Elsa Olševski (Benke, Ilves)
Sporditegemise aeg on elu parim aeg
Elvas kooliajal sattusin uisutrenni, Richard Anton kutsus. Arbi järvel oli rada, sai seal sõidetud, võisteldud ja ka uisurada puhastatud ning lund lükatud. Üks minu põhikonkurente oli tookord Elva rajooni parim Imbi Varik, olime temaga päris võrdsed. Aade Neostus (Tiidemäe ) oli ka hea uisutaja, alati esikolmikus ja mulle ära tegemas, temaga koos sõitsime ja harjutasime. Ise õppisin ja sõitsin, Anton ikka juhendas ja õpetas natuke ka. Anton oli äge vana.
Uisud olid mul kiiruisud ja võistelda väga meeldis. Mulle istusid just pikemad distantsid. Elvas Arbi järvel peeti toona ka vabariiklikke võistlusi, sai sealgi kihutatud. Tallinna tüdruk Virve Jaagus oli kiire sõitja, kippus seal meil medaleid eest ära napsama. Aga need noorusaegsed kiiruisud on mul tänaseni alles hoitud.
Kooliajal käisin ka jalgrattatrennis, Jüri Kalmus oli treeneriks. Ilus noor mees, treenerina väga nõudlik. Aga just nõudlikkus ja sihikindlus oli see, mis tema õpilased treenima pani ja võitudeni viis. Ka mina olin väga hingega jalgrattasõidu küljes kinni ja võistlustel sai antud alati endast kõik. Rabelesin ikka võidu peale. Ükskord vabariiklikel võistlustel Viljandi maanteel sõites läks seal tüdrukute vahel sebimiseks ja juhtus nii, et põrutasin täiskiirusel kraavi. Läks kehvasti, põrutus oli kõva, oli jalaluumurd ja mis kõige hullem – võistlus selleks korraks läbi.
Spartakiaad oli suur pidu!
Olen elus teinud kõiki spordialasid, esialgu kooliajal ja hiljem asutustevahelistel võistlustel. Olin alati osalemas, oli see siis kergejõustik, pallimängud või talialad. Lemmikspordiala oli mul orienteerumine ja selles olid ka tulemused kõige paremad. Olen vabariiklikel võistlustel tulnud naiste arvestuses ka esikohale.
Orienteerumine on väga mõnus spordiala, sobib igale eale ja on mõnus koos pere või sõpruskonnaga seda ala harrastada. Meil oli ka oma sõpruskond, kellega sai kõikidel neljapäevakutel käidud ja võistlustel osaletud. Nii oma asutuse arvestuses ja kui vaja oli ja kutsuti, siis ka teiste asutuste eest võisteldud. Ivar käis ka koos minuga orienteerumas, tuli sõbramehe poolest kaasa. Aga tema eksis pidevalt metsas ära, pärast võistlusi meie buss enne ära ei sõitnud, kui Ivar ka metsast välja ilmus.
Töötasin pikka aega õmblusvabriku „Sangar” Elva tsehhis, kus oli vahetustega töö ja ega sportima saamisega oli raskusi. Tihtipeale tuli võrkpallitreeninguteks tööajast aega napsata. Pärast pidin aga topelt pingutama, et norm täita. Aga ega sellepärast võimlas või staadionil küll käimata jäänud!
Elva suvespartakiaadidele organiseerisin ka Sangari naised võistlema. See oli suur pidu, naised löödi kõik koos staadionile, igaüks andis endast parima. Kõik lõid rõõmsalt kaasa ja olenemata kohast või tulemusest, tehti kõike entusiasmi ja lõbuga. Mina tegin kõik alad läbi, kõrgushüpe oli mul päris hea, 1.45 hüppasin ära. Heitsin ka ketast, tõukasin kuuli, viskasin oda, milles olen tulemuseks saanud 34.70.
Mängisin aastaid Elva EPT võrkpallinaiskonnas, osalesin alati ka EPT vabariiklikel võistlustel orienteerumises , kergejõustikus ja suusatamiseski. Ükskord tulime Türil naiste teatesõidus koguni kolmandale kohale. Ega EPT süsteemis olid tookord võistlemas Eesti parimad suusatajad, nagu näiteks Helmi Mihhailova ja teised. Sõitsin viimast vahetust, Tiina ja Milvi olid head vahetused teinud, minul tuli kohta hoida. Oi, küll oli veel raske see pingutus minu jaoks! Naised ergutasid raja ääres nii, mis jaksasid, mul oli silme ees must, aga vedasin ikka lõpuni välja.
Kui tervise tõttu palliplatsile ja orienteerumisrajale enam asja pole, olen oma keha ja vaimu talvel jääaugus turgutamas käinud. Juba aastaid. Vaat see on tõeliselt mõnus tervisekosutus!
Sporditegemise aeg on elu parim aeg, see ongi elu! Tore oli käia, sai uusi tutvusi ja lõbusalt aega veedetud.
