Eda Pruuli Merisalu

Lumehangest leitud spordipisik

Olen lumelaps. Sündisin Elvas enne päiksetõusu kolmekuningapäeval 1955. See oli külm, lumine ja varane talvehommik. Laane tänav 5 suur vana puumaja puhkas sügavate lumehangede keskel, ümber kohisemas iidsed kuused ja männid – ootamas väikse ilmakodaniku koju saabumist. Õuel konutas suur vana õunapuu ja tema ümber eakad marjapõõsad. Tagapool oli loomalaut, ait ja puude all koht, kus keiser jala käib. Oma esimesed teadlikud mälestused suusatamisest algasid just siit.

Olin äsja saanud kolme aastaseks. Jõuluvana oli meile õega toonud kahepeale väikesed puusuusad. Isa oli suuskadele peale pannud tihedast telkmaterjalist rihmad, kuhu oli hea vildi nina sisse suruda. Ema aitas kepid ka kätte ja ise läks tuppa argitoimetusi tegema. Hakkasin kohe lumes edasi tatsuma. Jõudsin suure õunapuu alla. Selle oksad olid lookas paksu lume all ja üksikud õunadki veel rippusid okste küljes, lumemüts peas – oodates külla linnukesi, et pakkuda näljakustutuseks külmunud palukest. Üles vaadates oli õunapuu nagu suur lumine taevas. Imetlesin tema laia lumist võra ja siis jätkasin lauda poole tatsumist. Selle taga kõrgusid taeva poole suured kõrged kuusepuud, mille oksad ägasid paksu lumekasuka all. Ja ennäe, seal lauda taga lume all konutas väike sõnnikuhunnik, kust sai alla lasta. Küngas viskas mu kummuli. Ukerdasin lumes, otsides suuski ja keppe taga. Kui asjad kontrolli all, kordasin ikka uuesti ja uuesti, kuni alistasin oma esimese mäetipu. See oli mu esimene mäesõidu katsumus.

Aastatel 1958-1960 elasime Pukas. Maja taga oli väike mõisapark. Pargi taha eemale jäi Puka koolimaja. Nii kaugele me omapäi minna küll ei võinud. Kui aga ema oli meid puusakateks suusaneiudeks pakkinud, siis me neid talvemõnusid õega seal pargi ees nautisimegi.

Minu esimene diplom

Kuuekümnendatel asutati Elva Kooperatiivi juures lasterühm. Hoone, kus lapsed koos käisid, asus Mitšurini tänava ja Tartu maantee nurgal (praeguse Käo poe hoone taga). Seal said lapsed koolieelses mängurühmas tantse ja laule õppida ning siis ka tähtpäevadel vanematele esineda. Kord korraldas see lasteklubi jalgrattavõistlused Mitšurini tänaval. Kirja pandi kahe- ja kolme-rattalised võistlejad erinevas vanusegrupis. Mina võistlesin 7-aastaste grupis kahe rattaga jalgrattal. Startisin uhkes üksinduses. Väntasin, kuis jõudsin, kukkusin küll paar korda maha ja siis finišisse. Kuna teisi kahe rattaga jalgrattal võistlejaid polnud, sain esikoha. See oli minu esimene diplom.

Esimesed kooliaastad Elvas

Minu esimene klassijuhataja oli Armilde Sarapuu – karm ja nõudlik õpetaja, aga mängis hästi klaverit. Minu esimeseks pinginaabriks oli Mare (praegu abielunimega Vähi), kes õigepea oma vanematega Nõkku elama kolis. Istusin seejärel üksinda. Hiljem pani õpetaja mind pidevalt poistega istuma, et need koerust ei teeks. Pinginaabriteks olid Aare Villem, Peep Tamula, Ilmar Särg, Toomas Tuvike jt. Klassijuhataja organiseeris meile palju põnevaid üritusi. Kord valmistasime ette Hellenurme lastekodu külastust. Esinesime seal oma kavaga ja pärast kontserti tegime jalutuskäigu jõe kaldal iidses Hellenurme mõisa pargis. Kord maikuus matkasime klassiga Peedule, Aare Villemi kodu lähedale lõkkeplatsile. Mängisime ja korjasime sinililli. Pärast pikka õpingute talve oli soe kevadpäev nii värskendav – täis päikest ja rohelust.

Kõige rohkem armastasin ma võimlemistundi. Esialgu mängisime sageli rahvastepalli. Eriti meeldis mulle köiel ronimine ja riistvõimlemine. Kevadeti jooksin staadionil võidu Kai Haameriga – olime klassi kõige väiksemad, aga kõige väledamad. Talvel suusatasime staadionil ja seal lähedal metsas. Tore oli praeguste tenniseväljakute kohal mäekünkast alla sõita, tehes keppidest väravaid, sõites nende alt läbi ja ümber. Neljandas klassis tegime suusamatka Vapramäele, kus olid kõrged mäed ja pikad laskumised. Need esitasid tõelise väljakutse nii klassijuhatajale endale kui ka paljudele õpilastele. Mulle aga pakkus erilist rõõmu suurte puude vahelt metsarajal alla kihutada.

Koolitundidest jäi meelde põnev vana-aja ajalugu. Kuulasin pühendunult ajalooõpetaja Hella Suidti lugusid, joonistades sündmustest töövihikusse pilte. Samuti paelus mind matemaatika ja eriti geomeetria. Ka emakeel ja kirjandus meeldisid mulle väga.

Esimesed kokkupuuted treeninguga

Kui olin neljanda klassi lõpetanud, kogus suve hakul uus kehalise kasvatuse õpetaja Helle-Marit Päärde kokku tüdrukute grupi, ka aasta vanemaid õpilasi (Signe Pruuli, Urve Saar, Siiri Maiberg). Valmistusime suvespartakiaadiks ja meile hakati õpetama jooksu-, heite- ja hüppealasid. Minu lemmikaladeks olid kaugus- ja kõrgushüpe, 60 m jooks ja heitealad. Kui suvespartakiaad läbi sai, tuli meile treeneriks Eesti meister laske- ja murdmaasuusatamises, Heino Mäesalu. Ta tervitas meid ja küsis: „Kas teeme soojenduseks ühe metsaringi?“ Tema siis silkas uljalt ees, meie talle kablates järele. Kui olime staadionimetsa esimesest nõlvast üles jõudnud, oli kõigil juba keel vesti peal. Mäletan treeneri rõõmsat hüüet: „Nüüd mõelgem, kuidas puus vajub ette ja samm on kerge – päkad puudutavad vaid hetkeks maad, justkui tulisel pliidil.“ Treener silkas jätkuvalt lendleva sammuga ees, meie rühkides järele. Seejärel tegime staadioniringil kiirendusi ja mängisime jalkat. Hiljem jooksime ka 400 m aja peale.

