Edward Henno

Kaasa antud anne nõuab pühendumist

Sündinud olen 22. mail 2001. aastal ja elanud enamus ajast Elvas. Lapsepõlve meenutan ma helgelt. Aga arvan, et pikemalt ei ole sellel mõtet peatuda.

Esimene start!

Minu sporditee sai alguse kuuendas klassis, kui mu kehalise kasvatuse õpetaja Margit Aidla kutsus mind koolis riisumistalgute asemel Tartu maakonna maastikujooksu võistlusele, mille ma ka võitsin. Pärast seda hakkas mulle jooksmine ja võistlemine meeldima ning järgnev on olnud niiöelda ajalugu. Tagantjärgi tundub see ikka uskumatu, kuna ma polnud siis väga spordi inimene ega viitsinud võistlustele minna. Õnneks sai mu ema mind ikka nõusse ja mul on hea meel, et nii läks. Kui ma siis ei oleks läinud, siis ma ei elaks seda elu, mida ma juba elanud olen. Vahel ikka mõtlen sellele ja ma olen väga tänulik selle eest, et mul selline elu ikka on.

Algusaastad

Põhikoolis oli Margit Aidla mu kergejõustikutreener, temaga õnnestus mul võita esimesed Eesti ja Balti meistritiitlid. Pärast põhikooli lõpetamist läksin treeneri heakskiidul Tallinnasse Audentese spordigümnaasiumi, kus mul avanes võimalus treenida Eesti parima sprinditreeneri Valter Espe käe all.

Esimene pool aastat oli väga raske, kuna trenne oli kaks korda päevas ja koolis oli vaja omandada ka gümnaasiumiharidus, lisaks veel tuli nüüd juba iseseisvalt hakkama saada. Esimest korda kodust niimoodi eemal ja pealinnas omapead olla ei olnud esmalt kerge, kuna koormus oli suur ja alati ei olnud võimalik end hästi välja puhata. Seda sellepärast, et päev algas hommikul kell kaheksa ja lõppes õhtul kell seitse, pärast oli veel vaja teha kodutöid. Seega vaba aega ei olnud palju. Tuli õppida, kuidas kõige paremini oma aega planeerida, et kõik asjad saaks tehtud. Poole aasta möödudes olin juba ilusasti eluga seal ära harjunud ja ei ole kahetsenud, et läksin.

Sprint on parim!

Olen proovinud läbi suure osa kergejõustikualasid, aga algusest peale oli üsna selge, et sprint on mulle see kõige õigem valik. Alustasin 400 meetriga, millega sain oma esmase tuntuse ja tegin endale nime.

Viimasel ajal olen rohkem rõhku pannud 100 ja 200 meetrile. Üleminek on tulnud loomulikult ja see on olnud algusest peale teada, et varem või hiljem lähen ma lühema distantsi peale üle. Kiirus on mulle alati meeldinud ja mis oleks kergejõustikus veel kiireim ala kui mitte sprint.

Mind on alati paelunud sprint, kuna distants, mida tuleb läbida, on üsna lühike ja sellest sõltuvalt on eksimisruum üsna väike, kui seda üldse on. Just see pinge, et eksida ei saa ja alati tuleb niiöelda valvel olla, meeldib mulle väga, kuna arvan, et iga sportlane peab taluma väga suurt pinget ja nimelt vaimselt tugev olema. Mõnele see ei pruugi meeldida ja ta ei kannata seda, aga mulle just see meeldib ja sprint on kergejõustikus üks pingelisemaid alasid oma vähese eksimisruumi tõttu.

Perekond ja tugev iseloom on edasiviiv jõud

Kuigi rajal olen ma üksi, siis mul selja taga on suur hulk inimesi, kes toetavad mind, alustades mu treenerist ja vanematest ning lõpetades inimestega, kes elavad mulle niisama kaasa.

Perekonna roll minu sporditeel on olnud hindamatu. Ilma nende toetuseta ma ei tea, kas ma veel teeks seda kõike ja oleksin saavutanud seda, mille juba olen. Tean, et ka kõige raskematel hetkedel on nad mulle alati toeks. Olen selle kõige eest neile väga tänulik ja see on mulle motivatsioon omaette. Mõistan, et minuga ei ole alati kerge olnud, kuna mul on väga tugev iseloom, aga usun, et see on ka väga vajalik, sest teatud hetketel on see ainuke edasiviiv jõud. Tean ka, et kui ma olen poodiumil ja medal on kaelas, siis see on olnud kõike seda väärt.

