Geil Siim

Head treenerid on oma ala fanaatikud

Jalgratturi tütrena sündisin juba koos spordipisikuga. Minu isal oli põhimõte, et kui laps saab jalad alla, siis ei mingit kärutamist, laps liigub ise. Elasime Tallinnas viiendal korrusel, majas oli küll ka lift, kuid sellega meil isa sõita ei lubanud, ka jalgrattaid vedasime mööda treppe üles tuppa. Laps peab liikuma, inimene on loodud liikumiseks- selline oli isa põhimõte.

Lapsepõlves olen väga mitmete spordialade treeningutel osalenud – alustades iluuisutamisest ja lõpetades kickboxinguga. Ujumise- ja rattatreeningud meeldisid mulle kõige rohkem ja nendega tegelesin pikemalt ja põhjalikumalt.

1984. aastal peeti Eestis esimene triatlon ja sellest hetkest hakkas minu isa just see spordiala paeluma. Mina väikese lapsena elasin talle võistlustel kaasa, Harku triatloni rattarada möödus meie kodumajast, need sportlastele kaasaelamise hetked on mul väga selgelt siiani silme ees. On üsna loogiline, et isa suunas siis ka mind ujumistreeningutele, rattatreeninguid tegime temaga nagunii koos järjepidevalt. Minu enda mitmekülgne sportlasekarjäär jääb pigem just lapsepõlve, sest raske puberteediiga muutis kõik.

Märksõnaks – mitmekülgsus

Kõige märkimisväärsem fakt minu lühikesest sportlaskarjäärist on ehk see, et olen Eesti esimene lastetriatloni võitja, võistlust toimus 1989. aastal Tallinnas. Tegemist oli basseinitriatloniga – ujusime Dünamo basseinis ning rattasõit ja jooks toimusid Kadrioru pargis. Mäletan, kuidas rattasõidust jooksule minnes hõikas mulle isa rajalt, et su ees on üks tüdruk, püüa ta kinni! Ma andsin endast jooksus kõik, finišis selgus, et see tüdruk oli tegelikult pikkade juustega poiss. Auhinnaks sain banaanisefiiri ja T-särgi, millel oli sini-must-valge värvikombinatsioonis pilt peale trükitud.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et minu lapsepõlv oli sporti täis ja peamiseks märksõnaks oli “mitmekülgsus”. Just seda märksõna pean oluliseks ka oma praeguses treeneri töös.

Olen kasvanud sportlase lapsena, mistõttu ei oskakski oma elu ilma spordita ette kujutada. Isa fanatism kandus mulle edasi ja olen veendunud, et kõik väga head treenerid ongi oma ala fanaatikud. Töötan kahe koha peal ja ilmselt olen töönarkomaan, töö on ühtlasi ka mu hobi. Õpetaja ja treeneri töö täiendavad teineteist, tänu õpetaja ametile olen kindlasti parem treener ja vastupidi. Kahjuks pean tõdema, et pikkade tööpäevade tõttu on mu enda sportlik liigutamine jäänud tahaplaanile, selleks peaks ööpäev olema ca neli tundi pikem.

Siseujula on oodatud ja vajalik treenerile ja lastele

Töö noorte inimestega hoiab vaimu terava, iga päev on unikaalne ja õpetlik. Oluliseks pean ka pidevat enesetäiendamist. Koolitused, erialane kirjandus – kõik see on elementaarne.

Elva sportlaste tegemistel hoian silma peal ja olen väga uhke, et meie väikelinnas on suur olümpiasportlaste kontsentratsioon. Täiusest lahutab vaid korralik 10-rajaline bassein meie kodulinnas, siis saaksin ka ise panustada sajaprotsendiliselt Elva spordiellu, hetkel pean olude sunnil Tartus treeneritööd tegema.

Sportlaseks kujunemise teel on väga oluline roll lapsevanematel. Lapsevanem peab olema oma lapse kõige suurem fänn ja ka rahastaja. Kõige keerulisem aeg on puberteediiga. Kui lapsevanemad ja treener suudavad selle perioodi koos noorega vastu pidada nii, et noor spordi juurde jääb, siis edasi on juba palju lihtsam.

Mul on raske mõista, miks meie suure spordiajalooga linnal pole veel korralikku ujulat, see võiks nüüd küll olla prioriteet number üks. Kordan ennast taas, ootan Elvasse korralikku siseujulat, kuni seda pole, peame Elva lastega treenimisel Tartus hakkama saama. Muidugi staadion vajaks meil ka kaasajastamist. Muud sportimisvõimalused on siin suurepärased.

Kuulun Eesti Triatloni Liidu juhatusse ja räägin seal kaasa kõigil teemadel, kuid minu põhiline ampluaa on lapsed ja noored.

Soovitused spordiga tegelemiseks lastele ja nende vanematele – kuna loomulikku liikumist jääb järjest vähemaks, siis ideaalis peaks iga laps trennis käima. Meie keha on loodud liikumiseks!