Maris Musting
Elva linna tennisemänguhuvilised alustasid koos mängimist 1980. aastate alguses. Selleks korrastati mängukõlblikuks staadioni lähedal asunud vana, hooletusse jäetud korvpalliplats.
Asukoha valik ei olnud täiesti juhuslik, sest samas kohas oli paiknenud tenniseväljak ka juba esimese vabariigi aastatel. Kogu vajalik töö sai tehtud kohalike tennise-entusiastide poolt. Väljaku rajamiseks kasutati staadioni jooksuraja valmimisest üle jäänud telliskivipuru. Pallide väljaku pealt ära veeremist takistasid ühelt poolt mäenõlv ja teiselt poolt puidust põrkesein. Piirdeaed saadi platsidele ümber alles paar aastat hiljem, tolleaegse Elva EPT abiga.
Esimene suvi mängiti tennist üle postide vahele tõmmatud nööri, kuid peagi õnnestus väljakule muretseda ka tennisevõrk. Tenniseklubi tegutsemisaastate jooksul on korra juhtunud isegi nii, et väljakult on ära varastatud võrk. Kellele tennisevõrku nii hädasti vaja läks, tennisemängijad tollal arvata ei osanud, seega jäigi see kadunuks.
Teise väljaku ehitamiseni jõuti 1986. aastal. Aktiivseid mängijaid oli juba nii palju, et ühest väljakust enam ei piisanud. Sagedased olid korrad, mil väljaku kasutamiseks tekkis järjekord. Ühe väljaku juurde ehitamise muutis möödapääsmatuks ka soov korraldada tennisevõistlusi.
Teise väljaku rajamiseks laiendati väljakuala suurendades parkmetsapoolset külge. Selleks telliti buldooser, mis lükkas mullakihi ära, ning see asendati alt killustikukihi ja pealt telliskivipuruga. Juba natuke varem oli tehtud väljakuala mõlemalt poolt tagant, mäenõlva ja staadioni poolt, paar meetrit pikemaks.
Kõik see oli küllaltki vaevarikas, sest kogu töö tuli teha omal jõul – kasutades liivasõela, labidaid ja kärusid. Esialgu kanti jooned väljakule kriidipuruga, seda isegi pärast teise väljaku valmimist. Joonte maha märkimiseks kasutati staadioni joonemasinat. Kriidipurust väljakujooned valmistasid palju peavalu, sest mängu käigus jooned (eriti tagajooned) tuhmusid ja võisid vajada ületegemist koguni mängu ajal. Paraku ei leidunud tollal paremat lahendust, sest plastmassist jooned ei olnud veel laialdaselt saadaval.
Olukord muutus veidi paremaks 1980. aastate lõpus, kui jooni hakati märkima värviga. Esimese joonekihina kanti väljakule paksem kruntvärv ja selle peale valge värv. Sellisel meetodil tehtud väljakujooned pidasid vastu palju paremini kui kriidiga maha märgitud jooned – nüüd tuli jooni uuendada vaid korra või paar suve jooksul. Esimesed plastmassist jooned paigaldati väljakutele 1990. aastate alguses.
Tenniseväljakute korrashoid nõuab tenniseklubi liikmetelt suurt vaeva. Igal kevadel tuleb uuendada väljakute pealiskihti, seda tasandada ja rulliga tihedalt kokku vajutada. Samuti tuleb uuesti paika panna või välja vahetada talve jooksul väljakult üles kerkinud jooned.
Elva väljakute omapärase asukoha tõttu tuleb pidevalt hoolitseda ka selle eest, et väljakutel ei oleks männiokkaid ja käbisid. Ilma kõige selleta ei püsiks väljakud mängukõlbulikena. Aastate jooksul on ette võetud ka suuremaid väljakute korrastamisi.
1994. aastal valmis Elva Tenniseklubil kahe savi-liivaväljaku kõrvale ka tennisepaviljoni nime kandev klubihoone. Tenniseklubi tegevusele mõjus see vägagi positiivselt. Enam ei pidanud põõsaste taga või autos riideid vahetama. Lihtsamaks muutus võistluste ja klubiürituste korraldamine ning uue hoo sai sisse klubisisene seltsielu. Klubimaja kasutasid enne kauaoodatud staadionimaja valmimist nii Elva jalgpallurid kui teisedki spordisõbrad.
Aastal 1998, klubi 10. sünnipäevaks, läbisid mõlemad väljakud põhjaliku uuenduskuuri: väljakute vana telliskivipuru asendati uue, spetsiaalselt tenniseväljakute jaoks mõeldud savi-liivapuruga.
2018. aasta 25. augustil avati pidulikult seoses tenniseklubi 30. juubeliga uued ClayTech kattega liivaväljakud, kus saab mängida iga ilmaga.
Elva Tenniseklubi tenniseväljakud asuvad tänapäeval samas kohas, kuhu need 1980. aastatel rajati.
Elva tenniseväljakud:
- Väljakute arv 2
- Pindala 1200 m2
- Pikkus 40 m
- Laius 30 m
- Istekohti 15
- Tehisvalgustus