Treeninguteks kogunesime tavaliselt Elva Kesk tänava ja koolimajani viiva jalgtee nurgal puumajakese ette. Treener Heino Mäesalu tuli trepile, pall kaenlas ja siis jooksma ning mängima. Aga ükskord kuokis ta sealt ruumidest välja hoopis ujumislauad ja nõnda vantsisime koos Arbi järve kalameeste sillale. Selles kohas ei olnud järvepõhja. Meile öeldi vaid, et muudkui sipled jalgadega ja hoiad ujumislauda sirgete kätega ees. Vahepeal tuleb nägu vette pista, kui julged ning siis hingata ka. Treener ise ujus meiega kaasa, ise rõõmsalt nalja visates ja kiites meid. Olime uhked, kuna ujusime esimest korda põhjata järves ja treeneri valvsa pilgu all ei uppunudki ära. Seda julgustükki ei julgenud kodus vanematele rääkidagi, sest olime siiani ujulas vaid laste basseinis sulistanud.

Suusatatreeningute võlu ja valu

Pärast viiendat klassi oli tahe suur suusatrennis jätkata. Elva laste spordikoolile oli antud Arbi järve saunapoolsel kaldal pikk madal puuhoone. Selle taga oli spordivarustuse jaoks ruumikas puukuur, kus olid suusad, süstad, liivakotid ja venituskummid jõuharjutusteks ning jalgrattad. Kuna Heino Mäesalu oli ka poiste laskesuusatamise treener, siis hakkas ta meilegi laskmist õpetama. Jooksime vahepeal tiiru ümber järve, siis kõhuli matile sihtmärki tabama ja seejärel süstaga järvele. Treeningu lõpus hüppasime sillalt peakat, mängisime kulli ja ujusime nii kaugele, kui julgesime. Seega olid meie treeningud suveti vahelduvad ja põnevad – see hoidis meid koos ühtse ja visa treening-grupina.

Raskemad treeningud algasid alles sügisel Pirnaku ja Vapramäe metsades. Jooksime, suusakepid käes, kümneid kilomeetreid, õppides keppidega õiges tehnikas tõusu võtma, jalgadesse-kätesse jõudu koguma. Esimese lume saabudes kogunesime kõik kooli staadionile klassikalist suusatehnikat õppima. Treener Heino Mäesalu võttis iga suusataja eraldi „letti“ ja hakkas korrigeerima keha-, puusade ja sääreasendit ning selgitas pika libisemise saladusi.

Eesti koolinoorte vabariiklikel meistrivõistlustel Vellaveres olime väikeste suusatüdrukutena peamiselt rajakohtuniku ametis. Kuna talved olid siis väga külmad, olime rohkem vagunelamus nina soojendamas ja naridega raudreformidel kõõlumas. Piilusime austusega vanemaid võistlejaid, kes tulid ka tuppa sooja. Nad olid kõvad tegijad Tallinnast, Viljandist, Võrust ja ka kodulinnast Elvast.

Edaspidi Vellavere radadel treenides jäljendasime meistrite sõitu, igaühele oli pandud mõne parima suusataja nimi. Tuntuimaks sel ajal oli Aavo Teigamägi. Ta oli 21-kordne Eesti meister murdmaasuusatamises, 1963. a. võitnud kuldmedali üleliidulistel juunioride MV 10 km ja 15 km distantsil ning 1968 aastal 4×10 km teatesõidus hõbemedali.

Jõuluvaheajal algasid treeningud varem ja treenisime kuni pimeda saabumiseni. Mäletan, et suur kollane kuu tõusis lumise metsa kohale ja valgustas sillerdavat suusarada. Pakane kogus lausa minutitega jõudu ja praksatas puuokstes. Tähed sirasid taevas, suusad ja kepid kriuksusid külmunud lumes ning suusarada jälitas Su omaenda tume vari. Mägedest laskudes tuli katta kinnastega põski ja kõrvu, et need ära ei külmuks. Hobuseraua mäest üles rühkides oli lohutav teada, et jäänud on vaid viimased kilomeetrid rasket pingutust. Kuid tuli sõita ka veel koju 3-5 km, lootuses jõuda sooja tuppa oma valget nina, kõrvalesti ja külmunud varbaid üles sulatama.

Esimene treeninglaager viis Karpaatidesse

Minu teisel treeningaastal valmistus spordikool sõiduks treeninglaagrisse Karpaatides. Treenerite kogu otsustas väikesed suusatüdrukud (Signe Pruuli, Siiri Maiberg, Katrin Pant ja mina) ka kaasa võtta. Minu uus treener Helve Hillep, äsja TRÜ kehakultuuri lõpetanud, käis minu kodus emalt luba küsimas. Ta selgitas, et pikk sõit saab olema treenerite järelevalve all turvaline. Nõnda siis usaldasid meie vanemad meid esimesse treeninglaagrisse. See oli augustis (1968), kui ninaga spordikooli buss vuras Ukraina suurte kollaste põldude vahel. Bussiroolis istus Sulev Kirsimägi, esiistmetel treenerid Kalev Pukk, Heino Mäesalu ja Helve Hillep. Nägime esimest korda, kuidas tee ääres kasvasid vilju täislookas õuna-, pirni- ja ploomipuud. Ühes põlluservas pidas buss sirutuspausiks kinni ja me saime näpata puude alt küpseid magusaid puuvilju.

