Valdur Born meenutab:
Elva EPT alustas Elvasse Kirde tänavale siseujula ehitust juba 1980-ndate keskel. Terve projekt oli valmis ja ujula vann sai juba ehitatud. Kõik materjalid olid olemas ja pidime jätkama ehitamist 1992. aasta jaanuaris.
Siis leiti, et töö poleks külmaga kvaliteetne ja õige oleks alustada märtsis-aprillis. Aga rubla kurss langes selleks ajaks mitukümmend korda ja ehituseks planeeritud rahast poleks kuidagi jätkunud, seega ehitust jätkata ei saanud. Tehtud oli kanalisatsioon, kõik nulltrassid ja pumbamaja. Praegu asub seal hambaravi. Projektis oli mõeldud kolme rajaga 25 m bassein, 5-meetrine hüppetorn, alla keldrisse kahe rajaga bowling ja väike jõusaal.
Esimesele korrusele oli ette nähtud teenindusruumid ja ülemisele hotellitoad. Bowlinguradade eeskuju võtsime Hollandist ja moodne veepuhastussüsteem oli prantslaste ja rootslastega läbi räägitud. Too oli hull aeg. Linnavalitsust ma siin süüdistada ei saa, et nii läks, küll aga on kahju, et linn EPT peamaja ära ei ostnud. See oli viga.
Läksin 1998. aastal EPT-st ära, tulid uued mehed ja ujula vundament lammutati ära. Ma küll rääkisin, et Kirde tänaval on ujula jaoks põhikommunikatsioonid olemas, aga siis tuli plaan teha uhke ujula saunamaja krundile. Kirde tänava trassid olevat juba ajast ja arust.
Ujula saunamajja
2006. aastal kogunes grupp kohalikke ärimehi linnaraamatukogu saali arutama ideed ehitada Elvasse ujula ja tervisekeskus. Tollane abilinnapea Reno Laidre lubas, et linn on valmis lahendama planeeringuküsimused ja garanteerima kuni miljoni krooni eest teenuse ostmise, kuid spa ehitusel ei osale – seda peavad tegema ettevõtjad. Ain Pedak arvas, et teiste rahastajate kaasamine ja 30 miljoni krooni leidmine ehituseks ei tohiks raske olla. Tõnu Aigro oli veendunud, et nõudmine spa-teenuse järele on täiesti olemas kui idee võimalikele investoritele atraktiivseks teha.
Koostöö linna ja ettevõtjate vahel näis algul igati toimivat. Valiti välja sobiv asukoht – endise linna sauna kohal. 2007. aastal tellis linnavalitsusmaa-alale detailplaneeringu, pidas läbirääkimisi maaomanikega, vahetati maid ja seati sisse hoonestusõigus 38 aastaks tingimusel, et veekeskus on 2014. aastaks valmis.
OÜ Marepleksi omanikust Tõnu Aigrost ja EL Ehituse juhist Raul Simsonist said projekti eestvedajad. Plaaniti ehitada veekeskus, kus oleksid 25 m ja lastebasseinid, bowlingurajad, mullivann, eri liiki saunad, massaažiruumid, võimalused mängida koroonat, lauatennist ja piljardit. Hoone oli kavandatud kahekorruselisena, aga kui õnnestub pinnase reljeefi ära kasutada, siis osaliselt ka kolmekorruselisena. Hoone kogupindalaks planeeriti 2000-2400 m2, maksumuseks 30 miljonit krooni. Välja käidi ka esimene tähtaeg – 2008 sügis.
2008. aasta aprillis kirjutas Tartu Ekspress, et hiljemalt 2009. aasta alguses hakkavad eraettevõtjad koos linnavalitsusega Elvasse uut vee- ja vabaajakeskust ehitama.
15.06.2009 Elva Linnavolikogu otsusega anti MTÜ Elva Veeklubile hoonestusõigus kahekorruselise ujula ehitamiseks. Eskiisprojekt oli tellitud Maru Ehitus AS-ilt.
