August Vester

Esimesi korvpalliõpilasi Elva spordikoolis Edda Kääriku treeningrühmas

Olen sündnud 26. juunil 1944. aastal Elvas. Olin 12-aastane kui hakkasin Elvas spordiga tegelema, sest just siis avati siin spordikool. Aasta oli siis 1956. Esimeseks direktoriks oli Edda Käärik, kes oli ka korvpallitreener. Kui nõukogude tankivägi siit Verevi äärest ära läks, siis siin oli nende punanurk või klubi. Siin oli saal ja lava. Saal oli umbes 4-5 meetrit lai ja 6-7 meetrit pikk ning umbes kolm meetrit kõrge. Lava oli põrandast poole meetri kõrgusel. Lava taga oli ruum, kust trepist alla minnes oli järgmine, kahe aknaga ruum, mille seinal asus korvpalli korv, kus siis poistega korvi loopisime. Treeningud ei toimunud ainult seal klubimajas, käisime ka staadionil jooksmas ja teisi harjutusi tegemas. Põhiline oli siiski korvpallimäng, korvi viskamine ja kiirete söötude harjutamine.

Trennis käis ka selline poiss, kelle nimi oli Priit Abel ja kelle mälestuskivi peaks olema siin järve ääres. Ta oli sugulane Tartus olnud kaupmehega, kellel oli kauplus Jänese ärihoones. Priidu isa oli Elvas pargivaht, ema oli Elva Tarbijate Kooperatiivis raamatupidaja. Priit pandi suveks siia Elvasse pioneerilaagrisse. Klubist edasi oli selline järsk liivane sein. Priit koos kahe Tallinna poisiga kaevasid sinna tunneli. Tunnel varises sisse ja kõik kolm said hukka. Olin siis parajasti ujulas, kus suvel vetelpäästes töötas Elva kooli kehalise kasvatuse õpetaja ja endine tuntud vettehüppaja Silvi Perv. Siis öeldi, et poisid jäid liiva alla. Tormasime sinna, poisse kaevati välja, aga oli juba hilja. Poisid olid surnud. Nad olid seal juba mitu tundi liiva all olnud.

Korvpallitrennis käisime hoolega. Meile anti ka spordikooli õpilaspiletid. Minu pileti number oli 2. Number 1 oli Uibo Peetril. Kuna korvallitreener Edda Käärik oli ka spordikooli direktor, siis korvpallipoisid said oma piletid esimesena kätte.

Sel ajal sai tehtud erinevaid spordialasid, lisaks korvpallile ka kergejõustikku ja ujumist. Ega omavanuste hulgas mulle ujumises vastast tol ajal ümbruskonnas polnud. Eesti ujumiskoondis tegi suvel siin trenni ja meie ka koos nendega. Igal õhtul kell 10 oli ümber järve ujumine. Elva mees Väärsi Juhan oli ujumises mitmekordne üleliiduline maaspordiühingute (meil Jõud, Venemaal Urožai) meister. Juhan Väärsi oli seliliujuja. Siis olid veel meie pundis kõvemad ujujad Trukkeri-poiss, Toots, Maisvee-poiss ja Peep Simm.

Kõik me ujusime suvel iga päev. Ei teagi, kuhu ma oleksin ujumises välja jõudnud, kui mu elus poleksjuhtunud järgnev „õnnetus”. Olin siis juba 15-aastane, kui kuulsime poistega, et kultuurimaja juurde asutatakse noorte orkester. Oli selline muusikamees Elvas nagu Elmar Kahu, kes oli olnud tollel ajal Eesti ühe kuulsama tantsuorkestri „Kuldne Seitse” saksofonimängija. Kahu Elmar elas siis oma uue naisega Elvas ja tema kutsus noori muusikahuvilisi kultuurimajja orkestrisse mängima. Läksime kohale, seal sai igaüks rabada endale meeldiva pilli. Mina ei osanud endale midagi tahta. Kahu Elmar pakkus mulle trummi. Lõi ise näppudega selle peal rütmi ja käskis järele teha. Ega ma polnud elus muusikaga tegelenud, ega pilli mänginud, nooti loomulikult ka ei tundnud. Aga lõin trummil rütmi järele ja Elmar ütles, et homme kell kaks tule proovi. Nii lõppes minu sporditee ja alguse sai muusikukarjäär.

Tuntud sportlastega olen hiljem tihti kokku puutunud. Eriti kui Mihkel Päärde ehitas Vaikse järve taha korraliku lasketiiru ja siin hakkasid laagerdama nii Eesti kui Nõukogude Liidu laskekoondised.