Caspar Austa

Jalgrattasport on südameasi ja kutsumus

Sündinud olen 28. jaanuaril 1982. aastal. Kui olin kahe-kolme aastane, läksid vanemad lahku ning mina jäin isa ja vanavanemate kasvatada. Isa töötas Elva sovhoosis mehhanisaatorina ja hiljem juba sõjaväelasena Kuperjanovi pataljonis. Praegu töötab Elva Varahalduses. Spordiga meie peres ei tegeletud ja ei tea ka lähemaid sugulasi, kes oleksid sportlikud olnud. Ei oskagi öelda, kust see spordipisik tuli, aga enne rattasõidule pühendumist käisin praktiliselt kõik Elvas pakutavad trennid läbi. Nii pallimängud, suusatamise, laskmise kui kergejõustiku.

Kuu aega käisin isegi Andrus Ilvese juures suusahüppetrennis ja sain seal kohe ka ühelt võistluselt medali. Olgugi, et ma polnud kordagi tornist hüpanud, sest algajad pidid ju nõlva sõitma. Torni mind ei lastudki, aga laenasin kelleltki kiivri ja prillid ning ronisin salaja torni. Alt treener vehkis käega, et tule aga ja nii need minu esimesed hüpped sündisidki. Sain oma medali kätte. Olen isegi mõelnud, et kui minust poleks jalgratturit saanud, siis oleksin vist kahevõistlusega tegelema hakanud.

Tõsine sporditegemine aitas järjel püsida

Aga siis tuli jälle rattahooaeg peale ja sellesse trenni jäingi lõpuks pidama. Sain seal võidusõiduratta ja see meelitas. Esimene ratas oli Start Šosse. Ikka sai treeneri käest küsitud, et kas rattaga koju ka võib minna ja kui lõpuks lubati, siis oli see ikka uhke tunne küll. Sel ajal käis trennis 30-40 õpilast. Kui trenni läksime, oli baas ikka ratastest tühi ja teinekord tuli ratast isegi kellegagi jagada, sest kõigile ei jätkunud. Treenereid oli kaks, Arno Lääne tegeles nooremate ja Jüri Kalmus edasijõudnutega. Seega oli Arno minu esimene treener.

Esimesed võistlused olid Jüri Kalmuse korraldatud staadionikrossid ja sealt ka mu esimene medal. Mul hakkas kohe alguses hästi minema – tuli medaleid ja karikaid… Eks see andis indu edaspidiseks. Trenni läksin alati heameelega, tavaliselt olin kohal isegi varem ja teinekord tulin selleks ka koolist varem ära.

Kooliteed alustasin Elvas, aga 11. klassi läksin juba Audentese Spordikooli Otepää filiaali. Kuna ma olin juba Eesti juunioride koondises, siis Elva koolis oli õppetööd ja rattasõitu üha raskem ühitada. Sõitsin juuniorides juba üle 10 000 kilomeetri aastas. Elva koolis sai ikka põhitähelepanu pühendatud rattasõidule. Õppimine kippus tahaplaanile jääma ja ega ei jõudnud ka kahte asja korraga hästi teha. Spordiga tõsiselt tegelemine aitas mul tegelikult järje peal püsida, sest vanaema kasvatas mind üksi ja elasime põhiliselt tema pensionist. Üks põhjus, miks Audentesesse sai mindud, oligi rahaline kitsikus. Otepääl oli elamine ja söök tasuta.

Rikkaks ei saanud, aga elas ära

Olen oma elus proovinud nii maanteesõitu, krossi kui trekisõitu. Krossisõit on viimasel ajal kujunenud lemmikuks ja olen seda ka rohkem sõitnud. Aastatel 2000 – 2006 sõitsin Prantsusmaal Strasbouris ja Beauvais puhtalt maanteed, aga kui sealt tagasi tulin, siis tulid rohkem rattakrossid. Tegelikult mulle meeldivad ka maantee- ja trekisõit. Trekil käid aga harva, tavaliselt ainult korra aastas, pealegi pole meil Eestis praegu ühtegi korras trekki. Eesti meistrivõistlusi sel alal peeti Lätis Panevežises. Spetsiaalset ettevalmistust trekisõiduks pole ma kunagi teinud. Eraldistart mulle ei meeldi, sest seda ma ei jõudnud sõita. Olin sel alal tubli keskmik, etteotsa mul asja polnud. Ilmselt minu füüsis ei ole selle ala jaoks sobiv. Olen kleenuke, toorest lihast ja suurt jõudu pole mul kunagi olnud. Õnneks suuri traumasid sportimisel pole mul olnud – ainult marrastused ja põrutused, luid pole murdnud.

Ametlikult olen proff olnud kaks aastat Läti klubides Rietumu Banka ja Dynatek, Prantsusmaale läksin amatöörklubidesse, aga oma tasemelt olid need samad, mis Läti profiklubid. Võistluskalender ei olnud võib-olla nii tihe, aga Prantsusmaal on tase ikka väga kõrge, isegi niinimetatud külavõistlustel. Profiklubis olid võistlused peaaegu igal nädalavahetusel. Novembris läksime Bulgaariasse treeninglaagrisse, siis olime kolm kuud Hispaanias laagris ja märtsi lõpus algas võistlushooaeg. Novembriga hooaeg lõppes.

