Erik Raadom

Jalgrattasport on parim

Sündinud 24. jaanuaril 1981. aastal Tartus. Elanud olen ka Peedul, iseseisvat elu alustasin Elvas, kus elan tänaseni.

Kooliteed alustasin Nõos, kus õppisin 10 klassi. Kui sporditegemine muutus eesmärgiks, läksin 11. klassi Otepää Spordigümnaasiumisse (pregu Audentes), kus lõpetasin ka 12. klassi.

Sporditeed alustasin judoga, seda eriti pikalt aga ei teinud. Kuna koolist käisid paljud rattatrennis, otsustasin jalgratta kasuks, mida tegin D vanuseklassis 11-12- aastasena. Järgmises vanuseklassis, 13-14- aastasena, ei teinud ma aktiivselt sporti kuna tundus, et ei taha võistelda ja pidev kohustus trenni teha tundus tüütu. Siiski sport mulle meeldis, käisin iseseisvalt rattaga sõitmas ja suusatamas. Jalgrattatrenni läksin tagasi 15-aastaselt, kuna noorem vend oli läinud ka rattatrenni ja treener Jüri Kalmus uuris, kas ka mina ei tahaks tagasi tulla trenni. Hakkas kohe suht hästi minema ja võistlemine pakkus taas pinget. Juunioride klassis kuulusin juba esimesel aastal Eesti koondisesse ja rattaspordist sai elu eesmärk.

Spordipisik juba peres sees

Jalgrattasport ei olnud minu esimene valik, aga kui sinna sattusin, sai selgeks, et meeldib. Vaatamata sellele, et vahepeal tekkis ka kaheaastane paus, kus tegelesin peamiselt omal käel suusatamisega ja käisin ka Tõnu Haljandi juures kahevõistluse trennis. Seal oli mul hüppemäel üks tõsisem kukkumine, mille järel ei jagunud enam piisavalt enesekindlust ja otsustasin taas rattatrenni minna.

Meie peres tippsportlasi ei ole olnud, küll aga on minu vanaisad tegelenud erinevate spordialadega. Emapoolne vanaisa mängis päris heal tasemel veepalli ja osales ka arvukatel suusamaratonidel. Isapoolne vanaisa mängis nooruses jalgpalli. Isa tegeles riistvõimlemisega viis aastat, siis ka ujumise ja tennisega.

Kui alustasin rattaspordiga, oli isa mul suurim kaasaelelaja, sponsor ja abiline kellega käisime pidevalt võistlustel.

Peamisteks kaasaelajateks on mul olnud perekond. Jälgisid trenne ja elasid võistlustel kaasa. Hiljem kui kulud kasvasid, tuli hakata käima välislaagrites ja koondisesõitudel, siis otsis isa toetajaid ja toetas ka ise rahaliselt. Rattad saime spordiklubist, aga lennupiletid ja muud asjad tuli ka ise maksa, mis olid tol ajal ebanormaalselt kallid võrreldes tänapäevaga. Pere toetuseta ei oleks tegevus olnud reaalne.

Põletasin end enne võistlusi liigselt

Paremad tulemused jäid juunioride klassi, kus sain esindada Eesti koondist arvukatel välisvõistlustel. Maailmameistrivõistlustel osalesin kaks korda, midagi märkimisväärset korda seal ei saatnud. Mõnel velotuuril sai kokkuvõttes siiski esikolmikusse ja muid arvestatavaid kohti on ka. Lisaks mõni võit Prantsusmaa ühepäevasõitudel. Esikolme kohti Eesti meistrivõistlustel nii maantee- kui ka maastikusõidus ja Eesti meistritiitel U23 vanuseklassis maastikusõidus 2000. aastal

Kiitus ja kriitika mõjusid noorele inimesele tugevalt. Närvisüsteemil oli kindlasti oluline osa. Treener Kalmuse arvates olin ka liigne närveerija ja tihti põletasin end enne võistlusi liigselt, seetõttu kannatasid vahel ka tulemused.

