Erko Kurvits

Sporditegemine olgu põnev ja väljakutsuv

Sündinud olen 16. mail 1982. aastal Elvas ja lõpetanud ka Elva Gümnaasiumi. Järgnesid õpingud Tartu Tööstuskoolis aastatel 1998-2001.

Nagu 1980ndate aastate lapsele kohane, olin päris aktiivne ja veetsin kogu vaba aja õues sõpradega mängides. Kodus käidi ainult magamas ja söömas (kui see meelde tuli). Suvel oli rattasõit, pallimängud, ujumine ja talvel suusatamine ning kelgutamine. Aga kõige esimese kokkupuutena on mul meeles mu esimene lasteratas „Бабочка”, millega sain rattasõidu selgeks ja kust sai alguse minu armastus jalgrataste vastu.

Kooliajal sai proovitud mitmeid spordialasid. Käisin nii võrkpalli- kui ka rattatrennis. Ühtegi trenni ma millegipärast väga pikalt pidama ei jäänud. Siis tuli kaitsevägi, kus nii keha kui vaim said korralikult trenni. Pärast kaitseväge 2002. aastal aga tuli pikem spordipaus. Tol hetkel tundus huvitavam sõpradega aega veeta ja niisama väljas käia.

Esikohal triatlon, lisaks maratonid ja seiklussport

Aastal 2008 kodust kaugele Oslosse tööle asudes polnud seal ühtegi sõpra ega muud huvitegevust ees ootamas. Kohapealsed vanemad kolleegid sisustasid õhtuid enamjaolt koduste tegevustega, kust ei puudunud tihti ka õlle joomine. Mul oli valik, kas liitun igal õhtul kolleegide tegevustega ja mu kehakaal, mis oli niigi tol ajal päris suur, tõuseks veelgi, või hakkan end vabal ajal aktiivselt liigutama.

Alustasin jooksmisega ning pärast mõnda kuud oli hakanud kehakaal jõudsalt langema, see omakorda andis motivatsiooni juurde. Edasi muretsesin endale maastikuratta ning suusad. Norra loodus oli selliste tegevuste jaoks ideaalne.

2009. ja 2010. aastal tegin kaasa Estonian Cup sarjas Elva rattamaratoni, mis andis edasiseks hea pisiku. 2011. aastal võtsin end kätte ja läbi sai sõidetud juba mõni etapp rohkem ning 2012. aastal tegin juba terve Estonian Cup sarja kaasa.

Norras olles sain tuttavaks tubli Eesti spordimehe Heiko Sepaga, kellega huvid klappisid ja kes 2013. aastal kutsus mind uude harrastajatele mõeldud triatloniklubisse SK Keremeister. Kuna rattasõidu kõrvalt olin uuesti alustanud ka jooksmisega, siis tundus triatlon huvitav ala, kus vaja ju veel rattasõidu ja jooksu kõrvalt ainult ujumine selgeks saada. Hiljem esimesel triatlonil tuli välja, et ujumine polegi nii kerge, aga just see mitme spordiala harrastamine ja koos tööle saamine paelus mind ja triatlon on olnud siiani mu põhiala.

Tõsi – huvi pakuvad mulle ka mitmed teised spordialad: talviti käin suusatamas – olen läbinud Rootsis maailmakuulsa Vasaloppeti, Norras Birkebeinerloppeti, Itaalias Marcialonga ning viiel korral Tartu Maratoni. Viimastel aastatel olen ikka sattnud mõnele maastikurattamaratonile, seiklusspordi üritusele, orienteerumispäevakule, ultrajooksule või lihtsalt jooksumaratonile.

Raske katsumus kehale ja vaimule

Kaalukaimaks tulemuseks minu spordikarjääris on koha poolest kindlasti 2016. aastal oma vanusegrupis saavutatud talitriatloni Euroopa meistritiitel, kuid läbielamiste suhtes on kõige meeldejäävamad olnud just need võistlused, kus olen pidanud üle kümne tunni rajal olema.

Norra ekstreemtriatlonil Norsemanil pidime näiteks pimedas vahetult enne päikesetõusu praamilt 13-kraadisesse vette hüppama, seejärel fjordide vahel neli kilomeetrit kuni rannikuni ujuma, edasi vihma ja tuulega sõitma mägedes rattaga 180 kilomeeetrit, kus külmematel lõikudel oli sooja vaid napid kolm kraadi ning lõpetuseks jooksumaraton ligi 2000 meetri kõrgusele Gaustablikkeni tippu.

Slovakkia ekstreemtriatlonil Janošikul algas 3,8 km ujumine täpselt keskööl, pärast seda peaaegu kogu 180 km rattadistants külmadel pimedatel mägiteedel ja lõpetuseks kõige karmima tõusuga jooksumaraton mu elus – üle 3200 tõusumeetri.

Hispaania ekstreemtriatlonil Hispamanil algas ujumine varahommikul pimedas, aga pärast esimest kilomeetrit tervitas päevavalgus ja ning meie kõrval laius suur Peniscola kindlus, mille ümber me ujusime, edasi rattadistants kuumusest kõrvetaval mägiteel ning jooks Hispaania mäestikes, mida pärast kümmet kilomeetrit saime nautida vaid pimedas.

Montenegro ekstreemtriatlonil Blacklake’l oli ujumine 1416 m kõrgusel jääjärves, rattarada läbis Euroopa sügavaimat kanjonit ja jooksurajal ronisin 2500 m kõrgusele mäe otsa.

Pere on abipersonaliks

Minu sporditeel on vanemate ja perekonna osalus olnud alati igati toetav. Tulen küllaltki vaba kasvatusega perekonnast, kus sain ise oma valikuid teha, aga vanemad olid kõigis mu otsustes alati heakskiitvad. Oma peres on mul kaks poega ja armastav ning abivalmis naine, kes kõik toetavad mind mu tegemistes ning võimalusel sõidavad igale mu võistlusele kaasa elama.