Läti profiklubis sõites tuli mul 2007. aastal kilometraaž 27 000 kilomeetrit. Hooaja lõpul olin ikka väsinud küll. Tartu Rattamaratonil olin kusagil 70. Prantsusmaal sõitsin küll amatöör-tiimis, aga tase oli vähemalt samaväärne Läti profivõistlustega ja ega ma midagi muud Prantsusmaal peale trenni ja võistluste ei teinud. Seal sain ma ikka palka ka, pluss tasuta elamine, söök ja varustus. Nii et midagi jäi ikka tasku ka. Rikkaks just ei saanud, aga elasin ära.

Looduse poolt antud talent

Puhkasin põhiliselt novembri esimesel poolel, siis ei teinud suurt midagi. Treenerid Arno Lääne ja Jüri Kalmus ikka ütlesid, et puhata peab ka oskama. Oma õpilastele olen ka seda puhkuse vajadust ikka rõhutanud. Vaim peab ka puhkama. Novembri teisel poolel algab juba baasettevalmistus. Suusatamine, jooks, matkad, jõusaal. Ratast sõitsin talvel ikka ka, talikrossid ja sellised võistlused. Kui väga külmad talved, siis sõitsin rohkem puki peal. Detsembris-jaanuaris see põhja ladumine on väga tähtis ja mahukas. Nädalas oli ka üks puhkepäev. Trennid olid 5-6 tunnised.

Aastal 2003 oli selline ehmatav lugu, et tulid terviseprobleemid. Arst küsis, et kas mul ikka keskkooli lõputunnistus on, sest ratas tuleb vist varna riputada. Aga sain mandlitega korda ja võisin endiselt jätkata. Olin sel ajal sõjaväes ja nagu sundpuhkusel. Suurt koormust polnud. Sõjaväe koormus oli võrreldes trennidega naljaasi. Aga hooaeg algas hästi. Olin sõitnud ainult 1500 kilomeetrit, põhja nagu laduda ei saanud, aga Norras võitsin juba etapi.

Mu sportlaskarjäär on olnud üsna pikk ja eks noorena olid need unistused ka suured – tahtsin ikka Tour de Francel võitjaks tulla! Aga eks ikka omad piirid on ees. Minu puhul on selleks ilmselt võimekus. Mis looduse poolt on antud, see on. Arendada seda on keeruline. Kusagilt tulevad piirid ette. Olen endast andnud ma arvan maksimumi ja selle tasemega saavutanud ka üsna palju. Kahetseda pole midagi. Tähtis, et tervis on korras ja võib edasi minna. Ja eks meedia on mind ka üsna palju toetanud. Priit Pullerits ühes oma artiklis on mind nimetanud isegi supertalendiks. Olen jah nii maanteel, krossis kui trekil võistelnud. Arno Lääne mind ikka vedas igale poole. Ja ikka edu on mind ka saatnud. Ja eks need erinevad alad on mulle ikka meeldinud ka.

Praegu pole aega ratast enam eriti sõita, aga viimati sai ikka Tartu Rattamaratonil ära käidud – tulin kaheksateistkümnendaks. Lootsin kõrgemat, aga olin enne maratoni haige ja õiget tunnetust polnud. Vana rasva pealt ikka vahete-vahel sõidan ja eliidiga koos. Üks etapp olin isegi poodiumil. Ratast päris nurka pole visanud, kuigi eelmisel aastal ma ei sõitnud praktiliselt üldse. Sel aastal tuleb kusagil 5000 kilomeetrit.

Kokku olen arvestanud, et rattaga olen sõitnud ligi 450 000 kilomeetrit. Ja tervis on kenasti vastu pidanud. Eriti kusakilt midagi ei valuta. Saan tuleval aastal neljakümneseks. Seenioride klassis tahaks ikka edasi sõita ja seal tulemust ka teha. Ja miks mitte ka suurematel tiitlivõistlustel jõudu proovida.

Pere ja rattasport üheskoos

Oma elukaaslase Avelyga (siis Kaldoja) sain esimest korda kokku 2017. aastal My Fitnessi spinnitreeningul (siserattatreening), kus ma treenerina töötasin. Jalgrattatrenni tuli ta minu juurde 2018. aastal. Siis läksime Hispaaniasse laagrisse, eelmisel aastal abiellusime. Avely teeb treeneritöö kõrvalt ikka trenni edasi ja eelmisel aastal oli ta vabariigi edetabelis kümnes-üheteistkümnes naine.

Paremad tulemused olid eelmisel aastal seenioride klassi eraldistardi kolmas koht ja grupisõidus teine koht. Sport klassis on Avely korra ka eraldistardis poodiumi kõrgemal astmel olnud. Avelyl on oma firma – Kirjanurk, mis tegeleb side- ja elektrivõrkude projekteerimisega. Ta on lõpetanud 2009. aastal Maaülikoolis maastikuarhitektuuri eriala.

