Elva Laste Spordikool avati 1956. aastal ning tegutses aastani 2001, kui seoses spordireformiga Eestis spordikoole likvideerima hakati.
Elva spordikooli direktorid
1956 – 1958 Edda Käärik, Leningradi Lesgafti nimelise Kehakultuuri Instituut
1958 – 1965 Leo Tulev, spordikoolis ka kergejõustikutreener
1965 -1975 – Kalev Pukk (1933 – 2002) Tuli Elvasse suusatreeneriks 1961. aastal ja alates 1974. aastast oli Eesti laskesuusatamise koondise treener. Eesti laskesuusakoondise treenerina osales 1992, 1994 ja 1998. aasta taliolümpiamängudel ning 1992 – 1999 aastatel MMil.
1975 – 1981 Rein Härmoja, käsipallur, hiljem Tartumaa Spordikomitee esimees
1982 -1984 –Andres Lindvere, sportvõimleja, meistersportlane
1984 – 1994 Olaf Pruuli, laskesportlane ja laskesporditreener
1994 -2001 Evald Jegorov, alates 1987. aastast majandusala juhataja
Mille üle võib 45 aastat tegutsenud Elva Spordikool uhke olla
Mitte iga spordikool ei saa hiilata sellest koolist võrsunud olümpiavõitjaga, ja mis suurendab seda hiilgust veelgi – kahekordse olümpiavõitjaga. Spordikooli jalgrattaosakonnast alustas sportlasekarjääri ihaldatavaimat tippu vallutama olümpiavõitja Erika Salumäe treener Jüri Kalmuse käe all 1980.aastal.
Elva Laste Spordikoolis 1956. aastal treeninguid alustanutest jõudis kõige kaugemale aastatel 1965 – 1967 maailmameistrivõistlustel osalenud Heldur Karro õpilane jalgrattur Kalju Koch. Eesti NSV ajal jõudis Nõukogude Liidu koondisesse Elva laskesuusataja, Nõukogude Liidu juunioride meister Matti Paavo, saavutades NL meeskonna koosseisus juunioride MMil 1972. aastal hõbemedali. Eesti meistrivõistlustelt võitis ta aastatel 1970 – 1982 kümme kulda, kolm hõbedat ja ühe pronksmedali. Lisaks neli kulda, üks hõbe ja pronks teatevõistluses. Aastal 1975 omistati talle suurmeistri tiitel. Elva spordikooli jalgratturid tegid ilma nii suurel kodumaal võisteldes kui ka rahvusvahelistel jõukatsumistel. Esimesena Jüri Kalmuse õpilastest suurmeistri tiitlini jõudnud Mihkel Joosep saavutas 1980. aastal rahvusvahelistel võistlustel Lääne-Berliinis kriteeriumisõidus kolmanda koha. Sama aasta sügisel tuli ta NSV Liidu juunioride meistriks. Kõige säravam oli muidugi Erika Salumäe olümpiavõit 1988. aastal Soulis ja 1992. Barcelonas.
Lootustandev rattur oli Margus Salumets, kes 15-aastasena võitis 1995. aastal Tartu rattaralli ning sai 1997. aastal Hispaanias juunioride MMil maanteesõidu grupisõidus kolmanda koha.
Ja uhke võib Elva spordikool olla ka seal entusiasmi ja pühendumusega töötanud treenerite, oma ala meistrite üle, kes olid õpilastele eeskujuks oma saavutustega ning noorsportlased tiitlivõistlusteni viisid – Heldur Karro, Jüri Kalmus, Heino Mäesalu, Kalev Pukk, Jaan Niinep, Eugen Ora, Aleksander Menning, Peeter Suutre, Tõnu Haljand. Tunnustatud treenerite suureks teeneks on ka see, et nende kasvandike hulgast on võrsunud tubli täiendus treeneriteperre, kes nende tööd edasi viivad. Elva spordikoolist alustasid oma sporditeed praeguseks tuntud treenerid, kes ka oma õpilasi tipptasemele viinud Rein Pedaja, Andrus Ilves, Ave Nigul, Karl Kontor, Caspar Austa, Arno Lääne, Rain Pärn ja teisedki.
Elva Laste Spordikooli algus ja edusammud
Elva Laste Spordikool asutati 1 .septembril 1956. aastal Elva Rajooni Haridusosakonna juhataja Valter Haameri käskkirjaga. Spordikooli pidulik avaaktus oli 3. septembril, kus avakõnega esines Valter Haamer ja sõna said ka verivärske spordikooli direktor Edda Käärik ning spordikooli esimene treener Heldur Karro. Spordikooli käsutusse anti endine sõjaväeosa klubi hoone praeguse Verevi motelli territooriumil ja mõned ruumid peamajas. Elva Laste Spordikooli algusaastal võeti vastu huvilisi kiiruisutamise ja jalgrattaspordi (treener Heldur Karro), kergejõustiku (Peeter Suutre) ning korvpalli (Maret Koorits) aladele. Algusaastatel tehti kooli kehalise kasvatuse õpetaja Maret Obeti juhendamisel ka ujumist. Mõni aeg hiljem avati suusatamise osakond, kus treeneriks oli Tõnu Laja, kes hiljem tegeles ise edukalt suusaorienteerumisega.
Elva rajooni likvideerimisega 1962. aastal nimetati Elva Laste Spordikool Tartu Rajooni Laste- ja Noorte Spordikooliks ning 1960ndate aastate keskel tegutses koolis jalgrattaspordi (treener Jüri Kalmus), kergejõustiku (Peeter Suutre, Leo Tulev), murdmaa- ja laskesuusatamise (treenerid Heino Mäesalu, Kalev Pukk, Sulev Kirsimägi) ja laskespordi (Jaan Niinep, Eugen Ora) osakond. 1979. aastal alustati treener Tõnu Haljandi juhendamisel suusahüpete ja kahevõistlusega.
Pärast Eesti taasiseseisvumist sai spordikooli nimetuseks Tartumaa Laste- ja Noorte Spordikool ning selle likvideerimisel 2001. aastal kandis taas Elva Laste Spordikooli nime.
Neljakümne viie tegutsemisaasta jooksul võrsus viljakalt spordikooli taimelavalt palju nimekaid noorsportlasi, oma ala suurmeistreid, meistersportasi ja meistersportlaste kandidaate ning kahekordne olümpiavõitja. Spordikoolist tuule tiibadesse saanud, jätkavad visamad edukat sporditegevust tänaseni ning on noppinud medaleid ka maailmameistrivõistlustelt veteranide vanuseklassis, näiteks Mare Külv heite- ja tõukealadel, Rain Pärn suusahüpetes ja kahevõistluses, jalgrattur Kalju Koch – kahekordne veteranide maailmameister (ühis- ja eraldistardiga sõidus), laskesuusatajatest Janno Pärt ja Heiki Mäesalu. Indrek Tobreluts on muu hulgas ka veteranide maailmameister kergejõustikus 1500m jooksus (2022.a.) ning Euroopa meister 1500m ja 5000m jooksus (2023.a.).
Käesoleva sajandi algusaastal hakati aga Eestis koolispordi reformimise käigus spordikoole likvideerima, eesmärgiks viia sporditegevus, noortesport sealhulgas, spordiklubide haldusesse ning muutuste hammasrataste vahele sattus ka Elva spordikool. Eriti raskeks läks selle tulemusena kulukamatel spordialadel nagu jalgrattasport, laskesuusatamine ja laskmine. Taasloodud Eesti vabariigis toimunud koolispordi reorganiseerimine likvideeris aastakümneid edukalt noori sportima toonud ja sporditippe kasvatanud spordikoolid ning lõi sellega jalad alt aastate jooksul karastunud ja paljunäinud teenekatel treeneritel.