Otseseid eeskujusid mul ei olnud. Kindlasti elasin kaasa Jaan Kirsipuule ja Lauri Ausile, kes tegid juba profikarjääri ja saavutasid häid tulemusi. Hiljem aitas Lauri Aus mind ka klubi leidmisel Prantsusmaal.

Tippspordi lõpetasin 2001. aastal pärast poolt hooaega Prantsusmaal. Eelneva aasta olin Itaalia klubis. Ei kaalunud kaua. Kuna siis oli reisimine kallis, tuli viibida väga pikalt kodust eemal, umbes viis-kuus kuud korraga ja siis sain vahepeal koju. Kogu see elu hakkas väsitama. Tundus, et sõbrad kaovad, kõik olid leidnud omale mingi eluala ja tekkisid pered. Tulid ka terviseprobleemid, millele ei näinud lahendust ja milledele ei saanud kohe jälile. Tulemused ei olnud ootuspärased ja otsus lõpetada tuli tagantjärele öeldes suhteliselt kergekäeliselt. Hiljem olen ka jõudnud seda kahetseda, oleks võinud siiski proovida. Aeg oli ka keeruline, kuna Eestis ei olnud klubi, millega oleks saanud osaleda jõukohastel sõitudel meeste klassis esimesed aastad ja pidevalt välismaal olla ei tahtnud.

Kas midagi jääb kripeldama? Olen õnnelik, et tegelesin rattaspordiga, millest sai alguse huvi ja armastus ala vastu kogu eluks. Arvan, et igaühest ei pea saama professionaalne sportlane. Küll aga on liikumisharjumus oluline kogu eluks.

Rattasõit hoiab vaimu värskena

Pere loomine jäi suhteliselt hilja peale, kuna esimesed kaks aastat meesteklassis oli sport peamine. Tänase elukaaslase leidsin 2006. aastal, kes ka hiljem mind taas spordi juurde tagasi suunas. Kuus aastat pärast tippspordiga lõpetamist ei teinud ma üldse sporti. Nüüd on meil peres kaks last, kes tegelevad ka spordiga. Kaheksa-aastane poeg mängib tennist ja korvpalli, tütar on kuuene ja mängib tennist.

Praegu elan kaasa meie tippudele rattaspordis ja jälgin kogu rattasporti igapäevaselt. Ka ise tegelen harrastustasemel rattaspordiga, küll enam mitte võistlemisega Eestis. Käin siiski paar korda aastas laagrites ja ka mõnel välissõidul, kus saab end mägedes proovile panna.

Tööalaselt tegelen transpordiga. Pakun endale kuuluvas ettevõttes treilervedusid Euroopast autode veoks. Olen ise ettevõttes tegevjuhi ja logistiku ametis. Töö võtab enamuse ajast, siiski üritan leida aega ka rattatrenniks, mis on heaks vahelduseks ja hoiab vaimu värskena.

Sporti kindlasti pooldan. Laste puhul pigem üldfüüsilisi alasid 15-16 aastaseni ja siis spetsialiseerumist meelisalale, see tagaks parema üldfüüsilise oleku kogu eluks. Meie ajal küll tegime ka erinevaid alasid rattatrennis vastavalt aastaajale, kuid oleks võinud rohkem rõhku panna süvalihastele ja üldfüüsilisele osale.

Elan kaasa Elva sportlastele igal alal. On tore, et lõpuks saime ka spordihoone, mis tuleb kasuks paljude alade tegijatele. Natukene häirib pidev spordilinna jutt ja kuvand, kuigi on ka palju puudujääke. Staadion on allapoole arvestust. Isegi staadioni jooksurada on selline, kus pimedal ajal, mida meil palju, võib jalaluud murda puuduliku varustuse ja ebatasasuste tõttu. Kui ei oleks Tartu maratoni, ei oleks ka kusagil suusatada. Rattaspordist on kahju, et see on Elvas peaaegu täielikult hääbunud.