Endla Peets

Südamlik inimene, armastatud ja lugupeetud spordijuht

Endla Peets on sündinud 2. augustil 1929. aastal Vara vallas. Koolitee algas kristlikus Kaarli koolis ning selle lõpetamisel jätkusid õpingud aastatel 1945 – 1947 Tartu Õpetajate Seminaris. Aastatel 1947 – 1948 oli ta Tartu 3. Keskkooli õpilane. Lõpetas 1968. aastal Tartu Õhtukeskkooli ja 1972. aastal Tartu Pedagoogilise Kooli Pärnu filiaali võimlemisõpetaja kutsega. Aastatel 1949 – 1950 töötas Endla Peets Äksi valla sekretärina ning oli pärast seda kaks aastat Tammistu Rahvamaja juhataja.

Aastal 1952 valiti ta ENSV Kolhoosnikute Vabatahtliku Spordiühingu (VSÜ Kolhoosnik, hilisem VSÜ Jõud) Tartu Rajooninõukogu esimeheks ja siit sai alguse Endla Peetsi sporditöö, mida tegi kuni pensionile minekuni 1984. aastal. Tegus sporditöötaja edutati 1955. aastal ajutiselt Tartu rajooni Kehakultuuri- ja Spordikomitee esimehe kohusetäitjaks, aga sellest ajutisest sai 30 aastat ja tööd Tartumaa spordijuhina kokku 33 aastat.

Spordiarmastuse sai Endla Peets isalt, kes tegi koos perega pühapäeviti akrobaatikat ja kellel oli olümpiaraamat, kus sees Kristjan Palusalu võidulugu olümpiamängudelt. Intervjuudes on Endla Peets maininud, et ema sünnitas tema südamesse Jumala ja isa seltskondliku tegevuse, armastuse laulmise ja spordi vastu.

Spordiradadel edukalt

Spordiga tegelemist alustas Endla Peets Õpetajate Seminaris kehalise kasvatuse õpetaja Karl Siimuse suunamisel, harrastades põhiliselt kergejõustikku ja suusatamist, aga ka jalgrattasporti. Kergejõustikus olid tema põhialadeks jooksud ja hüpped. Karl Siimus suunas Endla Peetsi ka spordikooli, kus juhendajaks oli Eduard Jakobson.

Tulevane spordijuht oli paljukordne medalivõitja SÜ Jõud kergejõustiku meistrivõistlustel aastatel 1949–1952 ning võistles Eesti kergejõustikukoondisega maasportlaste üleliidulistel võistlustel 1949. aastal Simferoopolis ja 1951. aastal Odessas. Kergejõustikus on ta suutnud koguda rohkem kui 100 auhinnalist kohta.

Spordijuhi töö

Endla Peets meenutab:

Sporditöö organiseerimisel ja kehakultuurikollektiivide esimeeste õpetamisel oli minu heaks õpetajaks Tartumaa Spordiorganisatsioonide Liidu üks asutajaid Johannes Laidvere. Samuti ka spordiühingu Kalev instruktor Eduard Jakobson. Tema korraldas maakonna erinevates paikades spordi propageerimiseks mõeldud spordipidusid.

Tollel ajal oli ette nähtud korraldada töökollektiivide vahelisi võistlussarjasid, nagu näiteks „Kogu brigaad staadionile!“, „Kogu perega starti!“. Kohustuslikud olid tervisepäevad ning noorte ja kommunistlike noorte niinimetatud tähesõidud erinevatel spordialadel, sealhulgas ka suusatamises.

