Enn Kangur

Milvi Kapauni jutuajamine Enn Kanguriga tema 80 sünnipäeval.
Elva Postipoiss, 26. november 2016 „Eneseteostus on nauding“.

Mitmekülgne spordimees ja pühendunud treener

Koolitee algus oli Otepää koolis, kus käisin kaks klassi. Edasi tulid kolmas ja neljas klass Pärnumaa Kergu koolis. Aastal 1951 lõpetasin Puka 7-klassilise kooli ja keskkool jätkus Valga koolis. Käisin seal kuni 10. klassini ja hiljem lõpetasin Valga õhtukooli. Aastatel 1959 – 1966 õppisin Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonnas sportmängude erialal. Töötasin mõnda aega ka Puka koolis kehalise kasvatuse õpetajana ning aastatel 1963 – 1972 kehalise kasvatuse õpetajana Lähte koolis. Lähte koolis rajasime koos direktori Arved Ansperiga kooli staadioni ja võrkpalliväljaku. Juhendasin Lähtel ka võrkpallitreeninguid.

Olen töötanud 18 aastat ka vetelpäästes tuukri ja vetelpääste ülemana. Samal ajal olin Rannus Lenini-nimelises sovhoosis spordijuht aastatel 1974 – 1989. Seejärel läksin Soome, töötasin tehases, kõrvaltegevuseks olin võrkpallitreener.

Rannu koolis alustasin treeneritööd 1974. aastal, kus mõnda aega olin võrkpallitreeneri töö kõrval ka kehalise kasvatuse õpetaja. Kui Soomest tagasi tulin, olin treener ka Elvas. Lisaks Rannu koolile olen alates 2012. aasta sügisest võrkpallitreener ka Rõngu ja Konguta koolis.

Võistelnud olen kokku ligi 40 spordialal, kus saavutanud ka auhinnakohad. Olen tegelenud muu hulgas ka poksi, maadluse, sportvõimlemise ja vehklemisega ning osalenud maleturniiridel. Olin Kergu kooli parim maadluses ja Valga keskkooli meister käesurumises.

Olen iseõppija spordialadel juba algusest peale. Mõistus pidi kogu aeg töötama nagu masin. Staadioneid ehitasime juba poisikesena (10-aastaselt tegime koos Ainiga staadioni 250 m jooksurajaga) ja spordivahendeid ka – odad (puust odale lasksime sepikojas rauast otsad teha), vibud, teivashüppe teibad ja suusad. Väga mitmekülgne sporditegemine käis juba maast-madalast maal elades. No vahel tuli karjas ka ikka käia.

…vaat see pauk sai määravaks…

Olen sündinud Elvas. Olin kolmene, kui Otepääle elama läksime. Isa oli politseinik, ema oli kodune. Emaema pärandas minu emale Otepääl restorani ja ema hakkas restoranipidajaks. Kui venelased sisse tulid, natsionaliseerisid kõik ära. Isa Madis varjas ennast heinakuhjades ja küünides. Isa oli käinud 18-19 aastasena Vabadussõjas, võitles soomusrongil nr. 3. Sai selle eest raudristi ja asundustalu Valgutas. Kuna meil oli Otepääl seal restoran, siis müüs isa talu maha.

Kui 1943. aastal sakslased sisse tulid, siis isa oli jälle Otepääl politseinik. Siis tulid aga jälle venelased. Põgenesime Pärnusse, et jõuda laevale, kuid jäime laevast maha. Isa varjas ennast Pärnumaal Kergu lähedal talus. Seal oli perepoeg Ain Andressoo, kes oli minust aasta vanem. Kümne-aasta sünnipäevaks kingiti mulle võrkpall, Ain sai ka sünnipäevaks võrkpalli. See oli võrkpallikest, mille lambavilla täis toppisime. Ehitasime endale siis võrkpalliväljaku. Õppisime söötusid, mängisime üle nööri ja vastu seina, leiutasime ja harjutasime võrkpallimängu.

Järgmisel kevadel läksime Kergu rahvamaja hoovile vaatama, kuidas mehed võrkpalli mängivad ja selgus, et olime Ainiga täitsa õigel teel oma võrkpallimänguga olnud. Istusin seal võrkpalliväljaku posti kõrval, kohtuniku juures ja üks bumerang serv tuli mulle vastu pead, pani kõva paugu mulle külje pealt ja vaat see pauk sai määravaks, et võrkpallist saigi minu põhiala.

