Endel Remmet

Visa ja elurõõmus spordihing, kel lemmikalaks orienteerumine

Olen sündinud 28. mail 1937. aastal Rakke külas Järvamaal. Õppisin Rakke 7-klassilises koolis. Juba enne kooli suusatasin isetehtud suuskadega. Mingitest pütilaudadest sai tehtud, laudadel tuli üks ots ülespoole painutada, tuli neid kõvasti kuumutada vees ja painutada.

Eelmisel aastal sai mul 75 aastat oma esimesest suusavõistlusest. Olin siis esimeses klassis, sain teise koha vanema venna Mati järel, tema oli kolmanda klassi poiss. Sõita tuli kahe kilomeetri pikkune ring, tiirutas seal koolimaja lähedal tasasel maal. 1950. aastal tulin suusatamises 13-aastasena Väike-Maarja rajooni meistriks oma vanuseklassis.

Rakkes oli kõva spordimeeskond koos

Pärast Rakke 7-klassilise kooli lõpetamist läksin õppima Paide tööstuskooli, õppisin ekskavaatorijuhiks. Seal koolis oli riiklik ülalpidamine ja sai ameti ka selgeks. Ekskavaatorijuhina olen töötanud kogu elu kuni pensionile jäämiseni.

Kui sõjaväest tagasi tulin, olin Rakke Lubjatehases kopa peal tööl. Tõstsin karjääris lubjakivi autode peale. Tehases oli meil kõva suusavõistkond – kolm Remmetit – mina, minu vennad Villu ja Mati ning Ants Veelmaa.

Tol ajal toimusid erisüsteemide (asutuste, ettevõtete, majandite) vabariiklikud spartakiaadid. Meie osalesime Ehitusmaterjalide tööstuse vabariiklikel spartakiaadidel ja kogu aeg võitsime oma Rakke Lubjatehase võistkonnaga ning individuaaldistantsidel olime meie ikka esikolmikus. Võitsin palju esikohti. Suusatamine oli mul põhiala, olin Rakvere rajooni koondises, tegin ka kergejõustikku. Minu alad olid staadionijooksud 1500m, 5000m ja 10 000m. Olin nendes jooksudes viis aastat spordiühingu Kalev Rakvere rajooni meister.

Tuntud suusataja Are Roonet oli mul põhikonkurent suusarajal ja staadionijooksus. Ka jalgrattasporti sai kõvasti tehtud, Tartu Rattarallidel käidud ja osalesin ka velotuuridel. Tookord oli ka Rakvere rajoonil oli oma velotuur, kus oli võistlejaid kogu vabariigist ja kaugemaltki.

Tolleaegne Rakvere spordiühingu Jõud rajooninõukogu treener ja sporditegelane Helgi Läänemägi kutsus mind 1963. aastal Jõudi koondisesse. Oli võimalus saada uhiuus suusavarustus – Järvineni suusad ja kepid ja saapad, kõik esmaklassilised! Läänemägi ütles, et võta need kohe kaasa kui tahad. Seitsme aasta jooksul, mis ma Rakvere Kalevis suusatanud olin, sain vaid ühe paari praak suuski. Sõitsin seal enda muretsetud Pärnu Kajaka suuskadega.

Jah, oleksin Jõudi koondises võinud küllaltki kaugele jõuda, kuid jäi minemata, sest siis oleksin pidanud töö- ja elukohta muutma, minema Rakkest Tamsallu tööle. Ei tahtnud aga Rakkest ära minna, sest meil oli seal kõva spordimeeskond koos, kindel töö- ja elukoht olemas.

Põlva orienteerumise aeg oli üks toredamaid minu spordielus

Kui 1969. aastal Rakverest Põlvasse kolisin, hakkasime koos Tõnu Saali ja Arvo Nurmega seda orienteerumise asja ajama. Sellest tegevusest kasvas hiljem välja orienteerumisklubi Põlva Kobras. Klubi eestvedajaks sai ja on tänaseni väsimatu orienteerumisentusiast Nikolai Järveoja. See Põlva orienteerumise aeg oli üks toredamaid aegu minu spordielus. Eelmisel aastal [2020.a.] sai mul 50 aastat sellest, kui tulin esimeseks Põlvamaa meistriks veteranide klassis, mispuhul sain Põlvast uhke autasu ja kõik see oli minu jaoks suur üllatus.

