Ernst Voldemar Idla
8.04.1901 Õisu mõis Türi kihelkond – 5.12.1980 Stockholm
Rahvusvaheliselt tunnustatud Eesti võimlemispedagoog
Peale sõjakooli lõpetamist Tallinnas Tondil 1920, suunati Ernst Voldemar Idla teenima Elvasse soomusrongile nr. 3. Siin avanes tal võimalus töötada ka Elva Algkoolis võimlemisõpetajana. Juba Elvas töötades korraldas Ernst Idla võimlemisesinemisi kohaliku tuletõrjeseltsi saalis. Elva oli ka kohaks, kus ta 1922. aastal hakkas esmakordselt propageerima võimlemist pallidega.
Ernst Idla lahkus aastal 1922 sõjaväeteenistusest ja läks Tallinna, kus oli mitme algkooli võimlemisõpetaja ja samas tegutses ka Eesti Spordi Seltsis Kalev, kes lähetas ta Berliini Kehalise Kasvatuse Ülikooli õppima. Naasnud Berliinist 1925. aastal, lülitus ta aktiivselt vabariigi kooli- ja spordiellu. Ta moodustas uued võimlemisrühmad, mida hakati kutsuma Ernst Idla võimlemiskursusteks ning oli uue võimlemissüsteemi kujundajaks Eestis. Ernst Idla oli ka võimlemis- ja spordiürituse Eesti Mängud korraldaja 1934. ja 1939. aastal. Aastal 1936 sai temast vabariigi võimlemisjuht ja järgmisel aastal korraldas ta esimesed üleriigilised rühmvõimlemise esivõistlused.
Ernst Idla tippsaavutuseks, mille poole ta aastaid pürgis, oli Ernst Idla Võimlemise Instituudi rajamine. 1944. aastal põgenes ta perega Rootsi, kus jätkas edukalt oma võimlemist propageerivat tegevust.
Ernst Idla võimemissüsteemi, teaduslikult ülesehitatud ja tervisele orienteeritud liikumisõpetuse taasrakendamise ja edendamisega tegeleb praegu Eestis edukalt Idla Eesti Selts.