Öösel mängisin raha peale koroonat

Edaspidi oli meie elukohaks Puka ja õppimine jätkus Puka koolis. Seal oli kõva sporditegemine – suvel pallimäng ja suvealad, talvel suusatamine, slaalom, suusahüpped. Olin juba kooliajal ka koroonas kõva käsi.

Pärast Puka 7-klassilise kooli lõpetamist tahtsin minna õppima Valga arve-plaanimajandustehnikumi, kuna seal maksti õpilastele stipendiumi. Elasime väga vaeselt, stipendium oleks aidanud edasiõppimisel. Aga minu elulookirjelduses oli sees, et isa oli politseinik Eesti ajal ning ema kulak ja rahvavaenlane – pidas restorani. Valga Keskkooli sain aga sisse. Olin kõva spordipoiss, keskkoolidevahelistel võistlustel põhiline punktitooja. Ja siis plaanimajandustehnikum palus, et tuleksin sinna üle õppima – spordi pärast. Aga jäin ikka keskkooli edasi.

Olen nii palju kordi ja nii paljudel aladel tulnud Valga rajooni meistriks, et seda ei loegi kokku. Suustamises, slaalomis, kahevõistluses, suusahüpetes, kergejõustikus, võrkpallis, lauatennises. Mul oli neid esimese koha märke 28 tükki, ilusad suured punased märgid. Tol ajal medaleid ei antud, olid märgid. Aga need varastati mul kahjuks ära.

Ema oli saanud töökoha Sangastes ning elasime vahepeal seal. Mina käisin jalgrattaga Valka kooli, hommikul 25 kilomeetrit sinna ja õhtul 25 kilomeetrit tagasi. Talveks võeti mulle Valgas korter. Et teenida söögi- ja riiete jaoks raha, käisin öösiti sõjaväestatud tuletõrjeüksuses raha peale koroonat mängimas. Mõnikord teenisin seal 17 rubla öö jooksul, mis oli hea sissetulek.

Ehitasin tookord Sangastes lossi taha vanade tenniseväljakute kohale võrkpalliväljaku ja koroonamängus teenitud raha oli abiks võrkpallivõrgu ning pallide hankimisel. Palliplatsil käis mäng õhtuhämaraski veel ja kinomehaanik vaatas seal perve peal siis ja ootas kinovaatajaid. Kui pallitümpsusid enam ei kostnud, võis kinomasina käima panna. Tol ajal näidati maakohtades suvekino.

Sporditegemine on etem kui organiseerimise töö

Keskkooli ma ei lõpetanud, jäin haigeks. Algul oli läkaköha, seejärel tuli maksahaigus, olin Tartus haiglas. Ühe veerandi käisin ka Elva koolis, 1955. aastal. Kehalise kasvatuse õpetaja oli Virve Rüga, kes käis mulle peale, et võrkpallimängu käima saaks. Tegin siis võrkpallitreeninguid Elva kultuurimajas – söödud ja liikumised, võrku seal üleval ei olnud. Richard Anton nägi ära, et olen spordipoiss ja teen paljusid alasid ning kauples mu Elva rajooni „Jõudi“ esimeheks. Käisin siis ka Puhja kultuurimajas huvilistele trenni tegemas. Seal käisid huvilised ka Elvast – Viktor Rillo, Salme Peltser, Luule Karo, äsja sõjaväest tulnud Ivar Olševski ja teised. Paar aastat sain Elva rajooni „Jõudi“ esimees olla, siis läksin Valga ALMAVÜsse tööle ja lõpetasin Valgas ka neljade-viitega õhtukooli.

Põhjus, miks tookord Elvast lahkusin oli see, et kui minu isa Elvas politseinik oli, siis oli Elvas selline mees nagu Herbert Leik. Temaga oli kogu aeg jama, sõimas politseid pursuiks ja vereimejaks. Aga minu isa oli tegelikult pärit vaesest perest, töölisperekonnast. Nüüd, kui ma Jõudi esimeheks tulin, siis parteikomitee juures arhiivipidajana töötanud Leik avastas minu pere eluloo tausta ja taheti mind lahti teha. Ega see organiseerimise töö mulle eriti ei istunud ka, oli väsitav. Elva rajooni „Jõudi“ alla liideti ka Otepää ja tegemist ning paberimajandust veel rohkem. Olin noor, tahtsin ise rohkem spordiga tegeleda ja võistelda ja nii see spordijuhi töö mul lõppeski.