Mul on eelmisest kooselust poeg Jonathan, kes elab ema juures ja käib Tartu Katoliku koolis. Tema sõidab ka ratast ja ta tuli 6- aastasena noorteklassis Eesti meistriks TMX klassis. Praegu harrastab ta keeglit ja käis isegi noorteklassi maailmameistrivõistlustel Elva Keegliklubi all.

Praegu töötan treenerina Tartu Ülikooli Akadeemilises Spordiklubis (TÜASK). Treeneripaberid sain läbi koolituste. Avelyl on ka abitreeneri paberid olemas. Ta peab veel sel alal aasta töötama ja siis saab järgmise astme teha. Minul on juba 10 aastat treenerikogemust ja võin järjest taotleda järgmist astet. Läksin kümme aastat tagasi Jüri Kalmuse kõrvale abitreeneriks ja sellest esimesest rühmast on sirgunud ka üks tulevikulootus – Madis Mihkels. Tema tuli sel aastal maailmameistrivõistlustel Belgias meesjuunioride grupisõidus pronksmedalile. Paar aastat varem võitis ta Euroopa noorte olümpiafestivalil Bakuus kaks kuldmedalit, olles esimene nii grupisõidus kui temposõidus. Tegemist on väga andeka ja tööka 18-aastase jalgratturiga.

Austa Rattaklubi ja muudatused TÜASK Elva osakonnas

Tartu Ülikooli Akadeemilise Spordiklubi suureks sponsoriks on olnud ettevõtja Raivo Rand. Ta on ka Elva noori rattureid palju aidanud ja jälgib pidevalt nende käekäiku. Võistluste korraldamiseks tuleb toetajaid ikka ise otsida. Aga samas on ka neid sõpru-tuttavaid, kes tulevad ise pakkuma ja on väga huvitatud Elva jalgrattaspordi tulevikust.

14. jaanuaril 2020. aastal asutasin Austa rattaklubi, mis on ka Eesti Jalgratturite Liidu 66. liige. Hetkel koosneb klubi kahest liikmest – Avely ja Caspar Austast. Klubi eesmärgiks on kohalikule elanikkonnale ja harrastussportlastele suunatud aktiivsete tegevuste (matkad, laagrid nii Eesti piires kui välismaal) korraldamine ja rattasõiduks tingimuste loomine ning läbi selle rattaspordi arendamine ja populariseerimine. Klubi korraldab kohalikke ja üleriigilisi rattavõistlusi, tehes tihedat koostööd Elva vallavalitsuse ja TÜ ASKiga, oleme ka nende arengukavas sees. Suur roll klubi korraldatud üritustel on olnud just Avelyl, kes on seda organisatsioonilist poolt näinud hoopis huvitavamast vaatenurgast ja meie üritused on sellised omanäolised.

Eks jalgratta hingeelu tunnen ju üksipulki ja jalgrattamehhaanikuna olen ka üsna tuntud. Aitan siin sõpru ja tuttavaid ja muidu ka pakun teenust. Ikkagi väike lisasissetulek. Miks mitte teha seda, mida hästi oskad. Selles suhtes on meil midagi ühist Kalju Kochiga, kes ka ju Hvaii Exspressis rattaid remontis. Oma õpilastele püüan ka oma teadmisi- kogemusi sel alal edasi anda. See käib ka nagu treeningõppe juurde. Õpilased hooaja lõpul võtavad oma rattad tükkideks lahti, puhastavad ja määrivad ära ja panevad siis jälle kokku.

Praegu on TÜ ASK Elva osakonnas toimunud suured muudatused. Seda nii treeneri osas – Arno Läänet asendab Avely Austa, kui treeningtingimustes – on alanud ruumide remont, mis oluliselt muutuvad sportlassõbralikumaks.

Elva spordielu on viimasel ajal palju aktiivsemaks muutunud. Avely arvates on just sihtasutuse Elva Kultuur ja Sport loomine teinud asja palju selgemaks ja konkreetsemaks. Klubid on tunnetanud otsest toetust oma tegevusele. Kui nüüd uued poliitilised tuuled midagi kardinaalselt muutma ei hakka, siis on Elval suur sportlik potentsiaal ka tulevikus. Loomulikult peab areng jätkuma – ujula, hüppetornide renoveerimine, valgustatud suusarajad, tehislume võimalused jne. Nii mitmekülgseid sportimisvõimalusi on vähestes kohtades. Muidugi on vaja, et jätkuks siin oma ala entusiaste ja nende toetajaid. Kõik võimalused on olemas. Elva peaks ikka jääma spordilinnaks edasi. Muidugi annab paremaks teha koostööd erinevate spordiklubide vahel, mis kohati juba toimib. Rõõmu teeb, et ka Elva kool on läbi mitmete projektide aktiivselt kaasa löönud sportliku tegevuse edendamisel.