Ellen Peik (Post)

Kõik alad sai selgeks õppida

Elva kooli spordiklassi tulin Jõgevamaalt Vaimastvere koolist. Tegin koolis kõvasti sporti, kõiki alasid, mis vaja – kergejõustik, pallimängud, suusatamine. Olin Jõgevamaa meister lauatennises, hästi sobis ka palli- ja granaadivise. Spordihuvi oli mul väga suur.

Suur spordihuvi tõi Elvasse

Elva spordiklassi õnnestus läbi tiheda konkursisõela sisse saada. Valisin kergejõustiku, minu aladeks olid heite- ja tõukealad.

Elasime Elva kooli internaadis, kus elamistingimused olid spartalikud. Olime põhiliselt maakoolidest tulnud õpilased, vähenõudlikud ja saime hakkama. Ahiküte oli ainult tubades, internaadi otsapoolses osas asunud pesemisruum oli külm ja kütmata. Ainsaks korralikuks pesemisvõimaluseks oli koolimaja võimla riietusruumi dušš ja vahepeal saime pärast trenni saunamajas duši all käia.

Templielevandid rütmikatunnis

Spordiklassis meeldisid mulle kõige rohkem treener Helle-Marit Päärde treeningud. Samas sai siin teha ka kõiki alasid ja spordialade tehnikaid selgeks õppida.

1968. aastal käisime spordiklassiga vaatamas Kiievis toiunud Euroopa meistrivõistlusi kergejõustikus. Vaat see oli elamus! Väga suur ja võimas staadion ning näha sai tolleaegseid kergejõustikukuulsusi. Vahtisime seal suu ammuli. Reis oli viiepäevane, sõitsime sinna spordikooli bussiga. Saime seal kõiksuguseid puuvilju süüa, mida kodus nähagi ei saanud.

Spordiklassis oli kõvaks pähkliksminu jaoks rütmikatund, mida juhendas professionaalne ja väga nõudlik tantsuõpetaja Henn Tiivel. Ega kõigile pole ju seda rütmitunnet ja plastilisust ühepalju antud, heite- ja tõukealadega tegelejatel pole tantsuline võimlemine just kõige tugevam külg. Range ja sõnakas õpetaja nõudis aga parimat sooritust eranditult kõigilt ja igas tunnis. Kui võimlas toimunud rütmikatunnis ärritus, ronis (osavalt!) üsna kõrge võimlemismattide hunniku otsa ja käratas sealt: “Võtke oma kõverad tokid sealt seeliku alt ometi välja! Nagu tempielevandid!“

Laulmisest keeldumine viis võistluskeeluni

Pidime ka koorilaulus käima, kuid mina pidasin trenni tähtsamaks ja laulma ei läinud. Selle eest sain laulmise hindeks tunnistusele „kahe“ ja kui tunnistusel oli puudulik hinne, siis võistlustele ei lubatud. Nii jäigi mul Tallinnas sisekergejõustikuvõistlustel käimata. Protestiks hakkasin Elva treeningute asemel hoopis Tartus tuntud treeneri Evelin Lestali juures lauatennist mängimas käima. Paar nädalat käisin, siis kutsus Päärde mu oma trenni tagasi.

Ploominalivka tõi pahanduse

Tol ajal oli kooliaasta lõpus alati vabariiklik koolinoorte suvespartakiaad. Kui keskkooli lõpetasin, järgnes kohe spartakiaadiks ettevalmistamise treeninglaager. Kuna internaadis oli suviti pioneerilaager, kolisime elama koolimaja lauluklassi. Spartakiaadiks valmistusime väga hoolega. Esimene treening algas hommikul kell üheksa ja kui trennist väsinuna tulin, heitsin puhkama.

Ükskord, kui olin just puhkamas, astus sisse õppealajuhataja Ilme Muru ja märkas toanurgas ploominalivka pudelit. „Ellen, sinust ma ei oleks küll seda arvanud!“ ütles ta minu poole pöördudes väga tõsiselt. Olin unine, ei saanud üldse aru, millest jutt. Aga õhtul oli lauluväljakul jaanipidu olnud ja eks oli vist meie toas ka hommikul veidi pidutsetud. Mina läksin hommikul vara trenni, ei teadnud sellest midagi. Pudel oli peaaegu täis, kuidas see meie tuppa sai – ei tea.

Ilme Muru kutsus minu koos pudeliga õpetajate tuppa ja rääkis seal teiste õpetajate ees (minu klassijuhataja Edgar Kurg nende hulgas), et tema ei oleks üldse uskunud, et mina sellise teoga hakkama saan. Mina korrutasin aga kogu aeg, et olin trennis ja ei tea midagi! Endal oli nii häbi! Olin püüdnud koolis ikka korralik õpilane olla ja nüüd, kui kool läbi, nii piinlik lugu. Ilme Muru käskis mul sealsamas pudeli sisu kraanikausist alla kallata.

Klassijuhataja Kurepapi on hiljem klassi kokkutulekutel seda seika ikka ja jälle meenutanud ning öelnud, et küll oli kahju vaadata, kuidas head kraami sellisel moel raisati.