Esimesel ööl panime telgid viljapõllule suurte põhukuhjade äärte. Tegime jõuproovi, kes jõuab ühe jutiga kuhja otsa, ilma et alla potsataks. Teisel õhtupoolikul jõudsime mägedesse Tisha harujõe äärde Svaljava külas. Panime jõekaldale telgid üles ja kauaoodatud laagerdamine algas pihta. Järgmisel hommikul oli esimene treening mägedesse, läbi õunapuuaedade ikka kõrgemale üles. Sealt hargnesid kitserajad ümber mäetippude ja meie matkasime aina edasi ja edasi. Olime juba üpris kaua roninud, sörkinud ja kõndinud, kui laskusime alla ühte külla, et selgitada, kus me lõpuks asume.

Selgus, et olime mööda mäetippe tiirutades hoopis naaberkülla jõudnud. Jõuvarud olid juba otsakorras, oli janu ja palav päike kõrvetas lagipähe, aga me ei virisenud. Püüdsime olla vaprad. Treener Helve ikka kiitis meid ja see andis jõudu. Kõndisime külateel meile kätte antud suunas oma telklaagri poole. Tee ääres posti küljes oli plekist plakat, mida lugesime vene keeles „Lenin – eto naša hleb, partia i mat“. Kõik naersid, sest see tundus nii naljakas. Päeva lõpuks jõudsimegi oma kodukülla tagasi. Viskusime koos riiete ja jalanõudega madalasse ja käredavoolulisse jõkke. Vesi jahutas mõnusalt ja lõpuks saime ka juua nii nagu süda soovis.

Järgmisel päeval olime taas mäejalamil. Metsas tuli olla tähelepanelikum ja treeningurajad rohkem kontrolli alla võtta. Jälgiti küla helisid ja loomade hääli. Seekord jõudsime pärastlõunaks õigeks ajaks treeningult laagrisse tagasi. Meie üllatuseks ja ka hirmuks oli vene sõjavägi oma laagri meie telkide kõrvale püsti pannud. Sõdurpoisid pesid jões oma tanke ja viskasid venekeelset nalja. Nad olid teel Prahasse mässu maha suruma. Treenerid aga otsustasid laagri järgmisel hommikul kokku pakkida ja sõit läks edasi lähimasse linna Hrusti, kust voolas läbi Tisha jõgi. Kui pikk reis hakkas lõppema, siis treener Heino Mäesalu toonitas, et nüüd on teil vene keel suus. Lähete koju ja ütlete: „Privet! Kak ruka hodit?“ Nii ma siis oma vanemaid tervitasingi.

Spordiala valik – on oma roll on traditsioonidel, treeneril ja treeningutel

Elva oli ja on spordilinn, kus tegevusvalikuid on palju. Arbi järvel oli klassikaline ja hästi hooldatud uisurada, kus Ants Antson oma olümpiakulla välja treenis. Siin oli tavaks kujunenud, et talvel rattasportlased uisutasid ja suvel sõitsid ratast. Õnneks lubati kõigil hästi ettevalmistatud jääl uisutada, kartmata pragude tekkimist. Need kasteti hoolsa rajameistri Antoni poolt varahommikul veega üle. Väsimatult hoolitses ta suvel ka kooli staadioni korrasoleku eest.

Uisuväljalt sai alguse uisutrikkide õppimine. Urve Saare õel Aimel olid tšehhi päritoluga valged iluuisud ja ta näitas mulle ette uhkeid poognaid. Kui ta aga mu musti vanu pantse vaatas, hakkas tal must kahju ja kinkis oma uisud mulle. Soovides kõik tema trikid selgeks õppida, käisin kodu lähedal ühel tiigil harjutamas. Tiirutasin seal üksi tunde kuni pimeduseni. Hiljem tuli sinna ka naabrilapsi ja siis korraldasime iluuisutamise võistlusi. Mina sõitsin paaristantsu meie tänava suurema poisi Kuusk Aarnega. Tema tegi minuga uhkeid tõsteid ja nõnda me siis ära võitsimegi. Uisutamine meeldib tänaseni.

Jätkuvalt toimusid regulaarsed suusatreeningud nii suvel kui talvel. Meil oli nüüd päris oma tüdrukute treener Helve Hillep. Ta oli osav nii suusatamises kui kergejõustiku aladel. Suvel õpetas ta meile heitealasid – oda, ketast ja kuulitõuget. Imetlesin, kuidas tema atleetlikul kehal lihas mängis. Viskasime oda ja hüppasime kõrgust. Meile tegi nalja selg ees nn floppi hüppamine ja see tuli meil elegantselt välja. Seda võimaldasid nüüd paksud poroloonmatid hüppeplatsil, et pehmelt maanduda saaks. Varem tuli maanduda liivale. Olin oma treenerist väga vaimustuses ja seetõttu ei jätnud ühtegi treeningut vahele – ta oli valmis isegi ühe õpilasega treeningule minema. Tihti juhtuski see minuga. Tegime pikki matku. Mäletan üht pikka Vapramäe treeningut, kus jooksime kahekesi läbi ligi 20 km.

Esimesed Eesti noorte MV murdmaasuusatamises toimusid talvevaheajal. Mäletan, et hommikul oli -22C° külma. Pirnaku metsa olid aetud võistlusrajad ja heinamaale jõe ääres oli rajatud stardiplats. Minu treener oli kinkinud mulle oma uhked tumepunased Soome puusuusad Järvinenid, milledega ta oli NSVL meistrivõistlustel medaleid võitnud. Olin sellest aust nii ülendatud. Vanemad poisid aitasid suusad ära määrida ja kõndisime koos suusad käes starti. Treener patsutas stardipakul mulle õlale ja sosistas, et ma loodab mult head sõitu. Panin kõik oma võimed mängu ja liikuda nii kiiresti kui võimalik. Sel korral aga võitis Tartu suusaklubi tüdruk Rutt Rehemaa, mina oli kuues. Treener lohutas, et kõik võistlused on alles ees, tuleb aina rohkem treenida.

Selle aasta sügisel oli Tartu rajooni aasta parimate sportlaste autasustamine ja minu üllatuseks sain ka mina naissportlastest ära märgitud. Käisin preemiat vastu võtmas Tartu Raeplatsi ääres ühe uhke hoone saalis. Meelde jäi üks kogukas tõstesportlane, kes mul ka kätt surus ja hiljem tantsima palus.