Orienteerumisega olin tegelenud juba Rakveres olles. Nondel aastatel tehti suuri matkajate kokkutulekuid, olid matkalaagrid matkahuvilistele. Seal tehti ka orienteerumismänge, mis olid väga algelised – kaart oli valguskoopia kaart ilma mingisuguste korrigeerimisteta. Kompass oli niinimetatud Andrianovi kompass, millel nõel värises, see ei olnud vedelikuga. Seda käigu pealt vaadata ei saanud, panid selle kännu peale, ootasid, kuni nõel „maha rahunes” ja siis vaatasid-sihtisid, et umbes sealkandis kuskil on suund ja niimoodi käis.

Hakkasime Jüriöö jooksusid tegema, see on orienteerumise öine teatevõistlus. Esimene oli 1960. aastal Keilas, seal ma ei osalenud, olin sõjaväes. 1961. aastal oli Olustveres, seal olin juba Rakke Lubjatehase võistkonnaga platsis. Jüriöö jooksudel olen käinud paarkümmend korda. Viimasel ajal pole käinud, võistkonda ei ole. Põlva võistkonnaga tulime ühel korral teisele kohale ja ühe korra neljandale kohale.

Aastal 1976 hakkasin Elvasse perele maja ehitama ja sain töökoha ekskavaatorijuhina Elva EPT-s. Päris kahju oli Põlvast ära tulla – seal ju ideaalsed orienteerumismaastikud kõik käe-jala juures.

Abikaasa Virvega saime kokku Rakke Lubjatehases töötamise ajal, kus tema oli spordimetoodik. Abiellusime 1964. aastal. Tookord oli mul esimesest abielust ühe aasta ja kümne kuu vanune poiss kasvatada. Käisin igal pool võistlustel nii suvel kui talvel, Virve oli spordimetoodik ja saatis mind võistlustele. Kui mina olin võistlemas, võttis Virve poisi enda juurde ja nii see poiss tema juurde jäi. Ja mina ka. Hiljem sündis meie perre veel kaks last – Pille ja Enn.

MM medal jäi kahjuks saamata

Kui tulemustest rääkida, siis ega ei olegi väga ägedaid tulemusi. Tiitlivõistluste medal, mille peaaegu oleksin saanud, jäi kahjuks saamata. Olen veteranide maailmameistrivõistlustel osalenud kaks korda Taanis ja Itaalias, ühe korra Soomes, Tšehhis, Rootsis. Parim tulemus oli 2018. aastal Taanis kuues koht, hõbemedalist jäi natuke puudu. Ise molutasin ära, võtsin liiga kergelt seda asja, oleksin võinud esimesel päeval palju kiiremini panna. Minu vanuseklassis oli stardis 125 meest ja kes tuli esimesel võistluspäeval esimese 60 hulka, sai edasi järgmisel päeval pikale rajale põhivõistlusele. Minu eesmärk oli rahulikult 60 hulka saada, et esimesel päeval endale liiga ei teeks, no tulin kuuendaks. Ajasin rajal veel ühega juttu, juhatasin kus punkt on. Kui lõpetasin, olin esimene, hiljem edestasid mind veel viis võistlejat.

Järgmisel päeval tegin aga vea sisse, võtsin kiiruga vale punkti ja võistlus läks nahka. Sel võistlusel tundsin, et olen oma vanuseklassis teistest üle. See jäi kripeldama. See kes võitis, tema oli kõvem mees, võitis esikoha viie minutiga konkurentide ees.

Nõukogude Liidu aegsetelt meistrivõistlustelt orienteerumises olen Kavgolovos saanud kaks hõbedat ja Leedus ühe pronksmedali.

Spordiklubi Kape võistkonna koosseisus koos Heino Mardiste ja Arne Kivistikuga võitsime orienteerumises Eesti meistrivõistlustel teatevõistluses palju esikohti.