Elva spordikooli asukohad ja tingimused läbi aastate
1956-1960 sõjaväekasarmus ja selle peahoones praeguse Verevi motelli territooriumil (H. Raudsepa 2).
1957-1959 Kingissepa tn 2 (praegu Pikk 2 ), endine muuseumimaja
1959 – 1966 endises Elva rajooni Jõud kontori majas Heidemanni tn 20 (praegu Kesk 20) ning jalgrattaosakond (alates 1959.a.) majavalitsuse maja Heidemanni tn 21 (Praegu Kesk 21).
1966 – 1987 Arbi järve ääres Kingissepa 12 A
1987 – 2001 Elva Gümnaasiumi Puiestee tänava koolimaja keldrikorrusel (Puiestee tn 2)
Elva Tartu maantee koolihoone valmimisega 1958. aastal said sportlased ka uue uhke võimla enda käsutusse. Lahedamad treenimis- ja võistlusvõimalused nii kergejõustiklastele kui ka teiste alade harrastajatele tõi 1964. aastal valminud korralik staadion.
Suusahüppemäe ehitamisega alustati 1979. aastal, avavõistlus toimus 1980. aastal.
Laskuritel oli treenimiseks esialgu väike majake ja 50m lasketiir praeguse tervisespordikeskuse lasketiiru kohal. Mihkel Päärde algatusel ja omaaegse Elva rajooni täitevkomitee esimehe Richard Kurvitsa ettevõtlikul tegutsemisel valmis 1965. aastal uus lasketiir, millest sai vene ajal Nõukogude Liidu koondise laskurite põhiline ettevalmistusbaas. Elva Laskespordibaasi esimese direktorina töötas aastatel 1965 – 1979 Mihkel Päärde.
1956 -1960 Praeguse Verevi motelli majas oli ühes ruumis kantselei ja ühes ruumis lauatennise laud, kus spordikooli õpilased käisid lauatennist toksimas. Teine maja oli vene sõjaväe klubi maja, mida enam alles ei ole. Saalis oli treeningruum, mis talvel oli küllaltki külm, sest see maja ei pidanud sooja. Saali laval oli tõstekang, olemas olid ka rööbaspuud. Lava taga oli veel üks nelinurkne ühe korvpalli korviga ruum, kus sai talvel korvpalli mängida. Ruum oli väga külm, isegi kütmine suurt ei aidanud. Kergejõustiklased treenisid ka Arbimäel [praegu Ujula tänav] asunud endistes sõjaväe poolt mahajäetud tankikuurides.
Kuna alates 1952. aastast oli sealsel territooriumil ja ruumides suviti tegutsemas ka maatööliste ametiühingu pioneerlaager, oli osa spordikooli tegevusest juba1957. aastast üle viidud Elva kooli käsutuses olnud hoonesse Kingissepa tänaval, kus hiljem asus Tartumaa muuseum. Seal oli nii kantselei kui velobaas ning ühes ruumis suusaosakond. Kuna aga sellest hoonest sai 1959. aastal Elva koduloomuuseum, siis tõsteti sealt spordikool välja. Sellel ajal loobus Heldur Karro treeneriametist ning pühendus fotograafiale. Jalgrattatreeneriks tuli Tartust Roland Korn.
1960 – 1966 Spordikooli kantselei kolis Heidemanni tänav 20 ühte ruumi, kus oli varem asunud Elva Rajooni VS Jõud kontor [Kesk tn 20, praegu asub seal antiigipood]. Velobaasile anti üks ruum majavalitsuse majast Heidemanni 21 [Kesk 21], sissekäiguga tänava poolt. Sellel ajal oli spordikooli üheks treeningukohaks ka endisaegne Uderna kõrtsihoone, kus oli tegutsenud mõnda aega ka Elva kool. Sealses spordisaalis olid olemas ka jõutreeninguks vajalikud vahendid (tõstekang, hantlid jne).
1960ndate aastate alguses rajati Richard Antoni, kooli kehalise kasvatuse õpetaja Arno Otsa ning teiste spordientusiastide ettevõtmisel uus ja kaasaegne staadion. Sellel kohal oli ka varem spordiplats ja jooksuring, kuid nüüd ehitati korralik staadion.
Raskejõustikuveteran, Elva rajooni spordiühingu Jõud esimees 1959. – 1962. aastal Enno Allak [õppis Elva algkoolis 5.-7. klassis] on meenutanud: „Vanal spordiplatsil oli see häda, et jooksid alguses vee sees, porilombist panid läbi nii mis pladin. Uue katte panekuga saime kõigest sellest üle. Sellest õhkulastud ja osaliselt ise lagunenud Tilga kirikust, sellest punasest tellisest sai Elva staadioni rada. Richardiga korraldasime sealt telliste purustajasse vedamise. Ei olnud seal mingisugust koppa, käsitsi loopisime peale.” Ja Richard Anton hooldas ning hoidis staadioni nagu oma silmatera, õpetades spordipühamusse lugupidavalt suhtuma nii noorsportlasi kui ka kõiki linnakodanikke.
Rein Härmoja meenutab: „Esimene kokkupuude Vana-Antoniga oligi siis, kui ma ükskord läksin Elva staadionile ja kui ma kuulsin, kuidas ilmatuma kõva mehehääl pahandas: „Poisid, kurat, mis te sõidate siin jooksurajal jalgrattaga ja teete jälgi! Kohe rajalt ära!”. Tema ju seal taga metsa ääres kuuri juures alati valvas, et keegi tema rajale sõtkuma ei läheks.”
Richard Antoni eestvedamisel oli 1951. aastal rajatud ka uisurada, kus olümpiavõitja Ants Antson püstitas 12. märtsil 1960. aastal Eesti rekordi 10 000 meetri kiiruisutamises ja kus harjutasid talvel uisuspordihuvilised ning tegid trenni jalgratturid. Eesti koondisse kiiruisutamises kuulusid Kalju Koch, Enn Vaht, Imbi Varik, Aleksander Keerov, Meinhard Saks, Ants Saks. Nimekamaid noorsportlasi – Jüri Kalmus, Reet Karelson, Silvi Kala, Pille Simm, Liina Tuul, Inna Antman, Sirje Ermel, Arvo Täär, Enn Täär,Tuvi Nurmi.
Palju higi, närvipinget ja unetuid öid maksis Jääkuningaks tituleeritud Antonile see uisurada. Lisaks veel võitlus loodusjõududega. 1983. aastal järvele ilmastikuolude tõttu uisurada rajada ei saanud ja Anton tegi uisuraja staadionile. Läti kalamehed tulid varahommikul ja hakkasid uisurajale sikuskapüügiks auku puurima arvates, et uisurada on järvele tehtud. Kui punane savi ja liiv juba välja tulema hakkasid, panid lätlased häbiga punuma.
1966 – 1987 Pärast seda, kui Arbi järve äärsest barakist [aadressil Kingissepa 12a] olid ajutised elanikud välja kolitud, anti see pärast remonti 1966. aastal spordikoolile. Tegelikult ehitati see barakk Richard Antoni sõnul tema eestvedamisel uisumajaks, sest Arbi järvel käis nondel aastatel talviti pidev vabariiklike uisutamisvõistluste korraldamine. Ometi uisutajad sinna ei pääsenudki, sest Elvas hakati lammutama elumajasid[ praegu Pikk tänav] , kuhu ehitati asemele kauplus-restoran ja inimesed neist lammutamisetele määratud majadest paigutati ajutiselt sellesse barakki.
