Elva linnastaadion on kergejõustiku- ja jalgpallistaadion, kus on olemas 400m telliskivipurukattega ringrada, kaugushüppe-, odaviske-, kuulitõuke, ketta- ja vasaraheitepaik ning loodusliku murukattega jalgpalliväljak.
Tänaseks moodustab see koos Elva spordipargiga tervikliku spordikompleksi, kus on võimalus harrastada erinevaid väljakualasid kergejõustikus kui mängida jalgpalli. FC Elva kodumängud meelitavad alati kohale korraliku publikumi, millest Elvas olles tuleks kindlasti osa saada.
Elva linnastaadion Eesti Jalgpalli Liidu andmetel:
EJL kategooria: 3
Väljaku pikkus: 100 m
Väljaku laius: 69 m
Mahutatavus: 600
Riietusruume: 2
Spordiplats oli praeguse linnastaadioni asukohas olemas juba enne teist maailmasõda.
Uut staadioni hakati ehitama 1950ndate aastate lõpus Elva rajooni Kehakultuuri- ja Spordikomitee esimehe Richard Antoni ning Elva kooli kehalise kasvatuse õpetaja Arnold Otsa ettevõtmisel.
Meenutusi Elva staadioni rajamisest
Väljavõtteid Ville Sonni raamatust „Richard Anton. Elva raudne spordihing”
Treener Jüri Kalmus mäletab, vana mustkatte raja ringil peeti isegi hobuste traavivõistlusi. Hobused ja kaarikud olid Valguta kolhoosist. Enne uue staadioni ehitust oli seal 100 meetri raja keskkohal spordiplatsi ääres puust tribüün. Siis kui Elvas peeti punaparaade ja miitinguid. Tribüün polnud eriti suur, aga sealt sai pidada kõnesid ja avada võistlusi. Kui uut staadioni ehitama hakati, pidid koolipoisid tribüüni lammutama. Lihtne rajatis oli – plankaed ümber ja läksid sinna paar astet ülespoole, kus oli põrand.
Sellel vanal staadionil tegi 1954. aastal oma esimesed võistlused hilisem mitmekordne Eesti meister ja Euroopa Meistrivõistluste hõbe odaviskes, Kobilost pärit Virve (Aoveer) Põldsam.
Spordiväljak oli 1950ndate algul üsna kehvas seisus. Selle üle kurdab ka ajaleht „Uus Tee” oma 29. juuli 1952. aasta artiklis „Spordiväljak vajab korrastamist”:
„Joosta saab 100 m sirgel, kuid ringrada on liiga pehme. Kohati vaid tuiskliiv ja ringrada kasvab kogu aeg umbrohtu täis. Kaugushüppe äratõuge toimub lahtiselt laualt, kõrgushüppes puudub hoojooksuks sektor, kettaheitering on liialt pehme ja kuulitõukering puudub hoopis. Jalgpallimuru on prahti täis ja ebatasane.“
Ka 1954. aastal kritiseeritakse ajalehes, et olukord pole eriti paranenud. Staadioni jooksurada on küll kaks korda remonditud, on kaevatud ära rohtu kasvanud osa ja kaetud see põlevkivituha kihiga, aga rohi kasvab sealt endiselt läbi.
1955. aasta septembris määrati Elva Rajooni Kehakultuuri- ja Spordikomitee esimeheks Richard Anton. Siis sai ka staadioni remontimine (õigemini uue ehitamine ) suurema hoo sisse. Mees ise meenutab, et spordikomitee esimehena sai tema juhtimisel, puhtalt Elva jõududega , enamasti ühiskondlikus korras, tehtud linnale täiesti korralik uus staadion.
Olulist rolli mängisid siin Elva keskkooli õpilased ja nende kehalise kasvatuse õpetaja Arnold Ots. Juhtnöörid staadioni ehitamiseks said kaks ettevõtlikku spordientusiasti ajakirjas „Kehakultuur“ 1949.aastal Ilmunud põhjalikust artiklist staadioni jooksuraja ehitamisest.
Jooksurajale pandi korralik saviga segatud aluskiht, milleks telliti spetsiaalne puru Kunda tsemenditehasest. Raja katteks tellisepuru jahvatamine toimus ühiskondlike jõududega kohapeal, materjaliks telliskivid lammutatud Tilga kiriku müürist.
Kuigi ametlikes dokumentides märgitakse staadioni valmimise aastaks 1957, siis 1959. aasta 3. novembri „Uus Tee” kurdab, et staadion pole veel kaugeltki valmis ja inimeste ühiskondlik aktiivsus valmimisele kaasaaitamiseks on napp. Väljakuulutatud hoogtööpäevale tuli kohale ainult 15 inimest ja needki läksid laiali, sest kohale ei olnud tulnud organisaatorid.
Südikas töömees Richard Anton oli staadionil rajapõhja killustikku rullimas veel 1963. aasta detsembrikuus.
Tartu ajalehes „Edasi“ kirjutab J. Simm 8. detsembril 1963. aastal ilmunud artiklis „40. verstapost sporditeel.“ järgmist:
„Hall ja sombune õhtu. Staadionirull teeb juba ei tea mitmendat tiiru. Käsil on rajapõhja killustiku rullimine….Peremees ise räägib järgmist: “ Jooksuradadele on jäänud veel spetsiaalne kiht panna. Muidu on tööd küll ja küll. Jah, staadion on väga kauaks seisma jäänud. Juba kolm aastat ehitame. Elva linnanõukogu istungjärgul kevadel arutati seda küsimust. Võeti vastu konkreetsed otsused, aga kõik on kahjuks paberile jäänud. Põhilised töötegijad on olnud keskkooli õpilased. Mujalt Elva asutustest pole keegi lubatud tunde tegema tulnud.“
Pikaleveninud staadioni ehitamine jõudis lõpusirgele 1964.aastaks. Ajakohasel vastavalminud spordiväljakul sai menukalt pidada ka ülevabariigilisi võistlusi ja sõpruskohtumisi ning staadion oli ja on praegugi heaks treeningu- ja õppekohaks nii kohalikele õpilastele kui spordiharrastajatele.
Kaasaegne staadion renoveeriti aastatel 2000 ja 2007. Väljakul on külastajatele tribüün ja sportlastele 2006. aastal ehitatud terrassiga staadionimaja, kus on kohtunikeruum, kaks riietusruumi kaheksa duššiga ning kaks üldkasutatavat tualetti.