Suusamaraton ja -orienteerumine

Suusatanud olen ka ikka kogu aeg, osalenud aastaid Tartu suusamaratonidel. Kui seal maratonil oli veel võistlejaid 10 000 ja 12 000, siis ühel aastal lõpetasin 154. kohal (12 000 osalejat), ühe korra olin 157., ühe korra 150. ning viiel maratonil olin esimese 200 hulgas. Kahel maratonil olen startinud otse stardilindi tagant, lint oli täpselt minu ees. Hea on sõita, kui lahedalt minema saad. Mulle meeldib rohkem klassikaline tehnika, vabatehnika mulle hästi ei istu. Kaks maratoni olen vabatehnikas läbi sõitnud, aga siis kukkusin kohtade poolest kohe tükk maad tahapoole. Sel aastal [2021.a.] sõitsin oma 24. Tartu suusamaratoni. Maru hea rada oli sel aastal, seepärast läksin. Osalesin ka esimestel Tartu maratonidel, kui veel seda lõpetajate järjekorra arvestust ei tehtud. Distants oli Tartust Otepääle, start oli Emajõe peal.

Olen teinud ka suusaorienteerumist, aga see ala on paras pähkel. Vaat seda kola on seal väga palju kaasas – suusakepid, kompass, kaart, registreerimise pulk… Ja prillid lähevad kogu aeg uduseks… Varem olid suusaorienteerumises pikad distantsid, mõni ots kuni viis kilomeetrit kahe punkti vahel, kokku tuli suusatada umbes 20km ja üle selle. Nüüd on lühike ots, ajavad jube palju radasid metsa, need on kõik kaardil ja pead teadma, kuskohas ära keerata ja kui valesti ära keerad, on sõit untsus. Enam ei huvitanud mind see asi. Põlvas sai tehtud, sain ikka medaleid ka.

Päris tippu ei trüginud, kuid saamata jäänud medal jääb kripeldama

Praegune sporditegevus on mul enda lõbuks, ajaviiteks harjunud käima, ega tulemus ei huvita ka eriti. Eesti meistrivõistlustel, siis ikka püüan teistest vanameestest jagu saada. Olen oma võistlusklassis (80 -85-aastased) praegu kõige vanem. Kõige eakam orienteeruja on aga Feliks Kipper, kes saab sel aastal 90-aastaseks. Tema tuleb finišisse paar tundi peale teisi, aga ikka rajal! Kange vana. Eesti meistrivõistlustel osalejatest olen mina temast vanuse poolest järgmine. Ega mul on plaanis ikka niikaua metsas käia, kuni jalad liiguvad.

Orienteerumine ja sporditegemine üldse on rohkem ajaviite asi, kui päris tippu ei trügi. Ega mul pole kunagi suurt tahtmist olnudki tippsportlaseks saada.

Kriitikat oma sporditegemiste kohta pole küll kuulnud, keegi sõimanud ei ole. Aga mõni võistlus on ikka päris metsa ka läinud, täitsa nässu kohe läinud. Siis peab rahulik olema. Mina olen üldiselt rahumeelne inimene, närvi ei lähe. Aga see saamata jäänud maailmameistrivõistluste medal Taanis, vaat see jääb kripeldama küll.

Elva linnas on puudus korralikust valgustatud suusarajast

Elva sporditegevusest rääkides tahaksin mainida, et kahjuks pole Elva linn hoolitsenud selle eest, et meil oleksid korralikud suusarajad. Nii mõneski väiksemas kohas on lumekahurid ja tehakse juba sügisel kui külmad tulevad, tehislume rajad. Meil on korralikud rajad Tartu suusamaratoni rajad, see on Tartu maratoni korraldajate arvel. Elvas ei tehta suusatamise jaoks aga suurt midagi. Valgustatud suusarada Elvas puudub. Lugesin kord lehest, et Elvas on valgustatud suusarada, aga mina ei ole üles leidnud, kus see asub. Seal staadioni parkmetsas männijuurikate vahel? Seal pole võimalik ju korralikult suusatada. Lapsevankrite ja kelkudega käiakse seal rajal.

Ja Elva spordist veel – nüüd on meil ju kõige tähtsam jalgpall. See ei ole minu arvates hea. Jalgpalliklubi võtab ju kõik need väikesed poisid-tüdrukud endale jalgpallitrenni, napsavad teiste alade käest lapsed ära.