Kui hoone 1966. aastal spordikooli käsutusse sai, kolis selle ühte tiiba jalgrattaosakond ning teises tiivas olid ruumid suusasportlastele. Keskmises osas oli kantselei ning treenerite ruum. Seal resideerusid põhiliselt kergejõustikuosakonna treenerid ja spordikooli juhtkond.
Ühekorruselise ehitise maht oli 210 m3, suusabaas võttis enda alla 46,1 ruutmeetrit. Suusatajatel oli kasutada neli ahtakest ruumi – kantselei, suuskade remondi- ja ettevalmistusruum, suusavarustuse ladu (sealhulgas ka hüppesuusad) ning pliidiga köetav üldkasutatav ruum, kus tehti ka jõutreeninguid.
Ratturitel oli spordikoolis kasutuses neli ruumi, kus treeningruumis sai teha pukisõitu ja jõuharjutusi, ning oli ka jalgrataste hoiu- ja remondiruum. Sealsamas, koos jalgratastega, elas ka mõnda aega Erika Salumäe, enne kui rattaspordientusiast Kalev Päid ta enda juurde üüriliseks võttis.
Spordikooli baraki kõrvale ehitati suur kuur, kus oli garaaž ja ladu erineva spordivarustuse jaoks, nende hulgas hulgas ka kolm süsta ja aerupaat.
Sanitaarsed tingimused olid spordikoolis olematud, puudusid käimla ja igasugused pesemisvõimalused. Direktor Kalev Pukk korraldas asja niikaugele, et spordikooli lapsed said hakata pärast treeninguid Elva saunamajas dušši all käima. Kui treeningud olid koolimaja võimlas, siis seal oli riietus- ja duširuumides pesemisvõimalus olemas.
Spordiklass tõi täiendust
1966. aastal tõi Elva spordikooli ridadesse tõhusat täiendust Elva koolis loodud spordiklass, kuhu tuli õppima tublisid noorsportlasi üle vabariigi. Suusatamise osakonda tulid näiteks Rein Pedaja Jõgevalt, Maie Kimask (Kuldkepp) Põltsamaalt ja Matti Mallo ning jalgrattaosakonda Sirje Ermel Võrust. Konkurents spordiklassi sissesaamisel oli tihe. Spordihuvilisi treenisid spordikooli treenerid ja õpetasid oma ala spetsialistid. Üks spordiklassi õpetajatest ja treeneritest Helle-Marit Päärde meenutab tolleaegseid treeningtingimusi: „Asusin tööle suure õhinaga, sest sain siin ülikoolis õpitut kohe praktiliselt ka rakendada. Ja õpilased haarasid kõike samasuguse entusiasmiga. Spordiklassis olid andekad spordinoored üle vabariigi koos, õpiti ja treeniti suure innuga. Võimlas peeti korvpallilahinguid juba varahommikul enne tundide algust. Oli vahva aeg, samas ka raske, sest treeningtingimused olid nigelad. Osa treeninguid tuli läbi viia ka Nõo kooli võimlas. Jõutreeninguid tehti vanasse tankikuuri kohandatud ruumis. Sel ajal aktiveerus sporditegemine kogu koolis. Mul oli viis treeningrühma, lapsed ei mahtunud enam staadioni juures metsa alla äragi…Staadion oli meil treenerite vahel sektoriteks jaotatud, kes mis ala siis õpilastega parajasti tegi.”
Jüri Kalmus meenutab:
1970ndate aastate alguses käis spordikooli direktori Kalev Puki ja suusatreeneri Heino Mäesalu eestvedamisel intensiivne spordikoolile laagrikoha otsimine. Nii jõuti otsaga Mõrtsuka järve äärde, kus hakati laagrimaja vundamendi kraave kaevama. Minagi olin suvel sealsamas noorte jalgratturitega telklaagris. Hommikupoolikul käisime lastega kolhoosis tööl ja õhtupoolikul olid treeningud. Vastutasuks saime kolhoosist piima ja liha ning kartuleid söögi tegemiseks siinsamas väliköögis. Kokkadeks olid tüdrukud ise. Siis jäi millegipärast see Mõrtsuka järve plaan katki ja hakati hoopis Otepääle spordikooli maja ehitama, mis toimus samuti Puki ja Mäesalu initsiatiivil . Ehitamas käisid abis kõik suusaosakonna õpilased, kuna maja oligi põhiliselt mõeldud suusatajatele kasutamiseks. Hiljem olime ka meie spordikooli jalgratturitega sageli seal suvelaagris. Samuti oktoobripühade ajal, kui rida aastaid toimusid Otepääl Eesti meistrivõistlused jalgrattakrossis. Ka Erika Salumäe oli meiega mitmeid kordi Otepääl laagris. Mäletan veel seda, et enne Tallinnas toimunud NSVL ametiühingu meistrivõistlusi trekisõidus olime Otepääl laagris, kust ma siis öösel viisin autoga Erika koos trekirattaga Palupera jaama Riia rongile ja saatsin ta Tallinnasse trekivõistlustele. Tol korral tuligi ta ametiühingute kolmekordseks üleliiduliseks meistriks. Ise ma ei saanud aga Tallinna sõita, kuna Otepääl kestis laager edasi.
1981. aastal, kooli 25ndal tegutsemisaastal, tegeleti spordikoolis murdmaa- ja laskesuusatamise, suusahüpete ja kahevõistlusega, laskmise, jalgrattaspordiga ning kergejõustikuga. Põhikohaga treenereid oli spordikoolis kümme, õpilaste arv kokku 600. Loodi ka spordikooli treeningrühmi teiste Tartu rajooni koolide juures. Treeningrühmad töötasid järgnevate koolide juures:
Alatskivi – kergejõustiku rühm, Rahinge – kaks väravpalli rühma, Reola – kaks suusatamise rühma, Luunja – kaks korvpalli rühma, Lähte – kergejõustiku ja laskmise rühm.
1987 – 2001 Aastal 1987 avatud Puiestee tänava koolimaja keldrikorrusele olid projekteeritud ruumid ka spordikooli jaoks ja spordihuvilised kolisidki uutesse, lahedamatesse tingimustesse. Treener Jüri Kalmus meenutab: „Minagi käisin mitu korda koos tolleaegse direktori Kalev Pukiga ja suusatreener Heino Mäesaluga Tartus maja projekteerimisel asju üle vaatamas, et spordikooli ruumid saaksid ikka nii, nagu meil vaja oli. Näiteks oli esialgu keldris olev lasketiir projekteeritud poole pikem. Nii pikka tiiru aga vaja polnud, saadi ka lühemaga hakkama. Jalgrattaosakonnale aga treeningruumi polnud ja nii lõigatigi lasketiir pooleks ning saadi ratturitele ka treeningruum.”
Uue koolimajaga lisandus ka suurem ja avaram võimla ning jõusaal.
Spordikoolis tegutsesid suusatamise, kergejõustiku, jalgratta ja laskmise osakond. 1993. aastal alustati ka judotreeningutega. Judo pani Elvas käima treener Andres Põhjala, andes siin töö üle oma õpilasele, Evelin Pihlakule, keda aitab treeneritöös ka abikaasa Marek Pihlak.