Jooksu- ja suusarajal – treenides ja võisteldes

Järgmisel suvel abiellus minu armas treener Helve Hillep Kuldar Riisaluga ja läks elama Kilingi-Nõmme. Meie tüdrukute grupp sai taas treener Heino Mäesalu alla. Suvel-sügisel olid koos laskesuusatajatega tõsised treeningud. Alati oli Heino metsarajal kuskil mäe otsas innustamas ja lihvis tõusutehnikat. Vorm oli talvetulekuks päris hea. Kuid siis läksid laskesuusatajad esimese lume laagrisse ja meie jäime suht-omapäi. Treenisime oma oskuste järgi, aga tulemused vabariiklikel võistlustel jäid teise kümnesse. Oma parima aja sõitsin välja teatesõidus (treeneri sõnul päeva kolmas aeg) Viljandis Eesti koolinoorte meistrivõistlustel. Medalit meie võistkond ei saanud, olime seekord viiendad.

Sügisperioodil olid traditsiooniliseks muutunud suusatajate murdmaajooksuvõistlused Pirnakul ja vabariiklikud Tallinnas Mustamäel. Nendest võistlustest osavõtt oli kohustuslik. Kuigi siin ei loetud sekundeid, kaotusi ja võite, vaid võeti kui treeningu võistluslikku elementi ning võrreldi tulemuste dünaamikat aastate lõikes. Treener selgitas, et jooksu aladel ei pruugi õpilane mitte nii hea olla kui suusatamises ja vastupidi. Kord olid Pirnaku jooksul ka Läti laskesuusatajad, kellega sõprussuhted said alguse suvelaagrist Dzerbenes. See oli mõnus maakoht, kus tegime põldude vahel pikki jooksutreeninguid ja õhtupoole tornist vettehüppeid ning ujusime.

Ka esimese lume laagritest Otepääl ja võistlustest on palju toredaid mälestusi. Otepääl tuli alati varem lumi maha kui Elvas. Ka mäed olid suuremad ja pakkusid treeningutes rohkem vaheldust. Mäletan ühte treeninglaagrit sügisesel koolivaheajal, mil elasime tenniseväljaku ääres ühes baraki sarnases majas (meenutas puukuuri), kus magamisasemeteks olid seinte ääres puust narid. Hommikujooksu sihtpunktiks oli surnuaed ja seejärel esimese lume treeningutele. Olime nagu vasikad suusarajal ja treeningu lõpus leidsime mäe, kus oli hea hüppenõlv. Mitu paari suusaninasid sai seal ära murtud. Õnneks treener ei pahandanud, sest vähese lume tõttu polnud kaasa võetud just kõige uuemaid suuski. Meie kutsusime neid pütikateks.

Tasapisi kahanes grupp väiksemaks. Mäletan, et pikemalt saime koos treenida Signe Pruuli, Eve Pilli, Ehte Sireli ja Urve Saarega. Ka Helle Martin ja Katrin Pant tegid kaasa nii treeningutel kui suusavõistlustel. Noor treener Külli Kostabi oli nüüdseks kokku pannud noorematest tüdrukutest tubli grupi (Maarika, Milvi, Tiina, Ljuda, Tiia, Marje, Helle jt). Selles grupis oli tore energia. Nii treeningutel, spordilaagrites kui võistlustel sai hulganisti nalja.

Treeninglaager Häädemeestel

Rohkem oli meid koos iga-aastases augustikuu suvelaagris Häädemeestel. Elasime madalas pruunis puumajas, mida nimetati kooli ühiselamuks. Äratus oli tavaliselt kell kaheksa. Rivistusime ühiselamu ees üles – kastesel rohul varbad märjad ja uni veel silmis. Hommikuvõimlemisel jooksime üle karjamaa jahedasse merre ujuma. Meelde on jäänud pikad treeningud piki mereranda ja jooksutreeningud mustikametsa radadel Rannametsa ja Pärnu poole.

Pikem hommikupoolne treening oli üles ehitatud vastupidavusele. Kõndisime piki vett Kabli suunas, jooksime ühelt laiult teisele ja vahepeal ka ujusime. Pikim rännak oli Kablisse ja edasi Looderanda. Seal me siis päevitasime, tegime hundirattaid, saltosid ja kätelseisu, hüppasime liivakaldalt sügavushüppeid ning vees harjutasime kiirendusjooksu.

Vabal hetkel ehitasime liivalosse ja poisid tegid liivakujusid – jahtides kauneimaid tüdrukuid, et modelliks saada. Mäletan, et kord tiris Agu Lamp poistega Eve Pilli liivakuju näidiseks ja nii siis ka ükskord ta oma naiseks lõi.

Põnevust tõid kaasa laagri tantsuõhtud. Tüdrukud panid oma ilusamad suvekleidid selga ja tuunisid üksteist ilusaks, et ikka palju trennikaaslastega tantsida saada. Samuti meeldisid mulle väga õhtupoolikused treeningud. Mängisime jalgpalli ühel väiksel vanal koolistaadionil. Hiljem ajasime palli taga uue koolimaja äsja valminud korvpalliplatsil.

Vabadel hetkedel sõitsime Sirel Ehtega ratastel Looderanda. Ehte tutvustas oma onu professor Atko Viru suvilat. Ta rääkis elavalt, kuidas onu treenib suveti seal oma kehakultuurlastest jüngreid, mõõdab pulssi ja teeb erinevaid kehalisi katseid. Ta veenis, et TRÜ kehakultuuri teaduskonnas on põnev elu.

Halb õnn suusarajal ja esimene mäesõit

Veel on jäänud meelde üks märtsikuine Eesti koolinoorte suusavõistlus Otepääl. Kuna päeval sulatas ja öösel külmetas, olid rajad jäised. Raske oli treeneritel siin määrdemeistriks olla, et suusk õigesti libisema ja pidama saada. Aga meie nutikatel treeneritel isekeedetud määrdega kõik toimis ja poolsada A-klassi tüdrukut lasti 10-km rajale. Olin juba lõpukilomeetrite laskumisel, kui üks treener raja ääres hõikas, et hoia paremale. Nii nagu ma ühe suusa rajalt tõstsin, rebis meeletu hoog mind rajalt välja ja ees terendas okastraataed. Tõmbasin küüru selga ja sõitsin traataia vahelt läbi. Finišisse jõudes kõik imetlesid mind, kuna võistlussärk oli seljalt ribadeks kärisenud ja sügavad verised kriimud kaunistasid mu selga. Sel õhtul oli Otepää kultuurimajas ka tantsuõhtu. Mäletan, et hoolimata ebaõnnest suusarajal, võttis saali kõige pikem noormees ühe väga lühikest kasvu tüdruku tantsima ja kõik naersid selle naljaka paari üle.