Olid andekad ja toredad õpilased

Kui Puka koolis kehalise kasvatuse õpetaja olin, siis kutsuti mind Tallinnasse Tööjõureservidesse ja Kohtla-Järve kanti Sompa mängima ja treeneriks. Et läinud, sest olen väikese koha hoidja ja mul olid Pukas väga andekad ja toredad õpilased. Ei tahtnud neid maha jätta. Kehalise kasvatuse tunnid olid neli korda nädalas. 

Tundsin oma tööst suurt rõõmu ja lapsed mind väga hoidsid. Kui hommikul tööle tulin, jooksid vastu – kas teeme täna ka midagi huvitavat? Ja me tegime. Näiteks ehitasime koolipoistega Konnomäele 20m suusahüppetrempliini ja hüppenõlva, kus keskkooli meistrivõistlustel tehti suusahüppeid üle 20 meetri. Ehitasime seda pühapäeviti, koolist vabal ajal. Missugused õpilased tookord olid! Käsisaega võtsime puud nõlvalt maha, hobusega vedasime palgid Pukka, lõikasime laudadeks ja viisime hobusega Konnamäele tagasi. Kaevasime labidatega kännud välja, laudadest ja prussidest tegime hüppetorni. Puka linnamäele ehitasime ka slaalomi- ja kiirlaskumise raja. Suusasporti tegime Pukas kõvasti. Suusatunnid läksid meil suuremate õpilastega Kuutsemäeni välja. Pukas läks mul väga hästi, sealt kasvas minu käe all välja ka hilisem tippsportlane, suusataja Helmi Mihhailova.

Treenisin tol ajal muu hulgas ka tõstjaid, maadlejaid, lauatennisiste. Kui Pukas tuli palju vaeva näha, et saada esimese järgu suusataja või mõnel muul alal järgutäitjaid, siis Lähtel oli juba selline kontingent olemas, et ainult plaksuta käsi, tee trenni ja muudkui tublid sportlased tulevad. Tookord oli tõstmine populaarne ja mitmed Lähte kooli poisid olid Eesti meistrivõistlustel tegijad. Jüri Ukrainski tuli 1965-1967. aastal kaks korda hõbedale ja sai ühe pronksi. Tartu koondises oli sportvõimlemises Olev Kasendi, väga mitmekülgne sportlane, palju medalivõite ka lauatennises. Lähtel oli mul üks paremaid eluperioode.

Panime võrkpalli mängima ka suvitajate lapsed

Pärast Lähte koolist lahkumist olin vahepeal paar aastat maaparanduses tööl, teenisin raha. Siis hakkkasin Elvasse maja ehitama ja sain 1974. aastal vetelpäästesse tööle. Alguses olin aasta aega vetelpäästes tuuker, Leo Tulev oli vetelpääste pealik siin. Kui tema pensionile läks, siis olin mina pealik.

Samal ajal olin Rannus Lenini nimelises sovhoosis spordimetoodik. Andsin võrkpallitrenni ja korraldasin võistlusi. Võrtsjärve suvemängud olid väga populaarsed.

Kui töötasin vetelpäästes, olid mul suvel Rannu lapsed Verevi järve ääres palliplatsidel trennis. Juudid-suvitajad vaatasid ja lubasid maksta, et nende lapsi ka võrkpalli mängima paneksin. Kaja ja tütar Eve olid mul ka abiks. Kokku oli 30 last trennis, päris palju. Juudi lapsed olid väga korralikud ja püüdlikud, distsiplineeritud. Neid ei tulnud kunagi manitseda või ülearuseid märkusi teha. Oli Leningradist üks tüdruk, tema ema ütles, et õpetage teda, et tal on kehaline kasvatus kahe ja kolme vahel kogu aeg. Treenisime siin Verevi rannas kogu suve. Jõuludeks tuli Leningradist mulle kiri ja 25 rubla raha, oli tänukiri, et tütar mängib nüüd kooli võistkonnas võrkpalli ja on viieline ka kehalises kasvatuses. Juudid pidasid minust lugu ja suhtlesime väga sõbralikult.

„Oma kulu ja kirjadega“ Soomes, kodumail ja võistlusreisidel

Aastal 1989. läksin Soome tööle, õppisin selleks soome keele ära. Olin Parkano linna summutitehases metallitööline. Hakkasin seal töö kõrvalt ka võrkpallitrenne tegema. Kutsuti mind ka Vilppula võrkpalliklubisse treeneriks ja laupäeval-pühapäeval käisin siis Vilppulas. Seal käis mul trennis ka üks tubli esimese klassi poiss Matti Hietanen, hilisem Soome tippmängija, kes sai 2015. aastal Soome parima meesmängija tiitli.

