Enn Külaots

Vasaraheide sobis kõige paremini

Olen sündinud 1951.aastal Elva linnas. Koolitee algas Elva Keskkoolis 1958. aastal ning lõppes 1969. aastal spordiklassis.

Peretraditsioone spordiga tegelemiseks ei olnud. Kokkupuuted spordiga tekkisid klassikaaslaste eeskuju ja rohkem mänguliste tegevuste kaudu – pallimängud, ujumine.

Esimesed kokkupuuted spordiga toimusid 1963. aastal, kui ma astusin spordikooli suusatamise osakonda. See oli kordaläinud valik. Treener Heino Mäesalu oli hea treener, oskas väga hästi suhelda ja innustada oma eeskujuga. Toimus tõhus füüsiline areng, mis sai minu edasise sportliku tegevuse vundamendiks.

Täiesti juhuslikult avastasin rajooni meistrivõistlustel, et olin konkurentsivõimeline kergejõustikus. Treener Leo Tulev kutsus mind spordikooli kergejõustiku osakonda ja 1965. aastal võtsin kutse vastu. Kindlat ala alguses ei olnud – kõik oli huvitav. Kõige rohkem meeldisid ketta- ja vasaraheide. Need olid tehnilised alad ja tänu suusatamise füüsilisele põhjale oli areng kiire.

Pärast 8. klassi lõpetamist 1966. aastal toimus esimene tuleviku eriala valik. Koolis oli õppeedukus mul keskmisel tasemel. Kodust kaugele keskharidust omandama minna ei olnud otstarbekas. Selles oli suur osa ka vanemate soovitusel.

Elvas olid treenimistingimused head, treenerid tasemel. Otsustasin kandideerida 1966. aastal esmaavatavasse spordiklassi, mis õnnestus esimesel katsel.

Vastavalt spordialale moodustati spordiklassis suusatamise, jalgratta-uisutamise ja kergejõustiku osakonnad. Mina valisin kergejõustiku, sest sellega olin ma tegelenud varemgi.

Ega mul heitealadeks suuri eeldusi ei olnud, olin noorelt väljakasvanud ja kasvu oli vähe – 174 cm. Ainuke ala, kus võisin tipptaseme lähedale jõuda, oli vasaraheide ja vastavalt füüsilistele eeldustele ning headele tulemustele hakkasingi sellel alal tõsisemalt treenima.

Kõige paremad tulemused olid Eesti koolinoorte tasemel, kus olin stabiilselt kolmanda-neljanda koha piirimail. Minu nimel on ka 1968. aastast Elva kooli rekord vasaraheites.

Kõige tähtsam oli tookord suur tahe spordiga tegeleda ja ega tuleviku peale aega mõelda ei olnud.

Pärast kooli lõpetamist ja ebaedukat kõrgkooli kandideerimist lõppes ka minu aktiivne spordiga tegelemine. Üheks põhjuseks oli sporditulemuste seiskumine.

Spordiga tegelemisega alustamisel ei ole vaja liiga noores eas spetsialiseeruda ühele kindlale erialale. 13 – 14 aasta vanuselt on organism välja kujunemata, füüsilised eeldused välja arenemata. Tegelema peab kõigi aladega, milleks on võimalikud tingimused olemas.

Tänapäeval on spordiga tegelemiseks väga head võimalused. Tähtis on huvi spordi vastu ja spordipisiku olemasolu.