Eevi Volmer jalgratturitega. Kalev Päid, Jüri ja Marek Kalmus tammesid istutamas.
Elva esimene planeering oli aastast 1929. Seal olid ette nähtud ka kohad spordirajatistele, nagu staadion ja pallimängude harjutusväljakud.
Kui meid Velloga pärast Polütehnikumi kaugõppes lõpetamist tööle suunati, siis oli meil valida kas Viljandi või Elva. Määravaks sai see, et Elvas oli talvel uisurada. Vello sai tööd Lõuna Kõrgepingevõrkudes ja Elvasse oli vaja ka maastikuhooldajat ja see mulle sobis. Vello lõpetas kaugõppes ka TPI.
Ma olen siin Elvas töötanud kolmeteistkümne linnapea alluvuses. Kõik nad on toredad olnud ja püüdnud Elvat arendada. Praegused linna- ja vallajuhid on minu arust rahvast kaugenenud ja inimeste arvamust eriti ei arvesta.
Vello isa tegeles ka laskmisega. Tal oli isegi Eesti -Soome laskevõistluste auhinnana hõberist. Need olid Kaitseliidu võistlused. Vello isa oli tuntud kaitseliitlane. Tema talu lähedal oli ka Kaitseliidu lasketiir. See autasu on praegugi alles ja Jaak hoiab seda vanaisa pärandust. Vanaisa Edgar jäi ise 1944. aastal sõjakeerises kadunuks. Nii et kolm põlve laskureid on sealt tulnud.
Elvas peeti nõukogude ajal atiivselt asutustevahelisi võistlusi. Kommunaal võttis neist alati osa. See oli tol ajal kohustuslik. Mina siis vastutasin, et meie asutuse võistkond alati väljas oleks. Enemasti me olime ikka võitjate hulgas. Nende võistluste hingeks oli Richard Anton. Tema käis asutusest asutusse ja isegi peredes, et kutsus võistlustest osa võtma. Siis oli veel see sotsialistlik võistlus ja seal läks sportimine ka arvesse. Võitjatele anti autasuks uhked sametist punalipud. Kommunaalil oli neid palju. Kommunaali töötajad, kes vähegi said, eriti haljastuse naised olid alati võistlustel väljas. Olid erinevad vanuseklassid. Käis ka VTK normide täitmine. Mina pidin aruandeid esitama. Kahjuks on see arhiiv erastamise käigus kaduma läinud.
Toimusid veel ka tuletõrjevõistlused ja talvel kelgu- ja reesõiduvõistlusi. Siin tuli alati teha ohutusanalüüs. Korra keegi oligi kelgusõidul jalaluu murdnud. Siis oli pahandust palju ja muusikakooli mäel enam võistlusi ei korraldatud.
Asutustest olid võistlustel väljas kõik Elva asutused. Peale kommunaali veel haigla Herold Saarega eesotsas, kool, „Arengu” kudujad, „Linda” nahkgalanteriivabrik, EPT, „Edu”.
Aktiivsematest osalejatest võib nimetada meie bussijuhti Juhan Noopi (Tarmo Noobi isa), kes ikka võistles alati Herold Saarega. Teine bussijuht oli Raivo Rand. Tuleb meelde, et kui ma olin asutuse ametiühingu esimees, siis kool saatis meile märgukirja, et me mõjutaksime oma töötajate lapsi Tarmo Noopi, Ranna poega ja Roman Purgat, kes olid rikkunud kooli korda. Sellised ajad olid.
Osadel asutustel olid tööl kohe spetsiaalsed spordimetoodikud, aga meil sellist palgalist töötajat ei olnud. Eks meie juhataja Helmi Toomingas ajas ise palju asju ja mina siis organiseerisin ja andsin aru. Tol ajal polnud see üldse keeruline. Inimesed tulid meeleldi välja. Ja eks väike stiimul oli ka – kui me võitsime näiteks rändpunalipu, siis Helmi Toomingas tegi meile viis rubla preemiat. See oli tol ajal märkimisväärne raha. Ja eduka esinemise eest saadi ka preemiat – kuni 40% palgast.
Ma ise olen Soomaal kasvanud ja lapsepõlves palju liikunud ja jalgrattaga sõitnud. Koolis käisin Kildu koolis , kus praegu asub endise poliitiku Priit Toobali ratsaspordikeskus. Kohalikud talupojad selle kooli 1904 ehitasid. Kool pandi kinni, nüüd on ta siis erakätes. Loodusearmastuse sain ikka kodust, aga edasi läksin õppima Olustvere Põllumajandustehnikumi. Kildu kooli 1954 lõpetasin küll väga heade hinnetega ja plaanisin Edasi õppida keskkoolis Viljandis, aga keskharidus oli tollal tasuline ja ma oleks pidanud Viljandis üürima ka korteri. See käis meie perele üle jõu. Meid oli ikkagi kuus last. Nii tuligi valida Olustvere, sest seal oli internaat ja maksti isegi hea õppimise eest stipendiumi.
Osalesin seal erinevatel spordivõistlustel. Ka tehnikumide vahelistel võistlustel. Olen koos võistelnud näiteks hilisema kuulsa jooksja Laine Erikuga, kes esindas Türi tehnikumi. VTK norme tuli täita. Kui seda ei teinud, siis mindi stipendiumi kallale. Tehnikumide sportlased kuulusid „Jõudi” Spordiklubisse ja nii sattusin ka mina „Jõudi” koondisesse jalgrattaspordis. Olime näiteks Tamme Ruudiga koos laagrites. Käisin 1958 ka maanoorte üleliidulistel võistlustel. Eesti esivõistlustelt on mul üks medal Pirita trekilt ja Balti maanoorte võistlustel olen ka pjedestaalil olnud. Kõrgemaid sihte mul spordis polnud, sel ajal tegid paljud sporti ja ma ei pidanud ennast just väga andekaks. Eks sporti sai tehtud ikka seltskonna pärast ja ega muid ahvatlusi tol ajal ka eriti polnud. Elvasse tulles 1963 oli juba pere ja töö ning sporditegemine jäi tahaplaanile.
Olustvere lõpetasin kiitusega ja 1958 astusin EPA-sse. Noorem-agronoomi diplomi sain juba Olustveres, agronoomi oma aga juba EPA-s. Sealt sain juurde veel mitu lisaeriala, nende hulgas ka maastikuhooldus. Suunati mind Elva kolhoosi. Vello oli siis juba Elvas ees. Aga Elva kolhoosi direktor Luts küsis, kas ma parteilane olen, sest neile on vaja rohkem parteisekretäri kui minu eriala. Aga mina polnud ei komsomolis ega parteis olnud ja nii ma ei sobinudki siia tööle. Ameti leidsin hoopis Lenini-nimelisest kolhoosist Anton Konijärve juures, kes muidu oli pool-venelane ja suur kommunist, aga minu parteitu taust teda ei huvitanud.