Hiljem olin ühe aasta treeneriks ka Perniös, kus mängis kuus minu poissi Soome noortekoondises. Suhtumine minusse oli seal ülihea, olin lugupeetud mees. Soome ühiskond istub mulle paremini kui Eesti. Austust on rohkem. Ja ei ole seda, et minu tehtud tööd omastatakse palju oma nimele. Mina kasvatasin võrkpallimängija lapseeas üles, aga teine treener nimetab oma õpilaseks. Kõige raskem etapp võrkpallimängija arengus ongi temast juba lapseeast mängija vormida. Üheks selliseks kasvandikuks minu treenerikarjääris on Rõngu koolist Eesti nooreks tippmängijaks sirgunud Alex Saaremaa.

Kui Soomest tagasi tulin, ostsin üksteist võrkpalli, mul oli Toyota buss, mille ehitasin ringi paketiautost bussiks, et vedada Elva lapsi trenni Nõo kaarhalli. Elva võimla oli üle koormatud, trenniaega ei olnud. Kaks aastat vedasin oma kuludega ja bussiga Nõo kaarhalli Elva poisse trenni. Trennis käis ka Nõo poisse. Sellest ajast on tublid võrkpallurid Revo Dobozi, minu poeg Sven Kangur, Urmo Ustav, Ken Järveoja, Martin Järveoja, Nõo poiss Rain Raud – kolmekordne Eesti meister rannavolles koos Karl Jaaniga. Sellest trenniseltskonnast tuli terve plejaad poisse, kellest neli tulid Tartu linna võistkonna koosseisus Eesti koolinoorte meistriks. Priit Luik alustas minu juures juba lasteaialapsena, isa tõi ta trenni juba siis. Tatjana Joosepi pojad Tanel ja Raimo käisid ka minu trennis. Rõngu kooli poiss alustas ka minu käe all hiljem läks Tartusse.

Väga suureks abiliseks treeneritöös on mul olnud abikaasa Kaja. Kahekesi ühel rindel – nii on lihtsam ja toekam tegutseda. Kaja on väga töökas ja tubli inimene, sportlane ja treener, samas mulle alati ka moraalseks toeks. Oleme koos oma kasvanikke viinud ka välisvõistlustele, muu hulgas osalenud kahel korral Bulgaarias noorteturniiril „Must meri“. Aastal 2007 võitis seal Konguta võistkond hõbemedalid, 2016. aastal saavutasime Rannu, Rõngu ja Elva võrkpallipoistega pronksmedalid. Sõitsime kahe mikrobussiga, läbisime reisil kaksteist riiki. Sõitsin nimelt läbi paljude riikide, et võrkpallipoisid saaksid Euroopat laiemalt ja lähemat näha. Poiste võistlusreisi toetasid poiste elukohajärgsed omavalitsused. Ainsana keeldus linna noori võrkpallureid toetamast Elva linnavalitsus. Elva linnavalitsusest öeldi: „Meil ei ole kombeks selliseid toetusi anda.“ Vaat selline lugu on siis Elvas spordi toetamisega 2016. aastal.

Turniirilt Power Cup esikoht

Rannu kooli võistkonnaga oleme tulnud Eesti maakoolide võrkpalliturniiril neli korda meistriks tüdrukute ja poistega maakoolide arvestuses. Segavõistkonnaga ja poiste võistkonnaga tulnud Eesta Koolispordi Liidu meistriks. Segavõistkonnaga tulime Põhjamaade koolispordi festivalil 2007. aastal Pajulahtis Põhjamaade meistriks. Auhinnad andis seal üle tookordne Eesti Koolispordi Liidu president Erika Salumäe.

Maailma suurimal noorte võrkpalliturniiril Power Cup oleme käinud Rannu, Elva, Rõngu ja Konguta lastega neliteist korda. Esimene kord käisime 1993. aastal, kui turniir toimus Savonlinnas. Tookord pidi lastele ka passid tegema ja mõnele tuli kodakondsus ka teha, et võistlusele saada. See oli siis, kui viisad veel olid ja oi kui palju jama oli selle dokumentide ajamisega! Lapsi oli meil tookord üle kolmekümne kaasas, neli vanuseklassi.