Aastaid tühjana seisnud spordikooli vana barakk likvideeriti 1997. aastal, kui hoone tuletõrjeõppusel põletati.
Mis muutus spordikooli elus Eesti taasiseseisvumise ajal?
Jüri Kalmus: „Algul ei muutunud suurt midagi, juurde tuli judo osakond. Mida aeg edasi, seda enam hakkasid puhuma ärevust tekitavad tuuled. Et spordikoolid olevat nõukaaegsed igandid ja neist on vaja lahti saada ning räägiti sellestki, kui märkimisväärselt suurt kokkuhoidu see annab. Tallinnas aga ei võtnud see kaotamine algul kuidagi vedu. Siis käisid Toomas Tõnise tolleaegsest Spordi Keskliidust ja kultuuriministeeriumi kantsler Enn Vallimäe mööda vabariiki, tehes spordikoolidevastast kampaaniat. Juhtusin ka korra juhuslikult Tartus Inseneride majas toimunud selleteemalisel koosolekul olema. Nüüdseks lahkunud Tähtvere rattatreener Rein Pruuli oli just sellele koosolekule minemas ja kutsus mind ka kaasa. Seal kuulsin siis esimest korda avalikult, et kui halb on ikka spordikool ja kui head on spordiklubid. Tartus saadigi tollane spordijuht Mati Tolmoff lõpuks nõusse ja Tartust läkski siis spordikoolide kaotamiste laine lahti. Selle eest sai Mati Tolmoff hiljem isegi mingi kopsaka preemia. Ka Elvas olid kohe agarad spordikooli kaotajad platsis. Ometi Viljandi ja Pärnu omavalitsused ei läinud seda teed. Meeleolu oli spordikoolis üsna trööstitu, sest ees ootas teadmatus ja kindlusetus. Tööd keegi enam õieti ei teinud, lohiseti niisama. Tõsiselt tööd tegime edasi ainult meie jalgrattaosakonnas ja Rein Pedaja oma laskesuusatajatega. See kajastus ka meie tulemustes. Siis hakati otsima, kuidas spordikooli direktorist Jegorovist vabaneda ja nii läkski spordikooli kaotamiseks.”
Elva Laste Spordikooli tegevus lõpetati 1. augustil 2001, Elva linnavolikogu otsus selleks võeti vastu 26. märtsil 2001.
Jüri Kalmus: „Miks ja kellele sellist tsirkust vaja oli? Kuidas saab praegusel ajal treener ära elada kui talt nõutakse tööd vabatahtlikkuse alusel, nagu kuulutas spordikoolide lõhkumise algpäevil selle initsiaator, EOK asepresident Toomas Tõnise? Teise töö kõrvalt seda teha on aga spordihuviliste noorte altvedamine, kui sul pole piisavalt aega nendega täies mahus tegeleda. See oli omal ajal otsekui noahoop selga omade käest. Tekib küsimus, kas nad ikka olidki nii väga omad, pigem oli kellelgi vaja millegagi välja paista. Ise aga istuvad need lõhkujad siiamaani kõrgete palkade otsas. Oleks treenerite palgadki alles jäetud, siis oleks veel saanud asju lahendada, aga ei. Mõned linnad siiski ei läinud selle inimvihkajaliku süsteemiga kaasa ja säilitasid isegi spordikoole, rääkimata treenerite palkadest. Kõigele vaatamata on nüüd tasahilju, otsekui salaja, ilma suurema kärata, hakatud spordikoole taastama.”
Inimesed
Treenerid ja õpilased
Jüri Kalmus, 17.04.1943 – 1.03.2024
Olnud 59 aastat jalgrattaspordi juures, treenerina töötanud 51 aastat.
Jüri Kalmus alustas rattatreeningutega 14-aastasena 1957. aastal, treeneriks oli Heldur Karro. Oma parimaks tulemuseks peab Kalmus Elva spordikooli meeskonnaga Eesti noorte esivõistlustel Tallinnas 50km meeskonnasõidus saadud teist kohta. Tol korral oldi Elva noorratturid võimelised tulema Eesti meistriteks, kuid stardis juhtus äpardus – mõni moment enne starti tuli Kalmusel korvirihma kinnitõmbamisel rihma pannal otsast ära. Aga uut rihma enam vahetada ei olnud. Karro kamandas, et lähete niisama, kuigi teadis, et niimoodi sõidust suurt midagi välja ei tule. Pedaalile sai Jüri kalmus sõites ainult vajutada, tagant üles tõmmata ei saanud, siis tuli jalg korvist välja. Kuni distantsi tagasipöördeni oli Elva spordikooli meeskond veel liider, kuid tagasiteel andis liigne jõukulu tunda, jalg hakkas krampi kiskuma ja kiirus langes. Mõni kilomeeter enne lõppu läks asi nii hulluks, et Kalmus pidi jalalihase krambi tõttu teistest maha jääma. Kuna aga võistkonna aeg võeti kolmanda meeskonnaliikme finišeerimisel, siis polnud see enam suur kaotus, aga meistritiitlist jäeti ilma.
Jüri Kalmus: „Hea seegi, et teiseks tulime. Saime Eesti noorte esivõistluste spetsiaalsed märgid. Medaleid tol korral veel noortele ei antud.”
Alates 1.oktoobrist 1965 alustas Jüri Kalmus Elva spordikoolis jalgrattatreeneri tööd. Kalmus: „Valisin treeneritöö sellepärast, et mul jäi kripeldama see, et me meeskonnasõidus tookord ebaõnne tõttu Eesti meistriks ei tulnud. Unistuseks saigi Elva spordikooli meeskond viia Eesti meistri tiitlile. Seda ma tegingi, üsna palju kordi ja sai tehtud rohkemgi veel.”
Jah, rohkem kui treeneritee alguses unistadagi oskas – tema üks õpilastest jõudis sporditee kõrgeimasse tippu.
Enne spordikoolis tööd alustamist oli Jüri Kalmus treeneritööd maitsta saanud 1962. aastal spordiühingu Jõud kiiruisutamise treenerit Silvi Lauritsat asendades, kelle käe all ka ise kiiruisutamistrenni oli teinud. Silvi Laurits oli Eesti koondise treener ja valmistas võistkonda ette NSVL Rahvaste Talispartakiaadiks 1962. aastal. Kalmusel tuli sõita mööda Eesti põllumajandustehnikume ringi, kus Jõudil olid kiiruisutamise grupid olemas ja kus Laurits käis kiiruisutamist õpetamas. Igal pool, kuhu Jüri Kalmus Lauritsa asendajana jõudis, oli huvi kiiruisutamise vastu suur.
Sellel ajal oli kiiruisutamine rattatreeningute üks talvine osa. Jüri Kalmus oli väga edukas ka uisurajal, parimad tulemused olid Eesti noorte esivõistlustel teised ja kolmandad kohad. 1962. aastal Elvas toimunud spordiühingu Jõud meistrivõistlustel tuli ta Jõudi Eesti paremate meeskiiruisutajate hulgas 500m distantsil kolmandaks. Võitis Elva mees Vello Volmer. Sama aasta talvel Tartus Tamme staadionil toimunud Eesti noorte meistrivõistlustel rikkus Kalmuse võiduvõimaluse mitmevõistluses kukkumine halva ettevalmistusega jäärajal ja tulemuseks kolmas koht. Paremad sõidud jäid Kalmusel jäärajal siiski tegemata, sõjaväkke minek tõmbas kõigele kriipsu peale.