Tõnu Aigrol optimismi jätkus, kuigi äripartneriks oli leitud ainult ehitusfirma EL-Ehitus. Loodud oli MTÜ Elva Veeklubi. Loodeti ehitus valmis saada 2010. aasta lõpuks, kuid saabunud oli majanduskriis. Ettevõtjate ind rauges ja plaanide luhtumises süüdistati nii linnavalitsust kui ettevõtjaid.
2013. aasta oktoobri Elva Linna Volikogu koosolekul sai lõplikult selgeks, et veekeskuse ehituse lootused on seekord jälle luhtunud. Teema jäi aga ikka üles. Eriti enne järjekordseid volikogu valimisi.
2016. aasta Elva linna eelarvestrateegias oli ujula-spordihoone ehituse maksumuseks arvestatud 3,2 miljonit eurot. 2017. aastal toimunud valdade ühendamine hoidis teema endiselt aktuaalse, aga siis 2018. aastal Elva vallavalitsuse poolt tellitud kalkulatsiooni järgi kujunes ujula-spordihoone maksumuseks juba 11,8 miljonit eurot. Aluseks oli 2017. aasta ehitusprojekt. Hoone netopind projektis oli 7000 m2, hoonesse oli kavandatud spordihoone, ujula ja neid teenindav olmeplokk.
Linnapea Toomas Järveoja leidis, et kuigi sportimisvõimaluste parandamine Elvas on endiselt meie prioriteet, kuid selline investeering ei ole vallale jõukohane ja rikuks valla piirkondade tasakaalustatud arengu põhimõtteid. Lepiti kokku, et kõigepealt ehitatakse valmis spordihoone ja tulevikus lisandub sellele ka ujula. Spordihoone valmis oktoobris 2020.
Nüüd hakati põhjalikult valmistuma ka ujula ehitamiseks. 2021. aastal koostati 56- leheküljeline „Ujula asukohavalikute eelanalüüs Elva vallas”, kus kaaluti kaheksat võimalikku asukohta Elvas ja selle lähistel.
Suuremat tähelepanu on saanud ujula-spa ehitamine Verevi järve randa. Valla volikogu on isegi selle detailplaneeringu kinnitanud, aga rahva vastuseis on selles asukohas arenguid pidurdanud.
Elva valla arengukava investeeringute kava aastateks 2019 – 2025 ujula arendamiseks vahendeid ei kavanda ja ilma muudatuste tegemisteta nendesse dokumentidesse ei ole valla eelarveliste vahenditega võimalik ujula-arendusega enne 2025. aastat algust teha.
Võimalus loota erainvestorite abile jääb.
Elva Uudised 5.08.2020
Anett Griffeli Tallinna Tehnikakõrgkoolis tehtud projekt
Elva veekeskus
Tallinna Tehnikakõrgkoolis rakendusarhitektuuri ala lõpetanud Anett Griffel, kes lõputööna kavandas Arbi veekeskuse, mõtles algul ka Verevi rannahoone ja ujula peale, kuid mõistis siis, et Verevi rannas jääks ruumi väheks. Korraliku ujula projekteerimiseks ranna-alast ei piisa ja muret tekitab ka parkimisküsimus.
Anett Griffel jätkab praegu magistriõpinguid Eesti Kunstiakadeemias, kuid kevadel lõpetas ta Tallinna Tehnikakõrgkooli rakendusarhitektuuri eriala. Tema lõputöö teemaks oli Elva veekeskus, mille ta projekteeris Arbi järve äärde, maha lammutatud kultuurikeskuse kohale. Praegu on aga vallavalitsus asunud hoopiski tegutsema selle nimel, et anda erainvestorile võimalus ehitada ujula- ja veekeskus Verevi randa.
Miks ei osutunud Sinu lõputöö puhul veekeskuse asukohaks Verevi järv?
Kui hakkasin lõputöö teemat otsima, oli mu esimeseks mõtteks teha midagi oma kodulinna Elvasse. Esimeseks ideeks oli Verevi järve äärde teha rannahoone, selliselt nagu ta seal varem olnud on. Edasi hakkasin mõtlema, mis funktsioonid selles hoones olema peaksid ja mis seal enne olnud on. Leidsin, et kohvik/baar pole piisav, et väikelinnas aastaringselt hoonele kasutust leida. Kaalusin ka siseujula/spaa funktsiooni, kuid mahtu paika pannes sain aru, et korraliku ujula projekteerimiseks jääb Verevi järve äärsest alast väheks.