Power Cup turniiril oleme ühel korral, 2013. aastal, ka esikoha võitnud. Power Cup toimus tookord Mikkelis ning meilt osales kolm võistkonda – tüdrukute, poiste ja segavõistkond, kokku 16 võistlejat. Kõige väiksematega, F klassi Rannu võistkonnaga võitsime ära.

Treeneritöö on eneseteostus, fantastilisus ja nauding

Minu aastakümnete pikkuse treeneritöö märksõnadeks oleksid: eneseteostus, fantastilisus ja nauding. Fantastiline on olnud see, need on olnud fantastilised aastad, see on olnud kogu minu elu. Ma olen tundnud selles lihtsalt kogu aeg mõnu. Olen saanud ennast teostada. Kui palju on olnud erinevaid spordialasid, kus olen oma treenerivõimeid rakendanud ja sportlasi juhendanud – suusatajaid, kergejõustiklasi, tõstjaid. Nende hulgas palju tippu jõudnud sportlasi. Kift on olla juhendaja, näha seda huvisädet inimese silmades sporti tehes, hoolealuse arengut ja rõõmustada koos temaga tulemuste üle. Elada koos üle ka ettetulevad raskused ja ületada needki. Alguses, kui alustasin, kartsin natuke, kas saan ikka hakkama, võib-olla jään mõnes asjas hätta. Kuna sain ülikoolist vastava ettevalmistuse, siis oli mul erinevatel spordialadel ka väga hea ennast juhendajana teostada. Tuleb alustada akrobaatikast just väikeste lastega. Kui palju olen seda õpetanud, paljudel aladel tuleb alustada sellest, näiteks kergejõustikus, võrkpallis.

Mul on olnud 43 autot, millega olen sõidutanud aastakümneid oma kergejõustiklasi ja võrkpallureid treeninglaagritesse ja võistlustele. Võrkpall on siiski minu südameasi. See on kõige mitmekülgsemalt arendav sportmäng. Sõrmedest alates mängivad siin rolli kõik kehaosad. Ma ei tea ühtki spordiala, mis oleks nii võimas ja kiire (palli liikumise kiirus) kui on võrkpall.

Kaarik kahe poniga ja võit ühe punktiga

Spordiaastatega on kogunenud suur hulk diplomeid, medaleid, karikaid, auhindasid. Üks huvitavam diplomi on mul 1960. aastast, VS Jõud kergejõustiku mitmevõistlustelt, kus võitsin esikoha muu hulgas ka köiel ronimises. Köiel rippudes tuli käte abil ronida 6 meetrit, mille läbisin 4,9 sekundiga. Olin üleval köiel, kuulsin, et all läks lärmiks. Telemehed olid ka tookord kohal, palusid mul tegevust korrata. Mina olin päevitunud karvane noormees, kiire ronija. Keeldusin uuesti ronimast- ei tahtnud hüüdnime külge saada.

Üks meeldejäävam medalivõidu lugu oli NSV Liidu maaspordiühingute meistritiitli võitmine VTK mitmevõistluses Ukrainas Tšerkasskis 1977. aastal. Olin VTK mitmevõistlusega tegelenud ühe aasta, võitnud Eesti meistrivõistlused ja nii sattusin üleliidulistele meistrivõistlustele. Esimese ala, granaadiviske, võitsin ära, kuid väänasin tänu kaks numbrit suurematele viskenaelkingadele hüppeliigese. Eesti koondise esindaja oli Uno Veski (hiljem tuntud jäähokitreener). Et mind järgmisse võistluspaika, linna pargis asunud lasketiiru transportida, tõi ta kohale sealsamas lähedal olnud tsirkusest värvilise kaariku, kaks poni ees. Mind pandi kaarikusse ja sõit algas. Teele jäi aga kitsas sild, millest kaks poni kõrvuti üle minema ei mahtunud. Ponid rakendati lahti, meie koondise sportlased vedasid mind üle, siis jälle ponid ette ja nii sõitsin uhkelt lasketiiru. Laskmine läks hästi ja jooksin haige jalaga ka 60m esikoha graafikus. Mul oli hea punktisumma ja mind keelitati viimasel alal, 800m jooksus mitte osalema. Läksin siiski starti ja kõnkasin 800m läbi, sain ühe punkti kirja. Aga just selle ühe punktiga ma sel korral ka hõbemedalimehe ees NSV Liidu meistriks tulin!