Eneli Õigus

Spordikarjäär oli huvitav, olen saanud kõike teha

Olen sündinud 29.augustil 1994. aastal Tartus. Lapsepõlves veetsin enamasti aega oma õe ja tädilastega, kes olid poisid. Kokku moodustasime viiese pundi. Mina olin kogu pundis kõige noorem. Tädilastega ehk poistega mängisime kogu aeg erinevaid mänge, sealhulgas ka jalgpalli. Nad võtsid mind kui ühte enda seast. Kui ühel päeval tulin sünnipäevale seelikuga, siis see tundus neile väga võõras ja imelik.

Põhikoolis õppisin Elva Gümnaasiumis, 2013. aastal lõpetasin Nõo Reaalgümnaasiumi ning 2016. aastal Tartu Ülikooli majandusteaduskonna.

FC Elva naiskonnas alustas 20 tüdrukut

Minu vanemad olid noorena sportlikud. Isa tegeles jalgrattaspordiga ja ema oli aktiivne paljudel erinevatel spordialadel. Õde ei ole väga sportlik olnud, aga see-eest olen mina väiksest peale erinevate aladega tegelenud.

Alustasin peotantsuga. Seejärel katsetasin aeroobikat, showtantsu, kergejõustikku, tennist ja võrkpalli. Lõpuks jõudsin jalgpalli juurde ja selle juurde ka jäin.

Jalgpalliga olin kokku puutunud lapsepõlves tädilastega mängides, hiljem kergejõustikus, kus meil olid jalgpalli teisipäevad või neljapäevad. Elvas ei olnud tüdrukutele jalgpallitrenni. Olin kuulnud, et varsti tuleb, aga kunagi ei tulnud. Üks hetk mõtlesin, et kirjutan ise FC Elva klubisse, et kas tuleb. Sain vastuseks, et kui ma leian 12 tüdrukut, siis nemad leiavad meile treeneri. 9. septembril 2009.aastal oli meil esimene trenn, kuhu olin leidnud 20 tüdrukut. Meie treeneriks sai Veiko Haan ja ma mäletan, et me tegime praktiliselt igal treeningul peegelliikumist. Tundus tüütu, aga ma arvan, et see oli väga vajalik. Sellest esimest pundist mängisin jalgpalli kuni 2021. aastani veel ainult mina. Teised tüdrukud ei jäänud jalgpalli juurde.

Tahtsin iseseisvalt toimetada

Kui olin väike, käisid vanemad võistlusi vaatamas, aga mida vanemaks ma sain, seda vähem ma soovisin, et nad võistlusi vaatama tuleksid. Tahtsin iseseisvalt toimetada. Vanemad aitasid vajadusel mind võistlustele viia või tuua.

Kui ma jõudsin jalgpalli juurde, siis tegelikult tundsin, et FC Elva inimesed toetasid ja elasid kaasa küll. Samas ma tunnen, et kuna mul endal oli väga suur soov jõuda koondisesse ja võib-olla ka kaugemale, siis ma ei vajanud sellel teel väga kaasaelajaid. Mul oli enda siht silme ees ja liikusin lihtsalt selle suunas.

Kiitus mõjub alati hästi ja julgustavalt. Kriitika vajab vahepeal natukene aega, et seda seedida ja sellest järeldused teha. Ma arvan, et nooremana võtsin palju asju võib-olla et liigagi hinge. Täna tunnen, et kui ma ise olen heas seisus ehk ei ole üleväsinud ja kõike pole liiga palju, siis ma suudan üsna kiiresti kriitikast oma osa kaasa võtta ja edasi minna. Seda tugevust oleks võinud sportlasena rohkem olla.

Mulle ei meeldi alla anda

Kui ma jalgpalliga alustasin, siis Elvas oli üks poiss Evert Soonberg, kes oskas väga hästi trikke teha. Tema oli mulle alguses inspiratsiooniks ja eeskujuks. Kui ma alguses suutsin palliga kõksida üks-kaks korda ehk ei suutnudki, siis Everti lause, et ka tema alustas samuti kunagi nii, inspireeris mind iga päev harjutamas käima, et jõuda paremale tasemele. Hiljem mind trikid tegelikult väga ei huvitanud enam, aga see oli hea tõuge mulle.

Muidu mul pigem ei ole spordis eeskujusid, aga ma tean, et mulle andis hoogu juurde ka Kristina Šmigun-Vähi elulooraamat. Ta ei andnud kunagi alla. Mulle ei meeldi ka alla anda.

Saavutuseks pean mängimist JK Tammeka koosseisus ja meie võitu 2012. aastal Pärnu JK üle. Pärnut polnud vist viis aastat ükski klubi Eesti meistriliigas alistanud. Mul on sellest mängust meeles uskumatult hea tiimitöö, mis tõi minu arvates meile ka selle võidu.

Mul on olnud ka erinevaid turniiride võite erinevate tiimidega (Tartu SK10 Premiumi, JK Tammeka ja FC Elvaga), aga minu jaoks on kõige olulisem olnud ikkagi noortekoondise eest Eesti esindamine.

Minu arvates on olnud huvitav ja olen saanud proovida erinevaid alasid, mängida erinevates klubides, esindada Eesti noortekoondist jne. Kõike olen saanud teha ja mul on selle üle ainult hea meel.

Tahaks jalgpalli juurde tagasi

Minu abikaasa toetas väga minu sporditegemist. Ta käis alati kõikidel kodumängudel vaatamas ja leppis sellega, et nädalavahetused käivad minu jalgpalligraafiku järgi. Mina samas tundsin ennast veidi halvasti, kui iga nädalavahetus oli meil jalgpalli poolt hõivatud. Täna olen kahe ja poole kuu vanuse tüdruku ema ja usun, et ma naasen veel jalgpalli juurde tagasi.

Igapäevaselt olen endiselt aktiivne, aga hetkel ei mängi jalgpalli. Kuna sain värskelt emaks, siis minu sport piirdub iga hommikuse jooksutiiru ja jõuharjutuste seeriaga. Enne lapsega kojujäämist olin ettevõttes Avatud Lahendused OÜ tiimijuht-ärianalüütik. Aitasin juurutada erinevatele tootmisettevõtetele ERP süsteemi nimega Odoo.

Kui sa veel ei tee sporti…

…siis ära pane liiga suuri eesmärke, mida sa niikuinii ei suuda täita. Püstita mõistlikud eesmärgid nagu nt 6000 sammu päevas vms. 10 000 sammu või 10 km iga päev joosta on liiga suur eesmärk ja selliste eesmärkide juures püsid spordi juures ainult võib-olla nädala. Õpi väikeste sammudega spordi tegemist nautima.

Elva spordielu jälgin nii palju kui jääb internetist või uudistes silma. Naiste jalgpallis usun, et noortel on võimalik kindlasti jõuda naiste rahvuskoondisesse ja ka välismaa klubidesse. Mida varem alustada, seda suurem on võimalus.