olnud pigem lihtsalt paratamatu vastutuste ahel, aga mitte kinnisideedega mingit töökohta, resp. tähelepanu saada. Karjääri mõttes arvatavasti tähtsamatest ametitest olen loobunud.

Kriitikaga on teine lugu. Ühelt poolt see tõepoolest häirib ja tekitab läbikukkunud inimese tunde. Teisalt annab hea sisendi järjekordse kirjaliku analüüsi ja edasise kava koostamiseks. Suhtlemine iseendaga kirjutamise ajal kindlasti leevendab kriitikaga kaasuvat ebamugavustunnet. Keeruline on iseennast positsioneerida, kui kriitika tundub ebaõiglane.

Spordis on kriitika kahesuunaline. Ühelt poolt meeskonna tulemuste halvendamine ja siis on isiklik läbielamine pigem suurem kui kuskilt kõrvalt tulnud negatiivne hinnang. Teisalt halb tulemus viitab kehvale treeningtsüklile – siis sisemine iseenda sisse vaatamine on väga põhjalik. Ehk sisemine kriitika on oluliselt suurem kui välise kriitika mõju.

Pärissaavutuseni on alati veel üks samm

Mida pean enda kõige kaalukamaks tulemuseks sportlaskarjääris? Sellele küsimusele on kaks vastust. Esiteks tehnilised tulemused ja teiseks treeningprotsessi kaugtulemused igapäevases elus.

Nõukogude ajal oli saavutuseks see, kui tuldi auhinnalisele kohale üleliidulistel võistlustel. Neist ilmselt kõige väärtuslikum on Üleliidulise Koolinoorte Spartakiaadi individuaalne teine koht – see oli oluline ka Eestile. Tulemus oli päris hea – kaks tundi oli lausa NL rekord, kuni tulevane esikoha võitja selle ületas. Motiveeriv oli esimene Eesti täiskasvanute meistri tiitel 15-aastasena. Siis olin kõigi aegade Eesti noorim täiskasvanute laskmismeister. Siis ja ka nüüd kõlab see hästi, kuid mingil põhjusel sisemiselt seda ei väärtusta teisiti kui nii, et see oli lihtsalt kondiproov edasisteks treeninguteks.

Tegelik sportlaskarjääri tulemus on hoopiski võitlusvõime kujunemine igapäevases elus ettetulevate probleemide käsitlemisel ja murede lahendamisel. See tähendab kannatlikkust, see tähendab kriitikast ja kaotusest ülesaamist ja ka seda, et saavutus kunagi ei ole päris lõplik saavutus, pärissaavutuseni on alati veel üks samm. Seega – tead alati, et edasi tuleb minna ka siis, kui mingil põhjusel oled vahepeal kukkunud paar astet allapoole.

Intensiivsed treeningud on ka vanemaealistele väga kasulikud

Lõpetasin aktiivse sporditegemise siis kui olin 12 aastat aktiivselt spordiga tegelenud. Otsustamise hetkel olin spordi mõttes ideaalses olukorras. Pere oli loodud ja saime kenasti hakkama, arstidiplom taskus ja ka internatuur läbitud. Ka Laskmisklubi oli prestiižne – Kirovi nim. Kalurikolhoosi klubi. Kuna olin ülikooliajal kõvasti kodust trenni teinud, oli laskmisvorm päris hea, võib-olla isegi eeskujulik. Ja nagu varem vihjatud, oli pääs ka Eestist väljaspool paiknevatesse klubidesse.

Aga määravaks said lapsepõlve unistused ja sellel kättetulnud elu ristteel oli otsuse tegemine möödapääsmatu. Nägemus, et arstiteadus peab oluliselt rohkem arvestama reaalteaduste saavutusi, eelkõige matemaatikat võttis konkreetsed piirid. See aga tähendab vajalike teadmiste omandamist ja juurdeõppimist. Leidsin, et TPI ehk tänase Tehnikaülikooli automaatikateaduskonna elektroonika kateeder sisaldab kõige rohkem mikrofüüsikat ja matemaatikat ning tulemusena võtsin vastu otsuse uuesti õppima minna. Sain personaalse loa astuda TPI päevasesse osakonda. Seega lihtne dilemma: kas õppida edasi või siirduda täielikult spordimaailma. Ehk arstiteadus kaalus üles spordikarjääri.

Põhimõtteliselt otsustasin viimasel hetkel – 31. augustil, et järgmisel päeval, 1. septembril peaks kooli minema. Piinlik küll, aga ütlesin treenerile, et täna on minu viimane treeningpäev. Eks ma hiljem ka ikka laskmas käisin ja ka võistlesin veidi aga see oli juba midagi muud.