Kuni 1969. aastani oli meil Tartu rajoonis spartakiaadide süsteem – suve- ja talispartakiaadid, asutuste ja majandite vahelised spartakiaadid, koolinoorte ja erisüsteemide spartakiaadid. Siis algas uus ajajärk piirkondlike mängudega ja esimestena sündisid 1969. aastal Võrtsjärve mängud. Maakohtades sporditegevuse korraldamiseks oli tookord minu piirkonnaks Konguta ja Rannu kant. Palusin Võrtsjärve kolhoosi esimeest Kalev Raavet, et aitaks mul seal sporditegevuse organiseerimisel kaasa. Esimesel kohtumisel läksin Kalev Raavega tülli – teda huvitas kultuur, mitte sport. Ütles, et kultuurile aitab küll kaasa, kuid spordile ütleb ei, sest ei pea seda nii oluliseks. Aga me leppisime ära ja hiljem olime suured sõbrad. Tänu Kalev Raavele saidki Võrtsjärve suvemängud käima.

Olen olnud ka mitme mälestusvõistluse sünni juures. Tänu Eesti maadluskuulsusele Kristjan Palusalule oli maadlemine üks minu lemmikalasid, samuti tõstmine. Algatasime Jaan Jaago ja Arnold Looritsa mälestusvõistlused ja minu algatatud on Elvas Heli Rassi mälestusvõistlused laskmises. Mihkel Päärde tuli sellele mõttele. Igal kevadel Elva lasketiirus toimunud vabariiklikud Elva karikavõistlused nimetasime varalahkunud talendi Heli Rassi mälestuseks temanimeliseks ja panin välja ka rändkarikad.

Elva lasketiiru ja laskespordi jaoks on suure panuse andnud Kalju Valgerist ja muidugi Karl Kontor.

Elva spordi eestvedajad

Richard Antoniga saime väga hästi läbi. Anton oli vahva mees, mina spordikomitees aitasin ja toetasin kõiki tema ettevõtmisi nii nagu sain. Ega Antonil spordi jaoks kunagi rahast kahju ei olnud. Tema võis oma sea ka ära müüa, et spordi jaoks raha saada. Aastatel 1963 -1966 oli Anton spordikomitees instruktori ametis ja ega temal see kirjapidamine ja paberimajandus ei läinud eriti hästi. Tema tahtis kangesti ikka spordi sees olla ja tegutseda, aga instruktoritöö nõudis midagi muud ka.

Kui Anton Elvas neid uisuvõistlusi korraldas, aitasin nii, nagu sain. Mul olid head suhted rajooni täitevkomitee juhtivate töötajatega, sealt ma kauplesin raha ja ajasin asja.

Igal kevadel käisime kolleegidega Antoni sünnipäeval Tinakontsal. Mina kinkisin talle taimi, roosi- ja lilleistikuid. Anton armastas ka kingitusi teha, kinkis mulle kohviserviisi ja lõunaserviisi.

Sai ka Elva lasketiiru ehitatud. Tallinnast ministeeriumist soovitati, et uue kaasaegse lasketiiru võiks Elvasse rajada. Richard Anton oli siin aktiivne sporditegelane ja eestvedaja ning Tartu rajooni TSN Täitevkomitee esimees Richard Kurvits haaras kohe „härjal sarvist“, otsustades ehitada parima, mis võimalik. Kehakultuuri-ja Spordikomitee laskespordi peatreener Edgar Remmel saatis Mihkel Päärde siia seda asja ajama. Mäletan, kuidas Päärde oma motorolleriga kohale sõitis ja hakkas kohe tegutsema. Tal oli hea närv ja ta oskas kasulikke suhteid luua kuni Moskvani välja. Kui lasketiir juba valmis sai, oli Tartu rajooni TSN Täitevkomitee esimeheks Evald Kaldalu, kes oli ka oli laskespordi sektsiooni esimees, aga tema läks Päärdega lõpuks riidu. Päärde tahtis Elvasse mingit relvatehast teha ja Kaldalu ei olnud sellega nõus.

Elva EPT juhataja Valdur Born oli tõeline Elva spordijuht. Kõikidel spordiüritustel ja spordialastel ettevõtmistel oli tema alati see, kes rahaliselt õla alla pani. Toetas ja abistas nii, kuidas sai. Born oli Elvas vägagi tooniandev tegelane spordimaastikul.