Kord pärast murdmaavõistlusi sattusin ma lõõgastussõitu tehes Munamäe alla ja jäin imetledes mäesuusatajaid vaatama. Olin sellest spordialast väga unistanud. Nüüd ma nägin tüdrukuid ja poisse meisterlikult vongeldes slaalomrajal alla kihutamas. Nii väga oleksin ise ka tahtnud mäesuuski proovida. Koju sõites bussis küsisin treenerilt, et kas Elva suusabaasis ka mäesuuski on? Tõepoolest, tirisimegi mõned paarid tohletanud metallservadega suuski puukuurist välja. Panime Urve ja Signega rasked vanad rihmadega saapakobakad jalga, võtsime suusad õlale ja kõmpisime Vellavere poole. Praeguse autokrossi raja nõlvakul trampisime sõiduraja sisse ja siis mäesõitu harjutama. Lumi oli sügav ja raske ning pööretest ei tulnud suurt midagi välja. Siiski olime väga õhinal, et mäesõit sai ära proovitud. Elvas ei näinud ma siiski võimalust seda spordiala treenida.

Keskkooli lõpetamine ja eriala valik

Keskkooli lõpus mõtisklesin, et kas ma tahaksin treeneriks saada või pühenduda hoopis kunstile. Olin käinud aastaid Elva kooli keraamikaringis õpetaja Ainelo käe all savi voolimas ning see paelus mind nii väga, eriti pisiplastika (loomade ja lindude kujud). Vestlesin oma eriala valiku teemal oma õpetajaga. Tema soovitas mul soojalt kunstiga jätkata.

Võtsin seejärel oma keraamika tööd koolist välja ja sõitsin koos oma savitaieste kastiga Tallinnasse ERKI (Eesti Riiklik Kunstiinstituut) ettevalmistuskursustele. Esitasin oma paberid ja savist kunstitööd sisseastumiskomisjonile. Taiestest paluti teha fotod. Õppisin siin esmakordselt kompositsiooni ja akti joonistama. Sisseastumiseksamitel tuli teha ka eesti keele kirjand ja suuline NSVL ajaloo eksam. Kogu juuni- ja juulikuu kulus häälestumiseks kunstile, õppimisele ja eksamiteks ettevalmistusele.

Veetsime pärast õppetööd palju aega koos Marju Bormeistriga (Tallinnast) ja Tiiu Brumfeldiga (Tartust) – käisime kunstinäitustel, vanalinnas ja Pirital. Ainus, kes meie kursuselt keraamika erialal sisse sai, oli Vladimir Bogatkin. Marju Bormeister lohutas mind ja ütles, et tule tagasi, kandideeri uuesti, sest komisjonile meeldisid mu savitööd.

Koju jõudes oli plaan kindel, et lähen ERKI-sse ettevalmistuskursustele. Aga kõik mu plaanid lõi segi ema, kes ühel hommikul küsis minult, et kas ma ei lähegi ülikooli ja miks mitte kehakultuuri? Olin ju aastaid trenni nühkinud. Võtsin selle jutu peale oma elu esimese rahustava piibu ja istusin maja taha murule. Hoolimata eksami väsimusest ja pealinna elust, võtsin kuulda ema nõu. Teadsin, et suusatreeneri amet nõuab tugevat tervist – suured koormused, pidev sõltuvus ilmastikust – külmetamine treeningutel ja võistlustel.

Viimasel dokumentide esitamise päeval viisin oma paberid TRÜ Kehakultuuriteaduskonda (KKT). Dokumente esitades mõtlesin, et täidan hetkel vaid ema soovi, aga eksamitele mineku üle veel mõtlen. Tallinn oli mind lõputult tühjaks pumbanud. Tartu õhkkond oli aga ootamatult soe ja sõbralik. Vestlus kehakultuuri teaduskonna dekaani, professor Atko Viruga oli innustav. Seega tegin ära kõik kehalised katsed, kirjandi, keemia ja füüsika eksamid. Kuigi ma ei võtnud eksameid väga tõsiselt, sujus kõik nagu iseenesest. Sain parimaid hindeid ja vastuvõetute nimekirjast leidsin end viiendana. Kokku oli nimekirjas 35 kandidaati. Tuligi asuda treeneri õpingutele.

Sügissemestril mõtlesin spordimeditsiinist ja vestlesin dekaaniga paberite üleviimise võimalusest. Kuid seal toimus õppetöö vene keeles ja see tudengite grupp moodustus üleliidulise konkursiga. Moskva komisjon määras sisseastujad juba mitu kuud varem ja seetõttu olin oma mõttega juba hiljaks jäänud. Jätkasin õpinguid suusatamise erialal. Meid oli grupis seitse: Rein Suppi minu Elva Keskkooli spordiklassist, mäesuusataja Peeter Siim ja laskesuusataja Ants Orasson Otepäält ning Arno Säks ja Valdur Väär Tartu Suusaklubist. Veidi hiljem liitus meiega ka Pärnu parim keskmaajooksja Astrid Antsu, kelle treeneriks oli teeneline sporditegelane Enn Tasalain. Meie suusatajate kuraatoriks oli igati muhe ja hea naljasoonega õppejõud Heino Tidriksaar.

Murdmaast mäesuusatamiseni

Õpingud TRÜ KKT teaduskonnas sisaldasid auditoorse õppe kõrval hulgaliselt praktilisi tunde, kus õppisime tundma erinevate spordialade tehnikaid ja sooritasime arvestuslikke katseid. Samuti kuulus õppeprogrammi nii talve- kui suvelaager Kääriku spordibaasis. Oma esimeses talvelaagris treenis mäesuusatamist minu kursusekaaslane Peeter Siim. Tegime palju treeninguid Seinamäel – trampisime mäenõlval raja tihedaks ja panime üles sarapuu keppidest slaalomraja. Õppisin esialgu peamiselt kukkumist. Päevaprogrammi mahtus ka üks pikem suusatreening Kääriku Kekkose rajal.