Vaja on tugevat närvisüsteemi – oleks see lihtne, teeksid seda kõik

Eemalt kritiseerida on ikka tore ja neid leidub alati, kes seda teevad. Mina aga seda tõsiselt ei võta, sest fakt on see, et tegelikult pole neil õrna aimu, mis tegelikult nii-öelda telgi taga toimub ja kui palju tööd see kõik nõuab. Oleks see lihtne, teeksid seda kõik.

Närvisüsteem on mul alati üsna tugev olnud, kuna mul on endast alati kõrged ootused. Inimesed peaksid endalt rohkem nõudma ja seadma endale absurdselt kõrged eesmärgid, sest kui nad nendest kasvõi pool ära täidavad, siis nad on ikkagi rohkem teinud, kui mõni, kes seadis madalamad ja täitis sellest poole. Sisemine põlemine ning tahe olla teistest parem on mul alati olnud ja kahtlemata on selleks vaja ka tugevat närvisüsteemi. Spordis on see väga tähtis. Minu arust õppida seda on väga raske, see kas on või mitte.

Eeskujudest on rivaalid ja sõbrad saanud

Algusaastatel oli eeskujusid, kellele sai alt üles vaadatud, aga mida rohkem aeg edasi läks, seda enam hakkasid eeskujudest sõbrad ja rivaalid saama. Hetk, mil sellest aru sain, et nad võtavad mind kui võrdset, tuli natuke ümber harjuda. Mida kiiremaks ma sain ja rohkem konkurentsi pakkuma hakkasin, sain ma aru, et kui mul olekski mingi eeskuju, siis see oleksin mina ise. Sest ma juba teaks selle inimese lugu, tema teekonda, selle algust ja kui palju ta on pingutanud, et olla seal, kus ta juba on. Pikapeale hakkadki iseennast inspireerima ja enda kõige suurem fänn olema, sest päeva lõpuks, kui sa ise endasse ei usu, siis on ka väga raske teistel seda teha.

Tähtsamad/meeldejäävamad tulemused ja taustatiim nende taga

Kindlasti üks tähtsamaid tulemusi senises sportlaskarjääris on esimene Eesti meistritiitel (400m, 2016. aastal), kuna siis oli arusaadav, et on mõte hakata asjaga tõsisemalt tegelema. Sealt kohe järgmine oleks Balti meistritiitel (300m, 2016. aastal), kuna see oli esimene rahvusvaheline võit. Meeldejäävam on ka Eesti teatejooksude meistrivõistlused täiskasvanutele 2017. aastal, kus meil õnnestus saada kolmas koht 4x400m, olin siis alles 16-aastane. Selles eas juba meestega joosta ja medal võita oli uhke tunne. Uhke tunde tekitas ka 2018. aastal Balti meistrivõistlustel Eesti koondise vormis joostud 4x400m Eesti noorte rekord.

Pean oluliseks ka oma 100m, 200m, 400m ja 600m jooksude koolirekordi tulemusi, mille ma olen teinud ja mis tänini kehtivad. Eks näis, kes ja kas üldse need üle teeb, kindlasti hoian neil ka silma peal.

2023. aasta talvise hooaja suuremad tulemused on olnud Eesti noorte sisemeistrivõistluste U23 vanuseklassis 60m hõbe ja 200m kuld ning täiskasvanute sisemeistrivõistluste 60m jooksus 5. koht ja 200m jooksus 4. koht. 

Samuti võistlesin ka Eesti meistrivõistlustel jõutõstmises, kus sain hõbemedali juunioride ja pronksmedali meeste arvestuses. Ühtlasi õnnestus mul saada lamades surumise Eesti meistrivõistlustel juunioride seas kuldmedal, avatud klassi pronksmedal ja juunioride absoluutarvestuse pronksmedal.