Suure spordihingega inimene oli ka Kommunaalettevõtete Kombinaadi juhataja Helmi Tomingas. Aktiivne ja innukas organiseerija igal alal, juhendas tantsu- ja võimlemisringi ning lõi ise alati kaasa igal rindel. Oli tubli eeskuju ja energiline eestvedaja.

Tõnu Haljand oli väga hea treener. Temaga koos ehitasime Elvas suusahüppemäge. Haljand, tubli mees, võttis kätte ja hakkas seda lagunenud hüppetorni remontima ja ehitama.

Jalgrattatreener Jüri Kalmus oli suur organiseerija, mina kauplesin võistluste läbiviimiseks ja kõikidele tema üritustele rahad. Kalmus oli rahulik, asjalik, tema ei teinud suurt juttu, tema töötas. Oli südamega tegudemees. Ja need teod räägivad tema eest – kui palju suurmeistreid tema käe all on üles kasvanud ja muidugi kahekordne olümpiavõitja Erika Salumäe.

Sporditütar Erika Salumäe

Erika oli mul nagu oma laps. Ta on minu sporditütar. Armastan teda siiani ja tahan, et tal elus hästi läheks.

Kui ta 14-15 aastasena minu tiiva alla sattus, oli mul kohe selline tunne, et ma pean teda aitama. Paljud tunded tulevad iseenesest. Nägin, et ta tahab südamest sporti teha ning soovisin teda igal viisil aidata.

Erika oli väga andekas tüdruk, ükskõik, mis ala ta spordis tegi, selles edu saavutas. Ta oli võimeline tooma esikohti nii suusatamises, jalgrattasõidus, uisutamises, kergejõustikus, VTK mitmevõistluses. Oma vanuseklassis oli ta VTK suvises mitmevõistluses eriti edukas, pääses Eesti koondisse ja üleliidulistele võistlustele.

VTK mitmevõistlus oli üks tore võistlus, mis mulle hinge läks, millegipärast see võistlus mulle väga meeldis. Ühel aastal tulime Tartu rajooni sportlastega ka Eesti parimaks rajooniks VTK mitmevõistluses.

Kui Erika Kaagvere kooli sattus, siis viisin teda sealt võistlustele ja pärast võistlusi jällegi Kaagverre tagasi.

Kiitus ka omaaegsele Eesti Kehakultuuri- ja Spordikomitee juhile Mati Margile, kes hoolitses Erika sporditee käekäigu eest. Enne Souli olümpiamänge võistles Erika Salumäe Nõukogude Liidu meistrivõistlustel ja meil tuli mõte sõita sinna talle kaasa elama. Spordikomitee esimees oli siis Rein Härmoja, tema bussiga läksime. Ajasime seltskonna kokku ja Mati Mark andis meile ka Eesti lipu kaasa. Oli aasta 1988. Bussitäis rahvast läks, Erika kasuema oli ka kaasas.

Sportlaste pingutused ja elu-olu olid südameasjaks

Kogu aeg pidi mul käsi pulsil olema, et kuidas rajooni sportlaste elu ja olu on. Ühel järjekordsel spordiühingu Jõud juubelil tegin ettepaneku, et majanduslikult raskemates oludes tublid sportlased ka rahalist preemiat saaks. Jõudi juht Lembit Toru selle organiseeris ka.

Algatasin ka uue traditsiooni – Tartu rajooni aasta parimate sportlaste selgitamine ja tunnustamine. Mõtlesin siis, et vaja oleks tunnustada mitte ainult sportlasi, vaid ka nende pereliikmeid, kes ju ka oma panuse andnud ja tegime sellegi teoks. Sporti toetavatele asutuste juhtidele ja nende pereliikmetele korraldasin suviti ekskursioone Lätti, Leedumaale, Venemaale. Tänuks Tartumaa spordiellu edendamise eest .