Jüri Kalmuse kasvandike tulemusi:
Jüri Kalmus: „Toredaid saavutusi oli palju. Siinkohal mõned meeldejäävamad neist.”
Virve Tellissaar – esimene õpilane jalgrattagrupist, kes tuli juba pärast esimest töötalve suvel Otepääl mitmekordseks Eesti noortemeistriks.
Reet Karelsoni, Liina Tuule, Inna Antmani, Sirje Ermeli, Arvo Tääri, Tuvi Nurmi, Enn Tääri ja teiste arvukad medalivõidud kiiruisutamises koolinoorte talispartakiaadidel ja Eesti noorte meistrivõistlustel.
Sirje Ermel – esimene meistersportlane. Võit Leningradis kiiruisutamises Eesti ja Leningradi koolinoorte kohtumisel.
Väga hea tulemuse sõitsid Elva Spordikooli poisid Gaido Päär, Arno Lääne, Aevo Rosenfeldt ja Jüri Štein 1.oktoobril 1977.a. Tadžikistanis, Kurgan-Tjubes maanoorte üleliidulistel meistrivõistlustel 100 km meeskonnasõidus. Aeg oli 2:09.18,9, mis oli tollel momendil ka ühtlasi Eesti ratturite tipptulemuseks sellel alal. Elva poisid sõitsid parema tulemuse kui oli sõitnud Eesti koondis. Samas puudusid meil koondisest veel väga tugevad temposõitjad vennad Mihkel ja Madis Joosep.
Madis Joosep sai 1980.a. 13.-14. mail Pirital toimunud Eesti NSV Siseministeeriumi, Dünamo Kesknõukogu ja ajakirja Noorus auhindadele rahvusvahelisel võistlusel 120 km grupisõidus lõpufinišis teise koha NSV Liidu koondislase ja koondise kapteni Aleksander Gusjatnikovi järel (kes kuuldavasti oli hiljem Venemaa presidendi Putini spordinõunik).
1980.a. sügisel Riias tuli Madis Joosep NSVLiidu juunioride meistriks kriteeriumisõidus.
Võitis esikoha 1981.aastal Lääne-Berliinis rahvusvahelistel võistlustel kriteeriumisõidus.
Mihkel Joosep – esimene Suurmeister. Lääne- Berliinis rahvusvahelistel võistlustel kriteeriumis kolmas koht 1980. aastal.1982. aastal Minskis rahvusvahelistel võistlustel 100 km meeskonnasõidus NSV Liidu koondises esikoht ja grupisõidus teine koht.1982.a. Vilniuses rahvusvahelistel võistlustel 100 km meeskonnasõidus NSV Liidu koondises esikoht.
Margus Salumets võitis 1995. aastal XIV Tartu Rattaralli, olles ise alles 15- aastane ja on siiani noorim Tartu Rattaralli võitja.1995.aastal tuli ta Euroopa Noorte Olümpiapäevadel Inglismaal grupisõidus 5. kohale. Aastal 1997 saavutas Margus Salumets Hispaanias juunioride maailmameistrivõistlustel maanteesõidus 121,5 km grupisõidus kolmanda koha ajaga 2:54.49 saades võitjaga ühe aja. Tulemus on tänaseni Eesti juunioride parim saavutus.
Caspar Austa – Maantee- ja maastikusõidus, jalgrattakrossis ning trekisõidus tulnud aastatel 2003 – 2016 kokku 24 korda Eesti meistriks. 2009. aastal mägirataste maastikumaratoni EMil pronksmedal. Kuuekordne maastikurattamaratonide Estonian Cup võitja.
2013.aastal said Euroopa meistrivõistlustel talitriatlonis oma vanuseklassides tiitlivõidu Inge Kool, Sirje Lepik ja Mae Lang. Liisa-Lotta Veikar võitis pronksmedali.
1981. aatal algas Erika Salumäe tähelend: 9.-10.mail oli Erika Salumäe Smiltene Karikavõistluste võitja – see oli esimene tõeline võit jalgrattaspordis oma kuulsusrikka tee alguses. Tallinna trekil esimene Eesti rekord 1km sõidus, Läti naiste velotuuri võitja, Tallinna trekil kolmekordne ametiühingute üleliiduliste spordiühingute meister. Samal aastal tuli Erika Salumäe NSV Liidu juunioride kolmekordseks meistriks.
Erika Salumäe saavutused
– Kaks olümpiakulda: 1988 Soul, 1992 Barcelona
– Kaks MM kulda: 1987 Viin, 1989 Lyon
– Kaks MM hõbedat: 1984 Barcelona, 1986 Colorado Springs
– Üks MM pronks: 1995 Bogotá
– Ületanud 16 maailmarekordit
– NSV Liidu meistrivõistlustelt 16 kulda
– Eesti Olümpiakomitee auliige
– Eesti Koolispordi Liidu president 2004 – 2011
– Üheksa korda valitud Eesti parimaks naissportlaseks
– Kolmel korral valitud Eesti Vabariigi Riigikogusse
– Eesti Punase Risti I klassi teenetmärk 2001
– Elva linna aukodanik 1988
Väljavõtteid raamatust „Kiiruisutamine Eestis”.
Tiit Lääne, 2010.
Kogenud kiiruisutaja Vello Volmer (1976. aastal, kui Elva karikavõistlustel sai Erika uustulnukana mitmevõistluses kindla esikoha): ”Vaata seda uisusammu ja tõuget! Sellest tüdrukust tuleb küll maailmameister.” Ja ta ei eksinud, ainult spordiala oli teine.
Erika Salumäe: „Usun, et minust oleks saanud päris hea kiiruisutaja. Kas nüüd olümpiavõitja, aga mine tea. Lihasgrupid on ju uisutajatel samad, mis ratturitel. Olen tänagi veendunud, et võinuks jääl edu saavutada,” lausus olümpiasangar 2006. aasta Torino taliolümpial , kui istus kiiruisutamishallis ja vaatas Torino olümpiavõistlusi.
Ja kui uue talve saabudes Richard Anton Elvas Arbile jälle uisuringi valas, oli ka Erika Salumäe kohe platsis.
„Mäletan, kuidas Elvas Richard Antoniga uisurada korras hoidsime. Ega tal suurt abilisi olnud. Mina käisin peaaegu iga päev rajalt lund rookimas. Antonil oli alati hea meel, kui mind tulemas nägi: teadis juba, et abiline tuleb.”
Aleksander Menning, 30.09.1947 – 31.01.2018
Kergejõustikutreener.
Meenutab oma sporditee algust: „Kergejõustikutreeninguid alustasin Peeter Suutre juures. Enne seda, 6. klassis, läksin aga jalgrattatrenni, sest tahtsin saada võidukat, mis oli tookord kõva sõna. Heldur Karro oli treener. Ei saanud ma ratast, uiske ka ei saanud. Uisutasin hästi, aga see Pettai Enn oli suurem poiss, mina pisike, tema tegi mulle uisutamises ära ja sai uisud endale. Kevadel ma ratast ka ei saanud ja sellega minu rattatrenn lõppes. 9. klassis alustasin tõsisemaid kergejõustikutreeninguid Leo Tulevi käe all. Tegin kõiki alasid, hästi istusid 200m ja 400 m jooksud. Elva kooli rekord 400m jooksus (51,2) on veel praegugi minu nimel. Ülikooli ajal võitsime Eesti meistrivõistlused 4x400m teatejooksus 1968. ja 1969. aastal. Võistkonnas olid Ennu Laasner, Rein Aun, Kalju Kikkamägi. Koosseisud muutusid, võistkonnas on jooksnud ka Tõnis Matsin.”