Ühel täiskuu kargel talveööl sõitsime Harimäele ja ronisime metallredelil härmas vaatetorni, et imetleda öise Valgamaa tulesid. Üle lumiste kuuvalguse väljade kihutamine oli põnev öötreening ja lisas parajalt kilomeetreid. Selles talvelaagris sai läbitud ühe kuuga üle 1000 km. Kevadeks oli võistlusvorm ülihea. Sel talvel tegin läbi ka oma esimesed mäesuusavõistlused Munamäel. Suur kiirus järsul nõlval pani mind seekord tõsiselt proovile. Kukkusin korra, kuid läbisin slaalomraja ja sain protokolli kirja oma esimese võistlustulemuse. Ilmselt oli abiks varasem suusakogemus, mil murdmaasuuskadel kõik hüppetornide maandumisnõlvad olid ära proovitud.

Teisel õppeaastal võttis ülikooli mäesuusatajate grupp mind kaasa Kaukaasiasse (Tšegetile). Suured mäed ja pikad laskumisrajad andsid võimaluse paremale suusatunnetusele. Mägedest laskumine väga erinevates oludes – järsud nõlvad, kõrged lumevallid, jäised alad – oskuslik žonglöörimine kõrgete küngaste nn bugrade vahel – andis palju kogemusi. Järgmisel hooajal olin valmis võistlema slaalomis medali peale. Treenisin nüüd juba Eesti koondises. Mitmeid kordi võistlesime Koola poolsaarel, Hibiinides. Ühel oma esimesel NSVL karikaetapil Kirovskis sõitsin gigantslaalomis välja esimese järgu.

Neil aastatel omandatud võistluskogemus ja tulemused oli saavutatud minu kursusekaaslasest treeneri Peeter Siimu käe all. Võitsin medaleid Eesti MV ja spordiühingu „Jõud“ meistrivõistlustel, kevadistel Sovetskaja Estonia karikavõistlustel ning Lätis Siguldas Gauss võistlustel Koiva jõe kaldal. Sain medaleid ka Eesti ja Balti üliõpilasmängudel.

Meie mäesuusatamise entusiasm ei kadunud ka pärast võistlushooaega. Suusatasime päevade kaupa veel märtsi lõpus ja aprillis Munamäel, kui linnades sulavesi tänavatel loppas ja asfalt terendas. Teiselt poolt mäenõlvalt korjasime sinililli.

Suusatreeneri ametis

Pärast kehakultuuri lõpetamist määrati mind suusatreeneriks Rakvere Laste Spordikooli, kus oli väike slaalomipisik olemas. Sealt olid pärit ka varasemad mäesuusameistrid Rita ja Hardi Kroon, Tuuli ja Meeli Kivikangur. Minu treeninggrupist sirgus kiirlaskuja Aare Tamme. Treeningud toimusid Kõrgemäel, suvelaagrid ja võistlused Neerutis. Neil aastail andsin kehalise kasvatuse tunde 5. klassi spordiklassile Rakvere III Keskkoolis.

Samas jätkas meie mäesuusatajate koondis võistlusturniire Venemaal. Võistlusvarustuse sain seekord Rakvere spordikoolist. Sellesse aega jääb ka osavõtt üleliidulisest talispartakiaadist Permis. Esimestel päevadel harjutasime Kaama jõe kaldal kiirlaskumist. Start oli viidud hüppetorni taolisele platvormile ja siis tuli järsk nõlvak laskumisega Kaama jõele. Proovisõidud näitasid 2.-3. aega. Järgmisel päeval võistlusstardis mõtlesin, et nüüd teen päeva parima aja. Kuid esimeses täishoos pöördes lagunesid suusad sidemete küljest lahti ja ma jäin AK filmivõttesse lennuka kukkumisega. Seega, Rakvere aegunud spordivarustus ei pidanud mu kiirustele vastu. Kuid üks Leningradi treener märkas minu uljust ja õpetas mulle keha- ja suusatehnikat paksus lumes ja erineva kallakuga nõlvadel. Sellest õppisin juurde palju kasulikku, kuidas võistlusrajal oma keha ja jalgade tööd paremini tunnetada.

Rakveres töötasin kolm aastat. Lisaks tüdrukute grupile anti mulle ka klassijuhataja roll Rakvere III KK spordiklassis. Seal olid kõik poisid, kes olid krutskeid täis ja eelmise klassijussi välja söönud. Mõnikord kehalise kasvatuse tunnis panid nad mu proovile. Tirelite asemel veeretasid end lihtsalt matil edasi-tagasi, ega allunud hindeliste harjutuste tegemisele. Tulemas oli aga jõulupidu Rakvere Teatris ja ma õpetasin poistele keppidega tantsu „Himaalaja“ laulu saatel. See tants läks publikule hästi peale ja siis sain neile ka võimlemise veerandi hinded sisse panna. Treeningud olid põnevad ja poiste spordihing kasvas aastatega. Kolm noormeest läksid edasi õppima murdmaasuusatamist Otepää TSIK-i. Tüdrukute treeningugrupist sai TSIK-i õpilaseks Evi Niinelaid, kus ta treenis koondise tasemel mitmeid aastaid ja sai Eesti meistriks. Minu kolme aasta treeneripraktikast sirgus ka üks rajoonimeister tütarlaste B-klassi 5 km sõidus.

Taas õpingud Tartu Ülikoolis, pereloomine ja sport

Oma esimestel treeneriaastatel ma tunnetasin, kui suur on treeneri roll ja vastutus noorte treenimisel ülisuurte treeningmahtudega, mis esitavad kehale kõrgeid väljakutseid. Samuti on oluline sportlaskarjääri lõpetamise faas ja taas tagasiminek tavalisse ellu. Siin ei ole vaja üksnes mitte kõrghariduse ja hea erialase kogemusega treenerit, vaid ka põhjalike meditsiiniteadmistega spordiarsti. Mõlema eriala spetsialistide roll suures spordis on ülisuur, tagamaks noorte sportlaskarjäär vigastusteta ja ilma tõsiste tervisekahjustusteta. See seisukoht viis mind taas õppima TRÜ Arstiteaduskonda, seekord spordimeditsiini.