Vanuse mõttes olen praegu pensionär ja ei peaks suurt midagi tegema. Teisalt kogemuste pagas on suur ja seetõttu mingeid tegemisi tuleb kogu aeg ette. Huvitav on see, et kuigi tööpäevad on lühemad, on tulemused oluliselt tulemusrikkamad kui varasemal ajal. See ilmselt tähendab seda, et on tekkinud oskus liikuda eesmärgi ja/või tulemuse poole mööda lühimat teed.

Peale aktiivse tegelemise lõpetamist laskespordiga olen tegelenud üsna mitmete spordialadega ja kõikidega suhteliselt aktiivselt. Aastaid tegelesin ammuspordiga ja sisevõistluste üks rekord on vist juba üle 30 aasta minu nimel. Olen osalenud ka Šveitsis raskeammu maailmameistrivõistlustel. Raskeamb on väga eksklusiivne relv – kangiga vinnastatakse. Samuti olen aastaid tegelenud karatega, veidi golfiga. Nüüd juba aastaid käin regulaarselt üsna intensiivses poksitrennis. Ja aegajalt käin ka püstolit laskmas.

Seega sport omab olulist rolli ja osutub, et intensiivsed füüsilised treeningud on ka vanemaealistele väga kasulikud. Viimased teadustööd ütlevad, et intensiivne treening vanemas eas omab oluliselt rohkem positiivseid elemente kui negatiivset osa. Piinlik öeld,a aga olen treeningmahtu isegi tõstnud. Ehk nagu laskmise puhulgi, esialgne skeptiline suhtumine on asendunud kiindumusega ala vastu. Ja teine tõdemus – treeningintensiivsuse tõstmine on parandanud mälu: seda, et ei mäleta, kuhu mingi asja panin, ei tule enam ammu ette.

Järelikult spordil, selles kontekstis täpsemalt kehakultuuril on elukestev tähendus ja see on teaduspõhiselt tõestatav. Aga paraku seda ühiskonnas ei teadvustata. Seega pole midagi imestada, et Eesti elanike tervena elatud aastaid on Euroopas madalamate hulgas. Vahe on ligi 10 aastat.

Minu soovitusi sportimisel nii algajatele kui vanematele:

1. Vanemad – ja ka vanaisad-vanaemad peaksid olema esimesed eeskujud oma lastele spordipisiku süstimiseks. Peaks mõistma, et spordi ja kehakultuuri eesmärk ei ole olümpiamedal vaid võidetud tervena elatud eluaastad.
2. Ei ole olemas vanust, kus spordi tegemine oleks mittevajalik või lausa kahjulik.
3. Ei ole terviseseisundit või neid on väga vähe, mis ei võimalda spordi või kehakultuuriga tegeleda
4. Me hindame liialt üle seda, et kõik see, mis me teeme, peaks meeldima; õpime ainult seda, mis meeldib, tegeleme selle hobiga või spordialaga, mis meeldib jne. Tasub julgelt sukelduda mistahes spordialasse, sest igal juhul sellest õpitakse midagi ja igal juhul see kergendab igapäevasest rutiinist ülesaamist. Eeltoodust on ka näha, et algne jahe suhtumine muutub harjumuseks ja vajaduseks. Tähtis on see, et treeningajad ja -koht sobituksid igapäevaste toimetustega,
5. Ei tohi karta treeningsaalis käimist näiteks vanuse, soo või mingi muu eripära pärast. Keegi teid treeningsaalis ei luura, kõigil on oma elud ja eesmärgid,
6. And last but not least: lisaks ainult kaks asja on veel olulisemad: hea uni ja tervislik toit.

Üks asi võib-olla siiski pigem soovitusena: vanus kui number ei tohiks kellelegi dikteerida igapäevase aktiivse elu piiramist – tuleb teha mis meeldib ja kindlalt võib öelda, et spordi ja kehakultuuriga võib tegeleda mistahes vanuses – koos noortega.

Probleemiks on meie riigi kehv spordipoliitika

Olen üsna hästi kursis Elva sporditegemistega. Püüan jõudumööda osaleda Elva Laskespordiklubi MTÜ tegevuses ja olen kursis saavutustega.

Sporti saab ikka teha kui kogukonnal on see soov. Kool on alati olnud sellise kultuurikeskuse koormuse kandmisel esimesel kohal. Ehk siis nii kaua kui Elvas on noori inimesi ja lapsi ning koolimaja, nii kaua on olemas ka tulevikuvõimalused.

Aga tegelikuks probleemiks on minu arvates meie riigi kehv spordi ja kehakultuuripoliitika ning tulevikku halvasti suunatud vaade. Veelgi laiemas võtmes kogu sotsiaalpoliitika nägemus ehk teisisõnu inimestele suunatud poliitikad peaksid rohkem vastama euroopalikele nägemustele heaoluriigist ja toetama inimeste valikuvabadusi ning eneserealiseerimise võimalusi.