1970. aastal, pärast kehakultuuriteaduskonna lõpetamist, sai Aleksander Menningust Elva spordikooli kergejõustikutreener. Oma paremateks õpilasteks nimetab ta oma esimesest satsist kettaheitjad õde-venda Mare ja Kalev Külvi. Eesti kettaheiterekord 65m oli tükk aega Kalev Külvi nimel, enne kui Gerd Kanter selle ületas. Nimekamad on veel koolinoorte üleliidulistel võistlustel kolmanda koha saanud keskmaajooksja Rein Puurits ning Lilja Nevvonen – hilisem kümnekordne eesti meister keskmaa- ja murdmaajooksus, kaugushüppaja ja jooksja Irja Tatti, keskmaajooksja Maria Skobeleva, kettaheitjad Jüri Johanson, Heiki Ott, Andrus Tani. Peep Orlovski hüppas Elva kooli ajaloos esimesena kõrgust 2 m ja ületas varem kehtinud Kalev Kreegipuu kooli kaugushüpperekordi (6.60) tulemusega 6.75. Heino Variku käes on praegugi kooli rekord 800m jooksus, alla kahe minuti. Peeter Sikk oli kiire sprindialadel, 200m jooksis ajaga 23,1. Odaviskaja Olavi Malts tuli 1986. a. Eesti meistriks odaviskes. Eesti koolinoorte meister käimises Heino Miina on tänaseks üks kaheksast 1983. alguse saanud Tartu Sügisjooksul osalejast, kes on kõik sügisjooksud kaasa teinud.
Heino Mäesalu, 19. juuli 1934 – 12. jaanuar 2011
Heino Mäesalu alustas sporditeed kergejõustiku alal ja oli 1956. aastal Eesti meister 4x1500m teatejooksus. Meistersportlane laske- (1963.a.) ja murdmaasuusatamises (1964.a.). Aastal 1962. aastal tuli ta esimest korda Eesti meistriks laskesuusatamises ja osales NSVL Talispartakiaadil.
Töötas 1958. – 1993. aastal Elva spordikoolis suusatreenerina, olles aastast 1968 ka Eesti laskesuusakoondise treener. Laskesuusatamiskoondise treenerina osales 1992. aastal Albertvillei taliolümpiamängudel, kus parimaks jäi Krista Lepiku 11. koht, mis on tänaseni Eesti laskesuusatajate parim tulemus olümpiamängudelt.
Tema nimekamaid õpilasi on Matti Paavo, Agu Lamp, Mati Martin, Rein Pedaja.
Heino Mäesalu kasvandike tulemusi
Murdmaasuusatamine
Artur Hunt – Nõukogude Liidu (NL) juunioride meistrivõistlustel hõbemedal 1967; aastatel 1967 – 1974 Eesti MV seitse kulda ja kuus hõbedat.
Malle Simm (Grigorjev) – NL Rahvaste Talispartakiaadil Eesti koondise liige, NL meistersportlane 1962. a.
Helve Hillep (Riisalu) – Eesti noortemeister 1964; NL Rahvaste Talispartakiaadil 5km distantsil 11. koht, NL meistersportlane 1966.a.
Lea Mäger (Ilves) – NL Rahvaste Talispartakiaadil Eesti koondise liige, NL meistersportlase kanditaat 1966.
Maie Kimask (Kuldkepp) – NL Dünamo juunioride meister 3x5km teatesuusatamises. Dünamo Eesti noortekoondise liige 1966. – 1969. aastal.
Kalev Pulla – Eesti noorte meistrivõistlustel 5km murdmaasuusatamises esikoht 1966 aastal. Spordiühingu Dünamo üleliidulistel meistrivõistlustel kaks kuldmedalit ja üks hõbemedal 1967. aastal. Spordiühingu Dünamo üleliiduline noortemeister. Eesti koolinoorte meistrivõistlustel kaks kuldmedalit 1968. aastal. Eesti „Nooruse” talispartakiaadil aastatel 1966 ja 1968 kuldmedalid.
Matti Mallo – Eesti meister 15km distantsil, teatesõidus pronks 1973; Tartu maratoni võitja 1976.a.
Laskesuusatamine
Matti Paavo – NL juunioride meister ja juunioride MM hõbemedal 1972. aastal; Eesti meistrivõistlustelt aastatel1970 – 1982 kümme kulda, kolm hõbedat ja üks pronksmedal ning neli kulda, üks hõbe ja pronks teatevõistluses; suurmeister 1975.aastal.
Rein Pedaja – 1968.aastal noorte ja 1973.aastal juunioride NL meistrivõistlustel teatesõidus hõbe; kuldmedal 1970. aastal Dünamo üleliidulistel meistrivõistlustel 10km murdmaasuusatamises ; Eesti meistrivõistlustelt üks hõbe, kolm pronksi, teatevõistluses neli kulda, kaks hõbedat ja kaks pronksi aastatel1971 – 1981.
Lembit Abel – Dünamo üleliidulistel meistrivõistlustel pronksmedal 1967. aastal.
Agu Lamp –NL meistrivõistlustel 10km hõbe 1977. aastal; NL noorte meistrivõistlustel 3x5km lasketeatesuusatamises kaks kulda ja hõbe aastatel 1968 – 1970; Dünamo üleliidulistel meistrivõistlustel 10km distantsil kuldmedal 1970. aastal.; kolmekordne Eesti meister individuaalselt, teatevõistluses kuus kulda aastatel 1970 – 1979; Eesti meister suvebiatlonis 1981. aastal.
Matti Paavo, Mati Martin ja Agu Lamp võitsid 1969. aastal NL noorte meistrivõistlustel lasketeatesuusatamises kuldmedalid.
Rein Pedaja, Agu Lamp ja Rein Sumberg olid võidukad 1970. aastal Dünamo üleliidulistel meistrivõistlustel lasketeatesuusatamises.
Olavi Kärner – viiekordne NL meister aastatel 1965 – 1970 ja 12- kordne Eesti meister orienteerumises. Alustas Elva spordikoolis suusatamisega. Tõi Elvasse 1960. aastal kaksikvõidu Otepää mängudelt 10km suusatamises, kui sai Tõnu Haljandi järel teise koha.
Rein Pedaja
Heino Mäesalu õpilase Rein Pedaja käe all on Eesti laskesuusakoondis saanud tublisti täiendust. 2010. aastal Vancouveris ja 2014. aastal Sotšis koosnes Eesti laskesuusakoondis Elva sportlastest. Vancouveris oli elvalasi viis: Indrek Tobreluts, Roland Lessing, Kauri Kõiv, Priit Viks ja Kristel Viigipuu. Sotšis asendas Priit Viksi Kalev Ermits ja Kristel Viigipuu ei osalenud. Eesti olümpiakoondise lipukandjad nendel olümpiamängudel olid Lessing (Vancouver) ja Tobreluts (Sotši). Indrek Tobreluts on osalenud kuus ja Lessing viis korda olümpiamängudel. Vancouveris sai eestlastest parima tulemuse Priit Viks, kes oli 20km distantsil 20. Eesti laskesuusakoondis sai teatesõidus 14. koha, mida Lessing kommenteeris järgnevalt: „Ühe väikelinna suusaklubi teatevõistkonna kohta olümpiamängudel päris hea koht.”