1980. aasta septembris naasin Virumaalt taas tagasi Tartumaale. Õpinguteks oli meil venekeelne eriprogramm – alustasime õpinguid 2. kursusest, kuna olime kõik kõrgharidusega treenerid üle Venemaa. Eestlastest olin kursusel ainus. Kursusekaaslased olid erineva temperamendiga – elavad, lärmakad, toimekad. Esialgu õppisime pikki tunde anatoomikumis ja raamatukogus. Alates kolmandast kursusest tegime haiglapraktikat ja siis sain anamneesi võttes patsientidega rääkida eesti keeles. Esialgu oli raske isegi rahvapäraseid haigusi eesti keeles nimetada või sümptomeid vene keelest ümber tõlkida.

Õpingutes psühholoogiliselt kõige raskemaks osutusid talvised eksamisessioonid, kui väljas oli imeline talveilm, Munamäel toimusid mäesuusavõistlused, mina aga õppisin eksamiteks. Seekord tuli teha valikuid, loobumise nimel tuli saada positiivne eksamitulemus, mitte medal lemmikspordi alal. Samas tuli endale ka elatist teenida. Töötasin õpingute ajal KKT suusaspordikateedris – andsin treeningtunde tudengitele, kes oli valinud suusaspordi valikaineks. Selle eest sai üliõpilane matriklisse ainepunkte. Kuna mu endine õppejõud dotsent Helga Sildmäe oli läinud pensionile, anti mulle ligi 140 üliõpilast. Mäesuusahuvilistest üliõpilastest moodustasime omaette väikese treeningugrupi, kellega käisime Karpaatides suusatamas. Veel töötasin õpingute ajal komandandina ühiselamus ja tegin teadustööd TRÜ ÜMPI (Üld- ja molekulaarpatoloogia instituut) teaduslaboris.

Arstiteaduskonna kolmandal kursusel sain tuttavaks oma tulevase abikaasaga. Maalilise Kütioru nõlvadel uidates ja võimalike slaalomradadega tutvudes kasvas meie sõprus. Ehitasime tõstukiga laskumisraja suvekodu taha Kütioru järsule nõlvale. Peagi olid ka meie leivad ühes kapis. Oma pulmareisi tegime Kaukaasiasse. Kuid pärast nautisime taas liuglemist oma märtsipäikeselisel kodunõlval.

Õpingud arstiteaduskonnas jätkusid pingeliselt nüüd pereelu kõrvalt. Lõpetasin oma aktiivse spordikarjääri, kuna neljandal kursusel sündis meie perre esimene poeg Timo Matthias. Koos ema abiga jõudsin stuudiumi ilma vahepausita lõpetada. Taskus spordiarsti diplom, määrati mind tööle arstina Eesti suusakoondise juurde. Kuna pereelu kodust eemal töökohta ei võimaldanud, leidsin tööd TRÜ ÜMPI teaduslaboris, professor Aili Paju hormonaalse regulatsiooni ja adaptatsiooni uuringute grupis. Siis sündis meie perre teine poeg Mauri.

Tegin doktorantuuri eksameid ja uurimistööd. Kuid kõik suved veetsime Kütiorus. Tegime põldu ja niitsime heina. Talvel käisime perega suusatamas. Üheksakümnendate alguses (16.06.1992) kaitsesin meditsiinidoktorikraadi Kaunase Meditsiini Akadeemias. Aasta hiljem (1993) sündis perre meie kolmas poeg Joonas. Suusatama ja jooksma jõudsin nüüd veelgi harvem. Kui aga poisid kasvasid, käisime koos suusaradadel ja kord perega Slovakkias ka mäesõitu tegemas. Kuigi laste eluvalikud püsiva spordikarjäärini ei viinud, pole nad oma spordilembust senini minetanud.

Kiituse ja kriitika mõju, närvisüsteemi tugevus

Minu vanemad olid tugevad noored inimesed, kes olid õnnega pääsenud sõjakeerisest. Meie peres oli aasimine igapäevane nähtus. Isa ikka viskas kildu, et kuidas mina, väikest kasvu peaks suutma võidu ajada endast suurematega? Ta võrdles mind kui taksikoera koos hurtadega mööda metsi ringi ajamas. Ma alati naersin selle võrdluse peale ja tõttasin sellest hoolimata treeningutele. Kord kevadisel varasel hommikutunnil läksin läbi viljapuuaia hommikujooksule. Valgeis õites ja mesilastest sumisevate õunapuude all kaevas isa enne tööleminekut peenramaad. Mina kutsusin teda endaga kaasa. Tema vastu: „Mida sa siin jooksed, tule ja kaeva parem aiamaad!“ Mina aga plagasin naerdes staadioni poole.

Hiljem käis isa ikka mäesuusavõistlustel ja elas kaasa minu saavutustele. Isa oli ehk ainus, kes ehk salaja minu üle veidikenegi uhke oli, aga seda ta kunagi mulle kõvasti ei öelnud. Ema aga kudus mulle sooje sokke, kindaid ja spordimütse, et külm mind talvel ära ei võtaks. Mõned värvikate põlvekaitsetega mäesuusapüksidki õmbles ta mulle. Tihti kaugel Venemaal võistlustel olles, ma tean, et ta väga muretses. Tihti ema lausus, et kuna küll mu sõidud ükskord lõpevad?

