Ave Nigul

Lasketiir oli minu elus ligi 50 aastat väga oluline

Sündisin Jõgevamaal, Torma kandis, sellises kena nimega kohas nagu Lullikatku, 14. jaanuaril 1956.aastal. Ma ei olnud aastanegi, kui pere Elvasse kolis. Ema ja isa asusid Elva EPT-s tööle, minu vanemad vennad Mati ja Agu olid neil hiljem igal suvel abiks.

Õppisin 11 aastat Elva Keskkoolis, pärast 8. klassi olin kolm aastat kirjandusklassis. See oli huvitav aeg, meid õpetasid Ain Kaalep, Karl Muru ja kogu asja hing – Uno Kuresoo. Lugesin tol ajal päris pööraselt ja arvasin, et mind ootab Tartu Ülikoolis filoloogia. Aga sport muutis mu suunda.

Minu lapsepõlv mööduski põhiliselt õues (metsas, heinamaal, jõe ääres) ringi joostes. Eriti tore oli talvel suuskadega metsi mööda uusi maid avastada või tundide kaupa Elva jõe jääl uisutada. Kuid võistelda mulle ei meeldinud, siiani väldin massispordiüritusi.

Poiste kambas ainuke tüdruk

Kui 1966. aastal tuli Elva spordikooli uus treener Jaan Niinep ja hakkas juhendama esimest laskurite gruppi, oli huvi tohutu. Ka minu vennad läksid lasketiiru, kuulasin huvi ja kadedusega nende jutte trenni ja võistlusreiside kohta, seda enam, et edu oli kiire tulema. Lühikese ajaga tõusid Niinepi esimesed kasvandikud Eesti noorte paremikku (Heli Rass, Peeter Teinfeldt, minu vennad). 1968. aastal, saanud 12 eluaastat täis, läksin minagi kõigi oma klassi tüdrukutega lasketrenni. Poole aasta pärast olin ainsana pidama jäänud, ehkki algus polnud sugugi nii lihtne ja edukas kui ma ise (ja kindlasti ka treener) lootnud olin. Aga mulle lihtsalt meeldis olla tulejoonel iseenda ja relvaga, ma ei pidanud kellegagi füüsiliselt konkureerima, kõige olulisem oli keskenduda omaenda tegevusele ja ajus toimuvale. Iseenda võitmine oli kõige võimsam tunne, mida kogenud olin. Ja see ei õnnestunud muidugi kaugeltki alati.

Kui mu ema teada sai, et olin tema keelust hoolimata vendade sabas tiiru läinud, ei rääkinud ta minuga mitu kuud. Hiljem on ta tunnistanud, et ei leppinud sellega südamepõhjas mitte kunagi, sest “see ei ole tüdrukule sobilik spordiala”. Hullem veel, kui mõne aja pärast selgus, et olen poiste kambas ainuke tüdruk. Põhjus oli nimelt selles, et tollal polnud suurematel võistlustel eraldi meeste ja naiste arvestust, olümpiamängudelgi võisteldi laskmises ühisarvestuses – tõeline võrdsus! Ja kuna ma olin Eesti püssikoondise liige, siis juhtus tihti, et ka ainuke tüdruk võistkonnas. Ise ei näinud ma selles mingit probleemi, olin ju kasvanud koos vendade ja oma tänava poistega.

Mul on hullult vedanud

Et mind hakkas üha enam huvitama valitud spordiala vaimne pool, siis asusin Tartu Ülikoolis psühholoogiat õppima. Suved möödusid treeninglaagrites ja võistlustel. 1980. aastal sain kätte ülikooli lõpudiplomi ja et ma pääsesin kohustuslikust suunamisest, pühendasin veel mõned aastad spordile.

1986. aastal sündis mu esimene laps ja ellu tuli pööre. Muidugi pole suurt mõtet võrrelda toonaseid sportimisvõimalusi praegustega. Mul oli õnne, et mu teele sattus nii palju häid toetajaid ja kaasaelajaid. Juba kooliplikana sain tänu toetustele (toidutalongid, võistluste autasud) tegelikult majanduslikult iseseisvaks. Kogu eluks olen saanud parimad sõbrad koondisekaaslaste näol. Sellist ühtsust ja üksteise aitamist nii vabariigi kui spordiühingute koondistes pole ma hiljem kuskil kohanud. Meenub ühe vennasvabariigi laskuri tõdemus, kuidas nad meid, eestlasi, sellise ühtekuuluvuse pärast alati kadestanud on. Laskesport on eestlastele palju au ja sära toonud, kui meenutada ennesõjaaegseid saavutusi. Eesti laskesport aastatel 1937-1939 oli täielik maailma tipp. Pärast sõda võttis kosumine aega, aga uus tõus sai alguse just minu tegutsemise aastail, nii et mul on ikka hullult vedanud!