Rein Pedaja õpilaste tulemusi
Indrek Tobreluts – Vancouveris 10km distantsil 31. Sotšis oli 20km distantsil 29. Eesti MV aastatel 1997 – 2015 individuaalselt 9 kulda, 8 hõbedat ja 2 pronksi, murdmaasuusatamises individuaalselt 1 hõbe ja 3 pronksi. Tulnud aastatel 1997 -2015 Eesti meistriks 13 korda ka suvebiatlonis. Osalenud taliolümpiamängudel viiel korral . Eesti koondise lipukandja Sotši taliolümpiamängudel. Aastatel 2018 – 2021 Eesti laskesuusatamise koondise peatreener. Kergejõustikus kuldmedalid veteranide MMil 2022. aastal 1500m ning EMil 2023. aastal 1500m ja 500m jooksus.
Roland Lessing – Vancouveri OM 10km 62. ja Sotši OM 10km 65. koht. Võitnud aastatel 1999-2016 Eesti MV 27 medalit, neist 17 kulda. Tulnud aastatel 200-2016 Eesti meistriks 16 korda ka suvebiatlonis. On tõusnud MK etapil pjedestaalile – 2. koht 2009. aastal 12,5km viitstardiga sõidus. Eesti koondise lipukandja Vancouveri taliolümpiamängude avatseremoonial. Elva Suusaklubi treener aastast 2019.
Priit Viks – 2006. aastal Torino OM 20km 74. ja 2010.a. Vancouveri OM 20. koht. Aastatel 2004 – 2015 Eesti MV 11 medalit, neist 3 kulda. Eesti koondises aastatel 2003 – 2012. Treenriks on olnud ka Heiki Mäesalu.
Kauri Kõiv – Eesti koondises alates 2003 aastast. Vancouveri OM 20km 44. koht ja Sotši OM 12,5 km jälitussõidus 46. koht. Eesti MV võitnud aastatel 2005–2015 laskesuusatamises 4 kulda, 4 hõbedat ja 3 pronksi ning murdmaasuusatamises teatesõidus 1 hõbeda ja 1 pronksi. Tulnud suvebiatlonis 2008.–2012. aastatel 4 korral laskejooksus ja aastal 2011 rollerisõidus Eesti meistriks. Eesti Laskesuusatamise Föderatsiooni spordidirektor 2023. aastast.
Kalev Ermits – Eesti laskesuusakoondises 2013. aastast, tulnud 2014. aastal sprindis ja ühisstardist sõidus Soome meistriks. Sai 2016. aastal Otepääl toimunud MMil suvebiatlonis parima eestlasena sprindis 6. koha. Eesti parim meeslaskesuusataja 2016. ja 2018. aastal. Eesti meister suvebiatlonis 2019. aastal. Eesti laskesuusakoondises aastatel 2013 – 2022.
Laskmine
Karl Kontor, Elva Laskespordiklubi treener, Tartumaa Tervisespordikeskuse projektijuht. 1980. aastal Eesti meister individuaalselt ja 8-kordne Eesti meister meeskondlikus laskmises.
Laskespordi osakond avati Tartu Rajooni Laste- ja Noorte Spordikoolis 1966.aastal, treeneriks Jaan Niinep. Trenni tuldi klasside kaupa ja kuigi alles jäid vähesed, võimaldas see sõeluda välja palju andekaid noori, kes saavutasid kiiret edu. Jaan Niinepi seitsme treeneriaasta jooksul Elvas tõusis männilinn üheks edukamaks noorte laskekeskuseks Eestis. Nooruse suvespartakiaadidel võideti võistkondlikult 1969 ja 1970. a.esikoht, 1971 ja 1972 teine ning 1973. aastal kolmas koht. Edukamad püssilaskurid olid Heli Rass, Ave, Mati ja Agu Nigul, Georg Männik, Peeter Teinfeldt, Andrei Reppo, Varmo Rass, Gennadi Nikolajev. Oma panuse andsid ka püstolilaskurid Alar ja Jaan Rästa ning Gaido Päär, kes harjutasid treener Eugen Ora käe all. Elvalased moodustasid sageli poole vabariigi noorte koondvõistkonnast.
1969.aastal võitis Mati Nigul Jerevanis esimese Eesti noorlaskurina 587 silmaga lamadesharjutuses hõbemedali. Samal võistlusel said õhupüssi harjutuses pronksmedali Heli Rass, Peeter Teinfeldt ja Mati Nigul. 1972.a. üleliiduliselt koolinoorte spartakiaadilt tõi hõbemedali Georg Männik. Samal aastal Havannas toimunud rahvusvahelistel võistlustel võitis Männik kaks esikohta ja ühe teise koha. Ave Nigul tuli 1973. aastal üleliiduliseks juunioride meistriks õhupüssiharjutuses Eesti rekordiga 378 silma. Võistkondlikult sai ta kuldmedali ametiühingute naiskonna koosseisus. Noorte üleliidulistelt võistlustelt sai Ave Nigul 3. ja 4. koha ning arvati Nõukogude Liidu noortekoondise kandidaadiks. Meie noortest laskuritest üks andekamaid, 20. eluaastaks juba kaks Eesti rekordit püstitanud Heli Rass suri 1972.a kevadel leukeemia tagajärjel. Tema mälestuseks korraldati järgmisel aastal mälestusvõistlus, mis on tänaseni vabariigi suurim rahvusvaheline laskespordivõistlus. 2023. aastal toimus see juba 51 korda.
1994.a. tuli Reijo Virolainen Budapestis Euroopa meistrivõistlustel õhupüstoliharjutuses viiendaks. Eesti täiskasvanute koondises on ta võistelnud 1998. ja 2005.a. Tallinnas ning 2002.a. maailmameistrivõistlustel Lahtis. Viimastel aastatel pole olnud Eesti meistrivõistlusi, kus Reijo poleks tulnud meistriks või vähemalt medalivõitjaks. Treener Ave Niguli õpilased on võitnud juba mitmeid medaleid Eesti noorte ja täiskasvanute meistrivõistlustelt ning Lennart Pruuli kuulus vabariigi noorte koondisse. Püssilaskurid Tuuli Kübarsepp, Karita Ers ja Ele Loot võitsid 2016. aasta Eesti meistrivõistlustel naiskonnavõistluses 60 lasku lamades hõbe- ja harjutuses 3×20 lasku pronksmedalid. Tuuli Kübarsepp tuli karikavõitjaks individuaalarvestuses harjutuses 60 lasku lamades. Siim Christian Reppo-Sirel tuli 2016. aastal Eesti noortemeistriks püssiharjutuses 60 lasku lamades.
Suusahüpped ja kahevõistlus
1979. aastal alustas Elva spordikoolis treener Tõnu Haljandi juhendamisel suusahüpete ja kahevõistluse osakond.
Tõnu Haljand, 1.07. 1945 – 28.08. 1997
Elva spordikooli treener aastatel 1979 – 1997.1968. aastal osales Tõnu Haljand Grenoblei taliolümpiamängudel, kus sai 12. koha ja 1970. aastal tuli ta MMil samuti 12. kohale. Aastatel 1965 -1976 on saavutanud Eesti meistrivõistlustel kahevõistluses 5 kuldmedalit ja 4 pronksmedalit ning suusahüpetes kaks kulda ja kas hõbedat. Võitis NL meistrivõistlustel individuaalselt 1973. aastal kulla, 1970. aastal hõbeda, 1966. ja 1975. aastal pronksi ning meeskondlikel meistrivõistlustel Dünamo koondises kulla aastal 1967. Tartu suusamaratoni võitja 1965. aastal. Suurmeister 1967.