Spordirahvaga oli mul perekondlik tunne. Sain tuttavaks nii sportlase kui ka tema pereliikmetega. Nad on julgenud mulle ka oma muredest rääkida.

Elasin oma sportlastele võistlustel alati südamest kaasa, kui nad pingutasid ja pingutasid ja pingutasid. Tahtsin kogu aeg, et kõik hästi võistleksid ja olin ikka ergutamas – raja kõrval, staadionil, võimlas. Mul oli isegi üks foto, kus elan tõstmise võistlusel nii kaasa, et surusin istudes käed kangi tõstmise liigutusega kaasa ja pingutan seal.

Sporti võiks teha ikka lõbu pärast

Kui ma nüüd tippsporti vaatan, siis mul on sportlastest kahju. Mõtlen, et miks nad nii hirmsasti peavad seda inimvõimete piiri nii kaugele ajama ja rügama. Mulle meeldiks sport ikka rohkem lõbu pärast, võistlus kultuuriüritusena. Need väga suured pingutused spordis enam mulle ei istu.

Nüüd on ka dopinguga jamasid. Ei tea, kas see on takistuseks või soodustuseks… Siin peab midagi välja mõtlema, ega inimvõimete piir ilma keemiata vist väga enam kõrgemale ei lähe.

Mina oma tööajal keelatud ainetega kokku puutunud ei ole. Ei teadnudki sellest dopinguasjast midagi. Eks see oli sportlaste ja treenerite vaheline teema, kui üldse seda oli. Ilmselt ei olnud see tol ajal veel niimoodi juurdunud.

Armastusel on kõige suurem jõud

Möödunule tagasi vaadates tundub, et rõõme on olnud tunduvalt rohkem kui muresid. Juba sellepärast, et Tartumaal olid alati ka spordilembesed juhid. Ega vabariigis igal pool nii palju spordi toetajaid ei olnudki nagu minul siin Tartu rajoonis oli. Ja kõikidel aladel on sportlasi, kes mulle aastatega väga lähedaseks said. Eks sportlased olegi üks suur pere oma murede ja rõõmudega. Keda olen saanud jõudumööda aidata, neid olen ma alati südamest aidanud. Minul oli aitamise mood veres.

Muidugi minu suureks sooviks on olnud eluaeg laulda, tantsida, sporti teha ja aeda harida.

Olen olnud ka ka kehalise kasvatuse õpetaja, aga vähe aega sain olla, pandi organiseerijaks ja nii see elu läks. Unistasin koorijuhi ametist, aga spordi juurde jõudmine pakkus ka rahulolu – sain tegeleda alaga, mis mulle väga-väga meeldis.

Kui minule on antud mingi ülesanne, siis ma olen püüdnud täita seda rõõmuga ja armastusega. Armastusel on kõige suurem jõud. Nii, et kui sa teed armastusega midagi, siis see õnnestub ja see toob rõõmu endale ja toob rõõmu ka teistele.

Minul on igaõhtune rituaal õhtuti voodiserval istuda ja mõelda, kuidas päev läks, kuidas on läinud mu lähedastel. Püüan igal päeval ühe heateo teha ning tänan päeva eest taevaisa ka.

Oma spordiema soovitatud võtet – istu õhtul voodi servale ja mõtle läbi, kuidas päev läks – kasutab Erika Salumäe tänaseni.

Kasutatud materjalid:

Intervjuu Endla Peetsiga tema kodus jaanuaris 2023. aastal. Tiit Ustav ja Milvi Kapaun.

Vana raud. Endla Peets. Vikerradio. Johannes Vedru intervjuu 12. juuli 2020. aastal.

Endla Peets 90: Mul on palju rõõmu! Vikerraadio. Johannes Vedru sünnipäevalugu Endla Peetsiga 2. augustil 2019. aastal.