Teine suurem probleem Verevi järve ääres on parkimine. Uus rannahoone koos spaa või ujulaga eeldaks ka parkimise lahendust, mille jaoks Verevi järve ääres vaba plats puuduks (tuleks maha võtta puid ja rajada parkimismaja, mis väikelinnas üsna harukordne oleks). Aga kuna ujulat on Elva inimesed juba kaua oodanud, otsustasin, et minu lõputöö teemaks peaks olema ujula projekteerimine. Veekeskus on atraktiivne objekt, mis tekitab linnaelanike jaoks uue sportimise ja vaba aja veetmise võimaluse, toob linna külastajaid ning laiendab Elva valla tööturgu. Aga seda oleks otstarbekam kavandada mõnda teise kohta.
Mida Verevi projektist arvad? Millised on plussid ja miinused?
Verevi järve detailplaneeringu ja selle rannahoone eskiisiga tutvudes pani mind imestama hoone asukoht rannaalal ja selle paigutus. Hoone varjab vaate Tartu maanteelt järvele. Veel võtab ta ära suure osa ranna liivaga kaetud alast ning samuti poleks ruumi parkimiskohtade loomiseks. Lisaks on Tartu maantee rannaalale liiga lähedal. Hoone surutaks liialt maantee ja järve vahele.
Muidugi lisab hoone Verevi järve äärsele alale atraktiivsust, kuid minu arvates saaks rannaala atraktiivsemaks teha ka ilma hooneta. Näitena võin tuua Võrus Tamula järve ääres oleva promenaadi või kasvõi sellesama Arbi järve promenaadi.
Miks Arbi järv ja just see kallas?
Arbi järv asub Elva kesklinnas ning on pikalt jäänud kesklinna osast justkui välja. See tähendab, et ta pole leidnud kasutust. Vastvalminud Kesk tänava ja keskväljaku projektiga loodi promenaad Arbi järve äärde, mis tegi selle koha atraktiivsemaks paigaks.
Kuid promenaadi järve poolne osa jäi justkui lõpetamata – promenaad viib küll järve äärde, aga seal võiks olla veel midagi. Sealt tekkis ka idee “tondilossi” asemele ujula projekteerida, sest see lisab atraktiivsust järve äärsele alale ja toob sinna inimesi ning ujula jaoks oleks piisavalt ruumi. Arbi järve koolipoolse kalda, uue spordihoone kõrvale ujula projekteerimine eeldaks sealt veel suures mahus puude maha võtmist.
Taustaks:
Autor on saanud inspiratsiooni Pühajärve spaast projekteerida ujumisbassein hoone teisele korrusele, lisaks saanud inspiratsiooni veel veekoguga harmoneeruvast Oslo ooperiteatrist ja Quebeci spaaehitisest. Anett Griffel juhib töös tähelepanu, et kunagise “tondilossi”, Tartu rajooni kultuurikeskuse lammutamine jättis järve äärse ala hoonestuseta. Eesmärgiks sai Arbi järve äärset ala elavdada ja muuta atraktiivsemaks paigaks.
Kavandatav hoonestusalune maa on üle 3800 ruutmeetri (võrdluseks, Verevi randa planeeritav üle 1800 ruutmeetri). Hoone on pikliku põhiplaaniga ning asetseb krundil ida-läänesuunaliselt. Hoone gabariidid on 131 x 30 meetrit. Hoone maksimaalne kõrgus on 13 meetrit. Veekeskus on projekteeritud esimesele korrusele, mis saab alguse krundi kõrgemast nurgast ida poolt. Künka langedes, järve poolses osas moodustub miinus korrus, kuhu on projekteeritud rannakohvik koos terrassiga. Nii jääb veekeskuse järve poolsem osa justkui teisele korrusele. Miinuskorrusel asuvad veel tehnilised ruumid. Arbi järve äärne rada läbiks veekeskuse juurde jõudes kangialuse, nii et raja kohale jääks veekeskus.