Tegin meestele silmad ette

Päris esimene võistlus mul meeles ei ole, aga see, kui ma hakkasin võistlustelt juba midagi saama, oli kaheksandas klassis – Eesti noorte meistrivõistlused Tallinnas, kus võitsin esikoha. Oi, kui õnnelik ma siis olin! Sealt läkski tõsisem sporditegemine lahti, sain Eesti noorte koondisse ja hakkasid sõidud peale.

Kui 8. klassi lõpetasin, osalesin suvel üleliidulistel võistlustel Moskavs ja Kiievis. Esimene suurem võistlus oli minu jaoks Maanoorte Üleliidulised, kus tulin standardharjutuses noortemeistriks. See oli minu esimene tiitel ja esimene auhind – käekell. Oli ikka uhke tunne küll.

Üleliidulisel koolinoorte spartakiaadil osalesin 1972. aastal Kiievis ja 1974. aastal Alma-Atas. Kiievis olin ainuke tüdruk Eesti koondises, kogu Nõukogude Liidu peale oli kokku kümmekond tüdrukut. Lamadesharjutuses sain Kiievis viienda koha, mis oli soliidne tulemus. Alma-Atas võitsime võistkondlikult lamadesharjutuse ära. Eriti edukas oli 1973. aasta, kui tulin NL noortemeistriks ja olin kahekordne juunioride meister. Ka võistkondlikult oli võite ALMAVÜ võistkonna koosseisus terve hulk.

Minu jaoks oli kõige huvitavam võistelda 1971. aasta suvel Moskvas väga vinges Mõtišši lasketiirus, mis oli ehitatud seal 50ndatel aastatel toimunud maailmameistrivõistluste jaoks. Väga tasemel lasketiir oli! Samas toimusid hiljem ka Moskva olümpiamängude laskevõistlused.

Mulle meeldivad pikemad, suuremad harjutused, mis nõuavad rohkem jõudu. Mulle sobisid need alad. Mõni mees viskas mokaotsast, et võistleb meestega selleks, et meestele koht kätte näidata, aga see minu eesmärk küll polnud. Meeste arvestuses meeldis mulle suur standard kõige paremini – 3×40, igast asendist 40 lasku. See on füüsiliselt kurnav. Aga 40 lasku igast asendist – kui lähebki midagi halvasti, on võimalus parandada. Õhupüss meeldis mulle ka. 1982. aastal tegin Eesti meeste rekordi õhupüssist laskmises 60 lasku – 586 silma. Tegin meestele silmad ette. Tol ajal kui tahtsid, valisid naiste, kui tahtsid valisid meeste arvestuses võistlemise.

Lõpetasin elu parimas vormis

Kokkuvõtvalt võib öelda, et mu spordile pühendatud aktiivne aeg oli aastatel 1970- 1983. Tiitlite ja saavutuste kokkuarvamine võiks jääda…. ma ei tea isegi, kellele. See võib tunduda poosetamisena, aga kõik need medalid ja diplomid ja karikad pole mulle kunagi olulised olnud, ma isegi ei tea täpselt, kuhu nad kolimiste käigus saanud on. Kõige tugevamad on üleliidulistel võistlustel saavutatud tulemused. Sellepärast, vene koolkond on siiamaani väga tugev. Tol ajal oli laskmine poliitiliselt esiletõstetud spordiala, Liidu koondises olla või sinna saada tähendas olla maailma tipp. Kõige olulisema neist aastaist võtan ma endaga alatiseks kaasa – teadmise, et andsin endast oma parima. Ja nüüd ma tunnistan üles, miks ma tegelikult lõpuni ei läinud, miks ma otsustasin lõpetada, olles elu parimas vormis. Mulle teatati, et mind on arvatud NSVL koondisesse ja olles lähedalt näinud kogu seda hullust selles süsteemis, teadsin, et mina seal vastu ei pea. Ühesõnaga andsin sportlasena alla.