Selle kõige eest tuleb mul tänada oma esimest ja praegust kergejõustikutreenerit Margit Aidlat, kes mu aastaid tagasi avastas. Samuti pean ma tänama oma gümnaasiumiaja kergejõustikutreenerit Valter Espet, kelle all ma sain palju medaleid ja teadmisi tulevikuks.

Ühtlasi tänan oma jõusaali treenereid Mihkel Ruutu ja Mark Kihu, kes viimasel ajal on hakanud hoolitsema mu füüsilise ettevalmistuse eest. Tänu oma jõusaali treeneritele olen ka jõutõstmises edukas olnud. Ilma nimetatud treeneriteta poleks mu sporditee nii tulemuslik. Tegemist on ühtede parimate treeneritega Eestis. Tulemused räägivad enda eest.

Sportlikud eesmärgid tulevikuks

Hetkel proovime saada U23 Euroopa meistrivõistlustele kergejõustikus 200m ja maailmameistrivõistlustele jõutõstmises. Eks vaatab, kuidas kujuneb, sest isegi kui normid on tehtud, tuleb leida finantsilist toetust. Sellega tegelemine on aga üks paras peavalu. Räägitakse, et kui tahad toetust, on tulemust vaja, aga tulemused niisama ei tule, eriti kui jutt käib rahvusvahelistest tiitlivõistlustest. Kuna Elvas puudub sise- ja korralik välisstaadion, tuleb käia Tartus rajatrennis. Trenni ja võistlustele sõitmine, ööbimine, füsioteraapia ja sportlase baasvajadused, nagu toit, varustus jms, on üsna kulukas. Selle iseseisev tasumine osutub üsna raskeks. Arvan, et noortele, kes on tippu murdmisele lähedal, peaks mingigi toetus olema. Vastasel juhul polegi mõtet asjaga tegeleda, sest elada tuleb ka millestki. Hooaja eesmärgid on aga olemas, mille poole pürgida. Lõppeesmärk on olümpiale saada, aga sinna on veel aega. Siht on silme ees ja see on kõige tähtsam.

Kaasaantud anne pakub võimalusi ja avab uksi

Kui ma pärast 9. klassi lõpetamist kaalusin, kas minna Tallinna Audentesesse või mitte, sain ma ühest asjast aru. Ma arvan, et paljud inimesed ei ole sellest aru saanud. Nimelt paljud teevad seda, mis neile meeldib, mitte seda, milles nad head on. Näiteks kui inimene tahab hirmsasti laulda, aga ta viisi pidada ei oska, kuid samas võib ta väga hästi joonistada, siis ta pigem ikka laulaks kui joonistaks, sest talle meeldib laulmine rohkem. Minu meelest on see väga halb lähenemine asjale. Kui inimesele on antud teatud alal anne, siis ta peaks seda ära kasutama, isegi kui talle see ei pruugi meele järgi olla. Usun, et su anne pakub sulle võimalusi ja avab uksi, mis poleks vastasel juhul kunagi avanenud. Samuti on sul võimalus kohtuda tähtsate ja mõjukate inimestega, kellega poleks muidu võimalust olnud kunagi kohtuda. Kui sa milleski juba hea oled, siis usun, et pika peale hakkab see meeldima. Kuidas sellest aru saada, milles keegi hea on või mis on tema niinimetatud anne, on iseenesest vägagi lihtne. See on see asi, millega ta näeb kõige vähem vaeva ja mis tuleb tal kõige paremini välja. Mõni võib olla väga hea arvudega, teine oskab hästi joonistada, kolmas hoopis laulda ilma, et ta selle nimel palju vaeva näeks. Võimalusi on palju, oluline on see leida ja seda edasi arendada.

Mina arvan, et minu anne on võime ennast füüsiliselt maksimaalselt pingutada. Mitte isegi see, et ma lihtsalt kiire olen, sest jõutõstmises olen ma ka edukas olnud, kus kiirus ei ole nii oluline. Seega pean suuremat võimekust ennast füüsiliselt pingutada enda andeks, kui nii saab seda nimetada. See on raske, aga mul tuleb see kindlasti kergemini välja, kui mõnel teisel. Tänu sellele olen kohanud ning rääkinud inimestega, kellega seda kunagi poleks osanud loota. See on andnud mulle palju võimalusi ka edaspidiseks.