Kaalukamaid tulemusi lisaks suusatamisele

Oma kehaliste võimete parimaks testimiseks oli kehakultuuri lõpueksamite eel (1977) jooksumaraton „100 kevadist kilomeetrit“. Jooksudistantsi pikkuseks oli naistele 86 km ja meestele 100 km. Startisime Elva staadionilt hommikul kell kaheksa ja lõpetasime Kambjas õhtul pärast kaheksat. Marsruut kulges üle Otepää ja Maaritsa kuppelmaastiku. Finišis ootas võistlejaid soojaks köetud ühissaun. Selgus, et lõpetasin naistest esimesena. Sain auhinnaks morsiklaasi, millele oli sinisega kirjutatud „100 kevadist kilomeetrit“. Veel nädalapäevi olid liigesed-lihased kanged, aga see tulemus oli minu jaoks kinnituseks, et mu keha suudab ka väga suuri koormusi taluda. Tegelikult meeldib mulle rohkem üksinda treenida – metsas suusatada ja joosta. Massiüritustel osaleda mulle ei meeldi. Küll sai läbitud Tallinn-Keila maraton, kus Rakvere naiskonnaga saime neljanda koha.

Eeskujud spordis

Minu eeskujuks spordis olid minu esimesed suusatreenerid Heino Mäesalu ja Helve Hillep. Elva spordikooli suusasportlastele (sh laskesuusatajatele ja kahevõistlejatele) ja ka parimatele Eesti suusatajatele elasin alati kaasa. Rahvusvahelisi võistlusi jälgin pingsalt tänaseni. Murdmaasuusatamises oli omal ajal eeskujuks Tartu Suusaklubi treenerid Erna ja Herbert Abelid ja nende õpilased – Rutt Rehemaa-Šmigun, Ann Karu-Tamm, Ingrid Mägar ja Erika Valdson-Roger ning Maret Ratt. Hiljem elasin kaasa Kristiina Šmiguni, Andres Veerpalu ja Jaak Mae võitudele rahvusvahelistel võistlustel. Olin uhke Mati Alaveri edu üle, sest tema oli suusatreenerina lõpetanud kehakultuuri teaduskonna minust aasta varem. Kahjuks kukkus see mull õigepea kokku rahvusvahelise dopinguskandaali tõttu. Kuid laskesuusatamine, kahevõistlus ja mäespordialad paeluvad mind siiani. Pingeliselt elan kaasa tennise-, korv- ja jalgpallivõistlustele ja isegi snooker’ile.

Liikumine on elu

Olen veendunud, et liikumine on elu ja seda tuleb teha niikaua, kui hing ja keha seda võimaldavad. Joogade ütlus „Terves kehas terve vaim“ on olnud minu lapsepõlve motoks ja tuleb tõdeda seda ka praegu. Tähtis on treenida kogu keha tervikuna, kus hea füüsilise vormi juures on tähtis vaimsuse säilitamine kuni kõrge vanuseni. Viimased kümnendid olen teinud hommikujooksu Elva Väerajal ja karanud talvel jääauku. Erilist naudingut on pakkunud hetked, kui väljas tuiskab ja tormab, kõik konutavad toasoojas, aga Sina lähed jääauku. Pärast tundub ilm nii mahe ja üldse mitte enam tuisune.

Kas oleksin elus või spordis midagi teisiti teinud?

Olen õnnelik ja tänulik oma treeneritele ja Elva sportimisvõimalustele. Kui oleksid olnud võimalused, oleksin soovinud päriselt pühenduda mäesuusatamisele ja võistelda Alpides ja mujal kõrgmäestikega riikides. Samuti oleksin soovinud töötada ka päriselt spordiarstina, kuid elu sundis tegema teisi valikud. Ka veerandsajandi pikkune teadustöö ja õppejõu roll on andnud palju sõpru ja koostööpartnereid üle maailma. Tore on töötada noortega, tundes end ikka veel noorena ja areneda koos uutes väljakutsetes.

Soovitusi sportimisel nii algajatele kui vanematele

Kõik noored peaksid tegelema mingi spordialaga. Kasuks on igasugune liikumine, pole tähtis, millise spordialaga. See tagab kehaliste võimete mitmekülgse arengu ja annab suuremad valikuvõimalused oma õige kutsumuse leidmisel. Mitte keegi ei peaks häbenema sportlikke tegevusi, hoolimata vanusest, kehakaalust või ka mõnest kroonilisest terviserikkest. Kehaline aktiivsus aitab kiiremini taastuda vaimsest väsimusest, annab sügavama une ja hommikul reipama enesetunde.

Sportimise alustamisel tuleb koormustega olla väga ettevaatlik – tõstes tasapisi koormuste mahtu ja tempot. Iga füüsilise tegevuse juurde kuuluvad venitusharjutused. Kui harjutad regulaarselt, siis keha ise hakkab nõudma liikumist ja võimaldab eksperimenteerida koormustega enesetunde järgi.

Maratoniks valmistudes peaks läbima kuni 500 km, kontrollimaks oma üldist suusatunnet, vormi ja vastupidavust. Enne maratoni peaks sportlane käima tervisekontrollis, tegema koormustestid ja südamefilmi ning saama spordiarstilt tagasisidet oma terviseseisundi kohta.

Elva spordielust

Elva elanikuna on spordil olnud minu elus oluline roll. Mulle meeldib väga Elva kaunis loodus ja mitmekülgsed sportimisvõimalused. Jooksurajad staadioni metsas, Väerada ja Vapramäe kuplid ja ujumisvõimalused erinevates väikejärvedes on olnud osa minu lapsepõlvest ja on seda ka praegu. Pea igal aastal saame nautida maratoniraja treenimisvõimalusi ning oodata Tartu maratoni tuhandeid finišeerijaid.

Kahju, et talispordialadel napib treenereid ja piiratud lumeolude tõttu pole noorte suusasport leidnud kohapealset arengut. Muretsen ka Elva kooli staadioni halva olukorra pärast ja valgustatud radade nappuse üle, mis võimaldaks treenimist ka pimedatel aegadel ja hilisematel õhtutundidel. Sel sügisel pani jahmatama lageraieks muudetud Pirnaku mets, mis pakkus omal ajal suusatajatele häid treeninguvõimalusi. Kuid tore on siiski, et Elva sportlased püsivad laskesuusatamises pildil ja et on hoogu võtnud noorte jalgpalli treeningud. Tore on, et äsjavalminud uus Elva spordihoone pakub palju võimalusi erinevatele treeningrühmadele ning valminud on ka Nõo-Tartu suunaline valgustatud kergrada. Tänud selle eest ettevõtjaile! Soovin rõõmsaid spordielamusi Elva noortele ja vanadele!