Gaido Päär
22.021954 – 14.09.2023
- NSV Liidu juunioride meistrivõistlustel Eesti meeskonnas 100km meeskonnasõidus pronksmedal 1973. aastal.
- Balti velotuuri etapi võitja 1973. aastal.
- Neljakordne NSV Liidu maaspordiühingute meister aastatel 1974 – 1981.
- Eesti meister maantee-, tänava- ja krossisõidus kokku 11 korral, sealhulgas 7 korda individuaalselt.
- Eesti jalgrattakoondise liige aastatel 1973 – 1980.
- Nõukogude Liidu meistersportlane maantee- (1973) ja krossisõidus (1979).
- Elva uisuraja 30. aastapäeva võistlusel 1981. aastal esikoht meeste 500m ja 1500m distantsil. Sprindis jagas 1.- 2. kohta Hans Könninguga.
- Eesti uisuspordi 90. aastapäeva kiiruisutamisvõistlusel Elvas esikoht 500m ja 3000m distantsil 1982. aastal.
Sport ja treening olid pühad asjad
Gaido Pääri sünnikodu oli Elvast kolm kilomeetrit Konguta poole, Palu külas. Samas lähedal Vellaveres elas ka jalgrattakuulsus Rudolf Tamm ja paar kilomeetrit kaugemal Kulbilohus Kalju Koch.
Gaido Pääri kooliaeg algas Erumäe koolis ja jätkus neljandas klassis Elva koolis. Pärast kaheksanda klassi lõpetamist läks ta õppima Tartu 17. Kutsekeskkooli, mille lõpetas 1973. aastal krohvija-viimistleja kutsega.
Sportlikku tegevust alustas Gaido Päär 1967. aastal laskmisega treener Eugen Ora juhendamisel ja tegeles laskespordiga kolm aastat. Kui Elvas toimunud koolinoorte kiiruisutamise meistrivõistlustel Gaido Päär medaleid võitis, kutsus Jüri Kalmus ta jalgrattatrenni. Jalgrattaspordiga alustas tulevane meistersportlane 17-aastaselt. Paar-kolm aastat trenni teinud, täitis ta meistrinormi nii krossisõidus kui ka maanteesõidus.
Väljavõte raamatust „Rudolf Tamm. Elva võidusõitjad läbi aegade“
Ville Sonn, 2011
Gaido Päär: Kuigi trennis ma selle ideega kunagi ei käinud, et olümpiavõitjaks või maailmameistriks või rahutuuri võitjaks tulla. Minul oli aga niisugune põhimõte, et kui tööd tegid, siis selle töö tulemusena ma tahtsin ilmtingimata resultaati näha. Võistlustel pidin vähemalt kolme parema hulka tulema! Sporti ilma ahnuseta ei saagi olla. Sport ja treening olid pühad. Kui midagi teha, siis teha hingega!
…Üks eredalt mällu sööbinud võistlus. See oli fantastiline sportlik vorm, maanoorte üleliidulistel meistrivõistlustel Ukrainas, siis kui ma grupisõidu ära võitsin. Vist 1977. aasta suvel, kui ma sõjaväes olin. Distants oli 150 km ümber. Olid lauged tõusud. Ma läksin lihtsalt kümmekond kilomeetrit enne lõppu üksi eest ära. Grupp jäi kuidagi passima, et – ah, las läheb, et lõpuni on veel palju maad, küll me ta kätte saame. Aga ma tundsin, et mul tuli kogu aeg jõudu juurde. Edestasin järgnevaid rohkem kui minutiga.
…Ühekorra treki peal sai küll niimoodi… Sellest ajast ma enam trekki näha ei taha. Viiskümmend võidusõitjat lasti grupisõidus treki peale. Ei ole seal pidureid, ei ole seal vabajooksu ega mitte midagi, ainult ketra! Kui sa jalad korraks seisma jätsid, siis olid sadulast kadunud…Ma mäletan, Kirsiaed Kalle vist oli üsnagi kõrval ja mingi kukkumine oli, mina lohisesin sealt vitraažist ülevalt alla selja peal, aga Kirsiaed Kalle vist kihutas mul peast mööda ja pedaaliga… Viis õmblust tehti. Siis pandi mind haiglasse. Selja pealt pintsettidega korjati villase särgi tükid välja, mis olid naha sisse põlenud. Betooni peal lohised ülevalt alla…
…1982. aastal ma käisin perekonnainimesena juba Tartu KEKis tööl, kuid peale tööd sooritasin ka metsajookse. Tundsin, et vaim ja liha on valmis, läksin starti ja tulin Eesti meistriks krossisõidus. Siis ütlesin Aare Kreisile intervjuus, et nüüd on i-le punkt pandud.