Kõige suuremateks kaasaelajateks on kindlasti mu pere, kes on pea kõigil võistlustel minuga kaasas käinud ja alati valjuhäälselt kaasa elanud. Ekstreemtriatlonite puhul on kaasaelajate roll eriti tähtis, sest lisaks ergutamisele peavad nad ka võistlejat terve päeva (või öö) saatma, et teda kõige vajaminevaga varustada.

Kes teeb, see jõuab

Kuna nooremaks enam ei jää, siis plaanin edaspidi hoolitseda rohkem enda üldfüüsilise poole eest – käia jõusaalis, rohkem looduses matkadel. Pigem vähem võistlusi aastas, üritan valida välja huvitavamad ja väljakutsuvamad. Hetkel olen keskendunud pikematele distantsidele – täispikad triatlonid ja ultrajooksud.

Eks tagantjärgi mõeldes on ikka asju, mida oleksin teisiti teinud, aga suures pildis on kõik elus juhtunud asjad teinud mu just selliseks nagu ma täna olen.

Õppinud olen küll autolukksepaks, aga põhitegevusalaks mu elus on saanud ikkagi ehitus ja sellega seonduv. Kuigi tööpäevad on teinekord pikad ja väsitavad, siis olen seda usku, et kes teeb, see jõuab. Tund pärast tööpäeva jooksuriideid selga tõmmates on väsimus ununenud ja keha valmis uuteks aktiivsusteks ja pärast treeningut on alati väga hea tunne.

Käesoleva aasta alguses asutasime koos elukaslase Piibega mittetulundusühingu Eesti Metsatriatlon, et pakkuda huvilistele rohkem võimalusi osalemiseks ekstreemtriatlonidel Eestis. Kuna koroonapandeemia tõttu jäeti 2020. aastal ära või lükati edasi paljud välismaised ekstreemtriatlonid, tuli mõtlema hakata alternatiividele, sest trenni oli ju tehtud ja niisama tervet suve raisku ei tahtnud lasta. Samal ajal kogusid hoogu igasugu virtuaalüritused ehk inimesed jooksid ja sõitsid ratast oma valitud trajektooridel, mina aga tahtsin raskemat katsumust.

Osalesin 2020. aasta jaanuaris „Taliharja Vanakuri“ 101 km ultrajooksul, mille lõpp oli Eesti kõige künklikumas rahvuspargis Karulas, kus matkarajad tundusid ilusad ja väljakutsuvad. Samas osales ka Eesti üks vastupidavam naissportlane Kristel Tukk, kellega otsustasime neid radu kevadel maastikuratastega avastama minna. Ja siit hakkaski idanema mõte, et miks mitte korraldada samadel radadel midagi uut ja ägedat ehk täispikka triatloni. Natuke taustatööd ja plaan saigi valmis – 3,8km ujumist Karula Rahvuspargis Ähijärves, 180km maastikurattaga Valga- ja Võrumaa huvitavamatel matkateedel ning lõpetuseks 42km maastikujooksu Karula Rahvuspargi metsaradadel.

Sama aasta septembris võtsin pere appi ja sõitsime Ähijärve äärde, kus tegin üksinda planeeritud triatloni läbi ja see tundus just selline väljakutse, mida tahaks teistega ka jagada. Esialgset rada pidime küll natuke muutma ja mugavdama, aga kõik paremad kohad jäid sisse. Edasi asutasime elukaaslase Piibega MTÜ, peale mida saime ürituse korraldamiseks ametlikult kõik vajalikud dokumendid korda ajada ja juba 31. juulil 2021. aastal toimuski koos paljude toetajate abiga Eesti esimene Hawaii Express Eesti Metsatriatlon. Kõikidelt lõpetajatelt kuulsime ainult head tagasisidet, mis innustas meid ka 2022. aastal sama üritust korraldama.

Korraldusmeeskonnas olen mina, Kristel Tukk ja Piibe Pajur ning antud hetkel on meie tööks reklaamida seda spordisündmust ja leida vajalikke toetajaid.

Läbisin ka ise 2021. aastal triatloni kohtunikukoolitused, et saaksime oma ürituse ametlikku Eesti Triatloni Liidu kalendrisse. Samal ajal annan ka ise erinevatel Eesti triatlonitel oma panuse kohtunikuna.

Sammhaaval tulemusteni

Kui rääkida soovitustest sportimisel, siis arvan, et eesmärgid võivad suured olla, aga sportimist tuleb alustada sammhaaval nagu maja ehitamist. Kõigepealt tuleb ehitada vundament – alustada lühemate distantsidega ja harjutada keha füüsilise liikumisega ja sealt sammhaaval edasi liikuda. Võimalusel liituda treeninggruppidega või leida endale hea treener, kes arvestab sinu soovide ja eesmärkidega ning oskab sind suunata paremate tulemuste poole.

Ja sportimisega alustamiseks pole kunagi liiga hilja. Mitmed tuttavad on leidnud tee spordi juurde 40-50ndates eluaastates ja saavutanud sealjuures võistlustel häid tulemusi.

Elva sporditegevustel hoian pidevalt silma peal ja igal võimalusel löön kaasa. Elva on tänavu 2021 Euroopa Spordipealinn ja see tiitel pole kindlasti saavutatud niisama. Uue spordihoone avamine viis elvakate sportimisvõimalused kindlasti uuele tasemele, aga minu silmis on siin veel puudu üks korralik ujula ja suusakeskus lumetootmisvõimalusega. Siis võiksin väita, et elvakatel on Eesti parimad sportimisvõimalused.