Püssi põõsasse ei visanud

Hiljem olen kätt veel proovinud veteranide võistlustel.Tartu veteranide võistkonnal oli vaja naishinge, rääkisid mu pehmeks ja nii läksingi kaasa. Vanast peast võtame pundi kokku ja läheme võistlema – nii lahe. Tulejoonel ikka sõbralikult. Püssi põõsasse ei viska. Nägemine polnud mul enam nii hea, kuidagi ikka nägin, aga läbi häda. Ikka tõrkusin ka, et kui hästi ei näe, siis on väga raske lasta. Ära sai käidud Soomes ja Rootsis, ka oma noorte laskuritega seal võistlemas paar korda. Olid sõpruslinnade vahelised kohtumised, 2002. aastal panime Kristienhamnis kõik kinni, 2007. aastal nii hästi ei läinud. Soomes toimusid mitmeid kordi Elva Laskurklubil ka sõprusvõistlused Lahti spordiklubiga.

Olen ka püstolit lasknud. See on raskem. Osalesin 2006. aastal Eesti karikavõistlustel püstolilaskmises ja sain kolmanda koha. Tähtis tulemus. Inna Rose [maailmarekordi omanik õhupüstoliharjutuses] oli ka tookord tulejoonel võistlemas. Ütles mulle naljatamiasi, et ma võtan tal leiva ära niimoodi.

Mu õpilased on mu südames

Treener sai minust 2001.aastal, kui Karl Kontor sellise ettepaneku tegi. Enne seda olin seitse aastat töötanud Tööhõiveametis. Et spordikool kui selline lammutati ja alustati õnnetut klubide projekti, siis otsustasime proovida Elva laskesporti uuesti ree peale upitada. Üksi poleks ma iialgi seda suutnud, Karl tegi hoopis suurema osa sellest tööst. Praegugi veab ta seda vankrit südikalt edasi.

Mina aga pean siin Paganamaal pensionäripõlve, harin oma põllulappi ja kasvuhoonet ja kui igapäevaseid jalutuskäike koertega saab spordiks pidada, siis olen veel täitsa rivis. Treeneritöö mulle meeldis, meeldisid kõik mu trennilapsed, meeldis vaadata nende arengut, nende kasvamist igas mõttes. Ainult üks teadmine vaevab mind siiani, tunne, et ma ei suutnud anda neile rohkem, et minus polnud seda jõudu. See oli aeg, kus ma olin ise omadega puntras, kolm omaenda last tahtsid koolitamist ja treeneril kui sellisel polnud palkagi ette nähtud, meid nagu polekski vaja olnud.

Oma õpilastest ei hakka ma kedagi eriliselt esile tõstma, nad kõik on mu südames. Ma nii loodan, et nad saavad oma elus hakkama, et neist kõigist saavad Inimesed, just nimelt suure algustähega Inimesed. Praegu jälgin nende tüdrukute tegemisi, kes minust kaks aastat tagasi Karli juhendada jäid. See oli (on) imetore punt imetoredaid piigasid, neile mõeldes vesistan vahel natuke.

Kogu aeg ei peagi põnev olema

Elva spordieluga olen päris hästi kursis, ikka jääb keegi silma või kõrva. Loodan, et ka edaspidi ei kao Elva jaoks traditsioonilised spordialad – laskesuusatamine, laskmine, kergejõustik, jalgratas – pildilt. Hea, kui lastel on mitmete spordialade vahel valida, siis on suurem võimalus, et sobiv leitakse. Hea, kui see valitud ala ei muutu sunduseks, saavutuste sunniks, vaid annaks arenemisvõimalusi. Hea, kui lapse kõrval on vanem, kes aitab, kes on kindel varjupaik, mis ka ei juhtuks. Aga lastele, kellel on tugev motivatsioon kõrgele tõusta, tahan meelde tuletada üht lihtsat mõtet (eriti praeguse aja kontekstis) : kogu aeg ei saa ega peagi põnev olema. Trennirutiin võib olla päris tüütu.

Kokkuvõtteks: ma ei oska midagi kahetseda. Nii nagu tulejoonel, nii ka elus pole võimalik vigadeta hakkama saada. Naljaga pooleks võib öelda, et mu elutöö on mu poeg (Lennart), kes jätkab tegutsemist Elva lasketiirus, kohas, mis minu elus oli ligi 50 aastat väga oluline.