Kahetsused

Kindlasti olen elus teinud ja öelnud asju, mida ma hiljem olen kahetsenud, aga eks vigadest õpitaksegi. Spordi mõttes väga midagi kahetseda ei saa. Arvestades ka seda, et kui ma veel väga noor olin öeldi mu vanematele, et ma ei saa kunagi joosta, kuna mul oli väidetavalt mingi tervislik probleem, mis seda pärssis. Hiljem tuli välja, et arstid olid eksinud ja teinud vea. Sellest kõigest sain ma alles siis teada, kui mul oli juba kuhjaga medaleid ja Eesti meistritiitel. Vahest ongi parem, kui kõike ise ei tea. Oleks ma teadnud, siis ma võib-olla polekski kunagi hakanud just nimelt jooksmisega tegelema. Ju see ikka minu saatus on, kui isegi arstid ei saanud mind tagasi hoida.

Soovitus inimestele, kes tahavad hakata sporti tegema

Aktiivne spordi tegemine tekitab inimeses parema enesetunde ja annab talle rohkem enesekindlust. Ühtlasi teeb teda ka vaimselt tugevamaks. Ilma asjata ei öelda, et terves kehas terve vaim. Kahjuks tänapäeval veedavad inimesed liiga vähe aega väljas ja rohkem telefonides. Mille tagajärjel võib inimene olla küll vaimselt väsinud aga füüsiliselt mitte, mis võib omakorda keha tasakaalust välja viia. Sellest tulenevalt võib paljudel depressioon olla, kuna nad ei ole ennast füüsiliselt piisavalt liigutanud. Jah, depressiooni on võimalik tunda ning vahel ongi tegu tõsise haigusega, mida tuleb ravida, kuid enamik juhtudel on see teisisõnu mõõnaperiood, mitte mingi haigus, mida tuleb tablettidega ravida. Arvan, et vahest võib vaimse probleemide lahendus füüsiline olla. Mitte küll alati ei ole lahendus nii lihtne, et tuleks rohkem sporti teha, aga sealt tuleks alustada. Kindlasti ma ei arva, et depressiooni tuleks kohe mingite tablettidega ravima hakata ja endale silt külge panna ning alateadlikult endale millegi jaoks vabandus leida.

Kuid see on minu arvamus ja arst ma ei ole, nii et mida mina ka tean.

Elva spordialade käekäik ja sporditegemise tulevikuvõimalused

Pinnapealselt olen ma Elva spordi asjadega kursis. Teiste spordialade kohta ma ei oska nii täpselt öelda, aga kergejõustiku koha pealt võin ma öelda, et enne spordihoonet olid asjad ikka väga nutused. Polnud radagi, kust saaks naglidega pakkudest starte proovida, rääkimata jooksmisest. Suvel sai pakud muru sisse pandud ja tossudes paar korda tehtud, aga mis sa talvel teed? Korra või kaks nädalas sai Tartus käidud, et saaks rajal ka ikka teha.

Nüüd on aga asjad palju paremaks läinud, spordihoone on palju päästnud. Eks ta muidugi koomiline ole, et 2020. aastal Euroopa spordipealinnaks ja 2021. aastal parimaks spordilinnaks valitud Elvas ei ole seni normaalset välistaadioni jooksurada, vaid on selle asemel hoopis mingisugune killustiku laadne toode rajale laotatud ja asi aastakümneid korras olnud. Eriti naerma ajab veel see, et seda iga paari aasta tagant veel nii öelda hooldatakse. Nagu seal oleks, mida hooldada.

Linnal, mis reklaamib end kui spordilinna, peaks olema vähemalt korralik välistaadioni jooksuraja kate. Eriti veel kui tahetakse, et noored liiguksid, teeksid rohkem sporti ja et Elvat teatakse kui kohta, kus saab teha korralikult sporti. Mulle küll meeldiks, kui ühel päeval korraldataks Eesti meistrivõistlused kergejõustikus justnimelt Elvas ja mul õnnestuks oma kodulinnas Eesti meistritiitel võita. Kohas, kus see kõik alguse sai. Loodetavasti juhtub see enne mu sportlaskarjääri lõppu.