Tõnu Haljandi õpilaste tulemusi
Ago Markvardt – Taliolümpiamängudel 1992. aastal Albertville`is individuaalselt 23. ja meeskondlikult 9. koht ning 1994. aastal Lillehammeris vastavalt 5. ja 4. koht; 1998. aastal Naganos meeskondlikult 11.; juunioride MMil individuaalselt ja meeskondlikult pronks 1989. aastal; aastatel 1988 ja 1995 – 1996 Eesti meister kahevõistluses; Eesti MV suusahüpetes kaks kulda, kaks hõbedat ja pronks aastatel 1993 – 1997; Eesti meister suvistes suusahüpetes 1986. ja 1996. aastal; Eesti parim meessportlane 1994. aastal.
Janno Perv – Eesti koolinoorte spartakiaadil suusahüpete meeskonnavõistluses teine koht ning noorte esivõistlustel hõbemedal ja individuaalselt pronks (1983); Eesti meistrivõistlustel individuaalarvestuses hõbe.
Rain Pärn –Eesti koolinoorte spartakiaadil suusahüpete meeskonnavõistluses hõbe ja Eesti meistrivõistlustel individuaalhüpetes pronksmedal 1983. aastal; Eesti meister kahevõistluses 1987. aastal. Aastatel 1999-2002 veteranide MMilt kaks hõbedat ja pronks suusahüpetes, kahevõistluses hõbe ja pronks
Andrus Ilves – Eesti MV meeskondlikult 1985 – 1988 kahevõistluses 1 kuld ja 1 pronks ning suusahüpetes 1 kuld ja 1 pronks. 1986. aastal kahevõistluses NSVL suvistel juunioride meistrivõistlustel individuaalselt pronksmedal. Eesti Suusaliidu ning Elva Suusaklubi suusahüpete ja kahevõistluse treener.
Andrus Ilvese juhendamisel käivad tema jälgedes ka pojad Kristjan Ilves (sünd. 1996.a.) ja Andreas Ilves (sünd.2000.a.)
Kristjan Ilves – kolmekordne pronksmedaliomanik juunioride MMilt sprindis (2013, 2015 ja 2016). Võitnud 2017. aastal kontinentaal-karikavõistlustel kolm etappi ning tulnud suvise grand prix’ sarja üldvõitjaks. Pekingi OM 9. koht. MK etappidel 2023. aastal kahel korral kolmas koht. Võitnud 2021. ja 2023. aastal kahevõistluses Norra suvistel meistrivõistlustel esikohad, 2022.aastal pronksi. MK sarja kokkuvõttes aastatel 2022 ja 2023 viies koht. Eesti parim kahevõistleja 2016 – 2023.
Andreas Ilves – 2016. aastal Eesti MV kahevõistluses Eesti meister, suusahüpetes pronksmedal. Võitis teise ja kolmanda koha Norras toimunud noorte karikavõistlusel kahevõistluses FIS Youth Cup 2016. aastal. Nii talvises kui ka suvises kahevõistluses oma vanuseklassis mitmekordne Eesti meister. Eesti meistrivõistlustelt noorte ja juunioride arvestuses 5 kulda, 2 hõbemedalit ja 6 pronksi. MM debüüdil16-aastasena (2016 aastal) individuaalvõistluses sprindis 40. ja tavadistantsil 28. koht. Juunioride MM 23. koht.
Judo
Tartu tuntud judotreener Andres Põhjala, judoklubi Do treener, hakkas 1990ndate aastate alguses kanda kinnitama ka Tartu läheduses. Judotreeningud hakkasid toimuma Äksis ja Kambjas. Kuna Andres Põhjala ise elas tegelikult Peedul, oli järgmiseks eesmärgiks tal judo Elvasse toomine. Sellele aitasid kaasa Andrese tuttavad Rita Kuresoo ja Airi Pärn. Tänu nende aktiivsusele algasid siinsed treeningud 1993. aasta sügisel. Algusaastetel treeniti gümnaasiumi keldris asuvas lasketiirus ning matid sai Andres Põhjala algul kohapealt. Nimelt olid laos vedelenud vanad kreeka-rooma maadlejate matid, millele Põhjala lasi katte peale panna ja oligi sobiv treeningpind olemas. Hiljem toodi Tartust veel õigeid judomatte juurde ning treeningu ala laienes veelgi.
Andres Põhjala meenutab: „Võimekaid õpilasi oli mul Elvas oli palju, aga päris tippu pole keegi jõudnud. Esimese eestikate medali tõi Martin Järveoja – ta oli sportlik ja tegija mitmetel aladel. Tubli ja andekas oli ka Liina Muttik, kes on samuti tulnud Eesti meistriks. Meenub ka Juri Širokov, kes hiljem oli tegija laskesuusatajate hulgas. Elvast meenub mulle veel hilisem suusahüppaja Illimar Pärn ning treeningutel ja Võru laagris osalesid ka lauljatena tuntud staarid Eliisa ja Kerli Kõiv. Samuti olid tublid vennad Mihkel ja Jürgen Kuresoo, kes nüüdseks on tegijad jalgpallis.“
Treenerite Evelin ja Marek Pihlaku esimesi tublimaid õpilasi:
Henri Ariva – üks Elva kõige professionaalsemaid judokaid. Ta maadles väga kergetes kaaludes (ka täiskasvanu eas jäi ta kaal 60kg lähedusse) ning noppis Eesti meistrivõistlustelt palju medaleid. Hästi läks tal ka erinevatel rahvusvahelistel turniiridel, kuna tal oli väga kiire ja perfektne tehnika. Pärast keskkooli lõpetamist Elva gümnaasiumis asus Henri õppima Tartu Ülikooli kehakultuuri teaduskonnas. Õppimise kõrvalt sooritas ta ka treenerikutse eksami ning asus tööle treenerina Nõos 2011. aastal.
Karl Ariva on hästi läbi löönud judo teoreetilise poolega. Nimelt on Karl sooritanud Eesti Judokohtunike koolituse ja võib mõista õigust isegi Eesti meistrivõistlustel.
Kaur, Gert ja Kadi Põldmaa – kõik kolm toonud Eesti meistrivõistlustelt rohkelt medaleid, muuseas noorte vanuseklassis oli just Gert Põldmaa Henri Ariva peakonkurent.
Tevol ja Revo Tamm – mõlemad maapoisid ja rammu jagus. Tevol Tamm murdis ennast Eesti juunioride koondisesse ja treenis Audentese spordikoolis. Samas töötas ta hiljem ka treenerina ning jätkab treeneritööd praegu spordiklubis Barra judo ja sumo treenerina. Temal on ette näidata väga hiilgavaid tulemusi, alustades Euroopa meistrivõistluste medalitest ning lõpetades Euroopa karikaetappide medalitega nii Soomes, Lätis, Leedus kui ka Poolas.
Karl–Ernst Saal – Eesti meistrivõistlustelt noorte vanuseklassis kolm hõbe- ja neli pronksmedalit ning täiskaskvanute arvestuses kaks pronksi 2016. aastal ja hõbemedal 2017. aastal.
Kasutatud materjalid:
Ville Sonn „Richard Anton. Elva raudne spordihing“ . Välja antud 2008. aastal.
Karl-Ernst Saal „Elva judo ajalugu”. Uurimustöö aastast 2013.
